Roger Sperry

Roger Wolcott Sperry (20. august 1913 Hartford – 17. aprill 1994 Pasadena) oli USA neuropsühholoog, kes sai koos David Hubeli ja Torsten Wieseliga 1981. aastal Nobeli preemia füsioloogia ja meditsiini alal seoses „lõhestatud aju” katsetega.

Haridus

Sperry omandas bakalaureuse ja magistrikraadi (psühholoogias) Oberlini Ülikoolis. Doktorikraadi omandas ta Chicago Ülikoolis zooloogia erialal tunnustatud neuroteadlase Paul Weissi käe all.

Teadustöö

Aju juhteteede spetsiifilisus

Antud perioodil tegeles ta lisaks kõrgekvaliteediliste neurokirurgiliste tehnikate väljatöötmisele ka neuronaalse spetsiifilisuse ja aju juhteteede põhimõtete arendamisega. Nimelt viis ta vahemikus 1941-1946 läbi seeria katseid, kus ta näitas, et rottide aju motoorne süsteem on tugevalt omavahel seotud ega allu siirdamisjärgsele treenimisele. Seega näitas antud töö, et imetajate närvisüsteemis on põhifunktsioonidele vastavad juhteteed suurel määral ettemääratud ja püsivad. Antud leid laienes kiiresti ka inimeste neurokirurgiasse. Kui varasemalt oli neurokirurgias tavapraktika, et närvide siirdamisel liideti need antagonistliku lihasgrupiga ning suunati patsient intensiivsele motoorsele ümberõppele, siis Sperry ja kolleegide töö viis operatsiooniprotokollides oluliste muutusteni.

Järeldoktori õpingud läbis Sperry Harvardi ülikoolis Karl Lashley käe all, kus ta jätkas tööd neuraalse spetsiifilisuse alal. Antud perioodil tegi ta katseid kahepaiksetega, kelle optilised närvid eraldati ning silmad pöörati 180 kraadi. Sperry huvi seisnes asjaolus, kas peale närviteede regeneratsiooni taastub loomal tavanägemine (st tekivad uued ühendused uutesse asukohtadesse) või jääb nägemine ümberpööratuks ning (st taastuvad vanad ühendused vanades asukohtades). Katsetest ilmnes, et loomad reageerisid viisil, nagu oleks nende maailma tagurpidi ning vasak ja parem pool oleks vahetuses. Muuhulgas ei suutnud ka treening katseloomade vastuseid muuta. Sperry järeldas, et närviteid juhivad keerukad keemilised protsessid, mis alluvad geneetilisele kontrollile.

1947. aastal demonstreeris Sperry, et ahvide motoorne koordinatsioon säilib ka pärast sensomotoorse koore korduvat transsektsiooni. Hiljem kinnitas ta koostööd kolleegidega oma leide ning demonstreeris, et ka subpiaalsed lõiked, lühivooluliste tantaaljuhtmete sisestamine ega vilgukivi plaatide lisamine ajukoorde ei tekitanud kortikaalsetes funktsioondeis ebasoodsaid efekte. Antud leiud tõestasid, et taju sõltub vertikaalselt suunatud aferentest ning eferentsetest kortikaalsetest aksonitest.

Ajupoolkerade funktsionaalne spetsialiseerumine

Sperry kõige olulisem panus neuroteadusesse oli ajupoolte spetsialiseerumise uuringud. Nimelt uuris ta kallosotoomia läbinud „lõhestatud aju” patsiente, kelle mõhnkeha oli läbilõigatud. Esitades patsientidele mitmeid tajulisi, keelelisi ja motoorseid ülesandeid, jõudis Sperry järeldusele, et kognitiivsed võimed on ajus poolkerade lõikes jaotunud: vasak poolkera töötleb efektiivsemalt analüütilisi, järjestikulisi ja keelelisi protsesse, parem poolkera holistlike, paralleelseid ning ruumilisi protsesse. Sperry ja kolleegide uuringud „lõhestatud aju” alal tõid talle, David Hubelile ja Torsten Wieselile 1981. aastal Nobeli preemia füsioloogia ja meditsiini alal.

Välslingid

Roger Wolcott Sperry. A Biographical Memoir by Theodore J. Voneida. Loetud 12.05.2015: http://www.nasonline.org/publications/biographical-memoirs/memoir-pdfs/sperry-roger.pdf