Johann Voldemar Jannsen

Johann Voldemar Jannsen

Johann Voldemar Jannsen (sünninimi Jaan Jensen; 16. mai 1819 Vana-Vändra vald – 13. juuli 1890 Tartu) oli eesti koolmeister ja rahvusliku liikumise juhte.

Elulugu

Jannsen sündis Vana-Vändra vallas Vändra mõisas möldri pojana. 7-aastaselt isa kaotanud õnnestus andekal ja visal poisil vaatamata hariduse puudulikkusele end üles töötada. Juba 19-aastasena töötas ta kantori, hiljem ka köstri ja alates aastast 1838 koolmeistrina Vändra köstri- ja kihelkonnakoolis. 1850 kolis Pärnusse, kus kuni 1863. aastani oli Pärnu Ülejõe Algkooli (vallakooli) juhataja.

Eesti Laulik

Tema kirjanduslik tegevus algas vaimulike laulude tõlkimisega. Kokku sisaldasid tema kolm avaldatud teost 1003 laulu koos viisidega, neil oli ja on eesti vaimulikus kirjanduses oluline koht. Et hõlbustada laulukooride tööd, andis Jannsen 1860. aastal välja ka ilmalike laulude kogu "Eesti Laulik". Tema loomingus on siiski peamised küla- ja ajalooainelised jutud.

Pärnu Postimees

Otto Wilhelm Masingu Maarahva Nädalalehest eeskuju võttes otsustas Jannsen taotleda ajalehe väljaandmisluba. Keiser Aleksander II troonile tulles vajalik luba saadi ja 1857. aasta suvel asutas Jannsen esimese järjepidevalt pikemat aega ilmunud eestikeelse nädalalehe Pärnu Postimees (algupäraselt Perno Postimees ehk Näddalileht), mis ilmus Pärnus aastatel 1857–1886. Lisaks Postipapale aitas lehe ilmumisele ka kaasa Friedrich Wilhelm Borm. Jannsen toimetas Pärnu Postimeest aastatel 1857 – 1863. Ajaleht väärtustas tugevalt eestlaste rahvustunnet ja väärikust, samas pakkus vaesele talupojale teavet maailma kohta. Pärnu Postimehe esimese numbri avaluuletuses pöördus Johann Voldemar Jannsen esmakordselt senise "maarahva" asemel "Eesti rahva" poole, olles üks esimesi haritud eestlasi, kes julges oma rahvaga ühtekuuluvust niivõrd julgelt tunnistada. Jannsen kasutas Perno Postimehes hiljem uut kirjaviisi, aidates kaasa selle ülemaalisele levikule.

Eesti Postimees

1863. aastal asus Jannsen elama Tartusse, kus hakkas välja andma uut ajalehte Eesti Postimees, mille sisu oli sarnane Perno Postimehega. Perekond Jannseni kodu muutus tolleaegse haritlaskonna üheks peamiseks kooskäimise kohaks. Lisaks Carl Robert Jakobsonile ja Jakob Hurdale võis seal kohata ka eesti kultuuri huvilisi Soomest ja Ungarist. Aja jooksul jäid Jannseni seisukohad aga enamiku rahvuslaste arvates liialt alalhoidlikuks ning võimudepoolseid piiranguid kartes sulges Jannsen oma leheveerud rahvusradikaalidele, eestkätt Jakobsonile, aga Hurdale.

Mõni kuu enne esimest laulupidu (1869) ilmus Jannsenilt "Eestirahwa 50-aastase Jubelipiddo-Laulud". Tuntud on ka isamaalaulud: "Eesti vennad laulgem rõõmsast", "Minu kallis isamaja" ning "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Viimane laul koos soome helilooja Paciuse viisiga on Eesti hümniks. Esimese üldlaulupeo ajal nimetasid sakslased Jannsenit enda kõige kurjemaks vaenlaseks.

Jannseni tegevuse tippajaks oligi rahvusliku ärkamisaja esimene pool ehk 1860. aastad ning 1870. aastate algus: 1865. aastal asutas ta Tartusse laulu- ja mänguseltsi "Vanemuine", kus lavastati ka esimesed eestikeelsed näidendid; 1869. aastal organiseeris esimese üldlaulupeo; 1869 andis välja Eesti Postimehe lisana esimese eestikeelse põllundusajakirja Eesti Põllomees, mille toimetamisel oli suuresti abiks tema tütar Lydia Koidula. Jannsen osales Eesti Aleksandrikooli liikumises, olles 1870. aastast Eesti Aleksandrikooli peakomitee liige.

1870. aastal pani ta aluse Tartu Eesti Põllumeeste Seltsile olles selle esimene president, aasta hiljem oli ta sunnitud loovutama selle koha Hurdale, kuid valiti 1872. aasta lõpul uuesti esimeheks. Sellele ametikohale jäi ta kuni 1874. aasta lõpuni.

Jannseni haud Tartus.

1880. aastal haigestus Jannsen afaasiasse, ta suri kümme aastat hiljem 13. juulil 1890 Tartus.

