Hellenite kirik: erinevus redaktsioonide vahel
viited |
Resümee puudub |
||
| 15. rida: | 15. rida: | ||
Uusplatoonik Asklepiades kirjutas suurteose kõigi teoloogiate võrdsusest. Porphyrios nimetas neljaks jumalikuks elemendiks tõde, lootust, usku ja armastust. Piiskop Synesios muutus uusplatoonilisest kirikuvürstist kristlikuks, ilma vormilise usulise pöördumiseta. Nii sarnased olid uusplatooniline ja kristlik kirik. |
Uusplatoonik Asklepiades kirjutas suurteose kõigi teoloogiate võrdsusest. Porphyrios nimetas neljaks jumalikuks elemendiks tõde, lootust, usku ja armastust. Piiskop Synesios muutus uusplatoonilisest kirikuvürstist kristlikuks, ilma vormilise usulise pöördumiseta. Nii sarnased olid uusplatooniline ja kristlik kirik. |
||
Hellenistlik (paganlik) kultuskirik arenes kristliku kultuskirikuga kõrvuti kuni Jamblichose ja [[Athanasios]]<nowiki/>eni.<ref>[[Oswald Spengler]]. ''Õhtumaa allakäik''. II köide. Tartu 2012, lk 291.</ref> |
|||
== Vaata ka == |
== Vaata ka == |
||
Redaktsioon: 2. mai 2015, kell 20:00
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Uusplatooniline kirik (ka hellenistlik kirik, pagana või kreeklaste kirik, tänapäeval müsteriumkultus) oli kreeklaste organisatsioon mida kujundati välja tekkiva kristliku kiriku vastu. Jamblichos kujundas uusplatonismist hellenistliku kiriku.
Platonism ja uusplatonism erinevad oraganiseerumise astme poolest.
Diocletanus tõstis 259. a. Mithra henoteistlikuks riigijumalaks. Mithra preestrid ei ei erinenud sisult kristlikest.[1]
2. sj m.a.j algas aramea-kalda päiksereligiooni ja aramea-iraani Mithra kultuse kokkusulamine süsteemiks, millel oli palju eri nimetusi.
Eelkäijad olid uuspütagoorlased (esseenide sarnased). 3. sajandi alguses kavandas uusplatoonilise kiriku teoloogia, range rituuali ja preestrite astmestuse Plotinose suurim õpilane Jamblichos. Jamblichose õpilane keiser Julianus pühendas kogu oma elu uusplatoonilise kiriku riigiusundiks põlistamisele. Ta tahtis luua isegi kloostreid. Leidub pealkirju: On vaid üks jumal ja Julianus on tema prohvet. Olnuks vaja veel umbes 10 aastat, et sellest kirikust oleks saanud ajalooline tõsiasi. Kristlus ei võtnud üle rooma riigi ehitust, vaid uusplatoonilise kiriku ehituse.[2]
Alustekstid olid Plotinose Enneaadid ja Porphyriose Hinge tagasipöördumine jumala juurde. Õpetuses olid Isa (Nous), Poeg ja keskmine olend, mis kujundati välja Philoni logose õpetuse pinnal. Plotinos ja Origenes õppisid sama õpetaja juures. Mõlemad arendasid edasi Platoni ja Aristotelese tekste kavakindla teisitimõistmise varal.
Uusplatonistliku kiriku juhid ja põhjendajad oli Jamblichos, Proklos, Hierokles. Apolloonios kirjutas Pythagorase eluloo, mis algab ja lõppeb palvega. Proklos, sarnaselt kirikuisadele, soovis, et hävitatakse kõik filosoofilised tekstid, peale Platoni Timaiose ja kaldea oraaklite raamatu, mis olid temale kanoonilised.
Uusplatoonik Asklepiades kirjutas suurteose kõigi teoloogiate võrdsusest. Porphyrios nimetas neljaks jumalikuks elemendiks tõde, lootust, usku ja armastust. Piiskop Synesios muutus uusplatoonilisest kirikuvürstist kristlikuks, ilma vormilise usulise pöördumiseta. Nii sarnased olid uusplatooniline ja kristlik kirik.
Hellenistlik (paganlik) kultuskirik arenes kristliku kultuskirikuga kõrvuti kuni Jamblichose ja Athanasioseni.[3]
Vaata ka
- ↑ Oswald Spengler. Õhtumaa allakäik. II köide. Tartu 2012, lk 330-331.
- ↑ Oswald Spengler. Õhtumaa allakäik. II köide. Tartu 2012, lk 269-270.
- ↑ Oswald Spengler. Õhtumaa allakäik. II köide. Tartu 2012, lk 291.