Uuspütagoorlus

Uuspütagoorlus tekkis 1. sajandil Aleksandrias, kui sealsed õpetlased püüdsid taastada pütagoorlikku filosoofiat ja sellele lisada populaarseks muutunult orfilis-dionüüsliku kultuse osi.

Kui pütagoorlus (hääbus IV saj. e.m.a) oli filosoofiline koolkond, siis uuspütagoorlus relig. sekti või orduna. Uuspütagoorlust toetasid Rooma õpetlane ja Cicero sõber Nigidius Figulus ja Vatinius.

Tekkis laiaulatuslik kirjandus, ehtsa pütagoorluse sildi all (teada on ligi 90 teost 50-lt autorilt). Silmapaistvamaks loeti kedagi Archytast, kellest praegu teatakse vaid nime.

1 saj. II p. m.a.j. uuspütagoorluse levik hoogustus. Seda propageeriti nii kirjutistes kui suuliselt Moderatose ja Apollonios Tyanast. Hilisemaist autoreist on teada 150 a. m.a.j. tegutsenud Nikomachos Gerasast, kelle osalt säilinud teosed on peamised allikad uuspütagoorluse suuna tundmaõppimisel.