Jannsenite perekonna maja Tartus Tiigi tänaval hävis II maailmasõjas, kuid säilinud on nende aeda istutatud "Koidula tamm".

Kriitika

19. sajandi teisel poolel levitasid Jannsenile vaenulikud äärmuslased väidet, mille kohaselt Jannsen oli sakslaste poolt ära ostetud, et ta oma ajalehes Eesti Postimees kirjutaks sakslastele meelepärast juttu. Voldemar Miller leidis 1940. aastail arhiivist materjale regulaarsete toetussummade maksmise kohta Eesti Postimehele, mida tavaliselt peetakse selle väite tõestuseks. Eestimaa kindralsuperintendendi Woldemar Schultzi ringkirjas 17/29. detsembrist 1870 on öeldud, pärast nentimist, et kristliku rahvalehe asutamiseks pole luba antud: ...Jannsen on oma suure hulga ettetellijate ees raskes seisukorras ja tervitaks tublisid kaastöölisi ajalehele kui igatsetud abi nende mõõdutundetuse vastu, – ta on nõus tõrkumata vastu võtma korralikke või patriootilisi, ühtsust ja rahu sisendavaid artikleid. Et aga organiseeritud kaastöö, mis saksa keeles kirjutatuna ja Jannseni poolt eesti keelde ümberpanduna vastu võetakse, tooks kaasa ajalehe ja toimetamistöö laienemise, siis on härra v. Samson pakkunud talle subventsiooni katmaks ettetellijatearvu teatavat kaotust ja Jannsen on sellise asjade korraldamisega nõustunud, ilma et ta vabadusest oma arvamisavaldusele loobuks. Jannsen püüdis rahvuslikku liikumist ja aadlit lepitada, ent 1870. aastate Eestis polnud see ilmselt enam võimalik. Nii jäi talle külge eestlaste reeturi maine, mida ilmselt tegelikult ei väärinud.

Mälestuse jäädvustamine

Pärnu linn annab alates 1994. aastast Johann Voldemar Jannseni nimelist auhinda. 1893. aastal avati Tartu Maarja kalmistul pidulikult Johann Woldemar Jannseni mälestussammas, kus hallist marmorist sambas asuvas õõnsuses seisab August Weizenbergi loodud Jannseni marmorbüst.

Tsitaadid

„Häbenegem, et me rumalad oleme, aga mitte et eestlased oleme!“

– Johann Voldemar Jannsen

Kirjandus

• Voldemar Miller, "Eestikeelne ajakirjandus baltisakslaste teenistuses" (esmakordselt esitatud dokumendid Jannseni ja rüütelkondade suhete kohta), esmatrükk: Eesti Kirjandus 1940, nr. 8 ja Eesti Keel ja Kirjandus, 1941, nr. 1; uustrükk V. Milleri artiklikogus "Minevikust tulevikku", Eesti Raamat 1972, lk. 7–42
• Eesti kirjanduse ajalugu, II köide. XIX sajandi teine pool. Toimetanud Endel Nirk. Eesti Raamat, Tallinn 1966, lk. 128–157 (peatüki autor Maie Kalda)
• Malle Salupere, „J. V. Jannsen pietismi ja sotsialismi vahel“ – Keel ja Kirjandus 1999, nr. 12, lk. 851-864
• Hugo-Herbert Artma, "Pärnu Ülejõe Algkool 1850–1958". Pärnu 2000; Pärnu Ülejõe Algkool 1850–1958". Teine osa. Pärnu 2000. (Sisaldab Hugo-Herbert Artma, Malle Salupere, Endel Lauli, Kalle Kure jt. kirjutisi Johann Voldemar Jannseni tegevusest Pärnus, sealhulgas Pärnu Ülejõe vallakoolis.)
• Vello Paatsi, "Kas Jannsen oli ostetav?" – Keel ja Kirjandus 2001, nr. 5, lk. 312–323
• Malle Salupere, „J. V. Jannseni tähendus ja tegevus tema ajas“ (poliitiline situatsioon ja küsimus “müüdavusest”) – Keel ja Kirjandus 2001, nr. 11, lk. 765–777 ja nr. 12, lk. 853–867
• Aarne Vinkel, "J. V. Jannseni saatusest eesti kirjandusloos" – A. Vinkeli artiklikogumikus "Viimased vaod". Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn 2002, lk. 168–178
• Malle Salupere, "Postipapa. Mitmes peeglis, mitmes rollis". Tänapäev, Tallinn 2006, 368 lk.
• Mart Laar, "Jannseni pikk lahkumine" – Looming 2006, nr. 10, lk. 1557–71
• Reet Vääri, "Johann Voldemar Jannsen ajakirjanikuna", Pärnu Postimees, 16. mai 2009

Välislingid

• H. Prants, J. W. Jannseni püüded ja sihid, Eesti Kirjandus 1921, nr 2

• Johann Voldemar Jannsen Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• Johann Voldemar Jannsen Eesti vanema kirjanduse digitaalses tekstikogus EEVA
• Portree: Johann Voldemar Jannsen (1819-1890). 1850. aastate lõpp, Soolapaberifotod Eesti Ajaloomuuseumi fotokogus