Tegusõna pöördelised vormid

Finiitvorm ehk finiitne vorm ehk pöördeline vorm on tegusõna vorm, mis võib esineda lauses iseseisvalt öeldisena ja milles avalduvad tegusõna morfoloogilised kategooriad.

Eesti keel

Näiteks lauses Ma hüppasin üle müüri on sõnavorm hüppasin

• finiitvorm,
• öeldis,

ja väljendab

• pöördekategooriast ainsuse 1. pööret,
• tegumoekategooriast isikulist tegumoodi,
• ajakategooriast lihtminevikku,
• kõneviisikategooriast kindlat kõneviisi,
• kõneliigikategooriast jaatavat kõnet.

Finiitsed lihttvormid

Pöördelised verbivormid võivad olla ühesõnalised ehk lihtvormid, näiteks Ta elas korteris. Finiitsetes lihtvormides avalduvad pöörde-, tegumoe- ja kõneviisikategooria ning osa ajakategooria liikmeid.

Sõnavormis on tunnuste üldine järjestus selline: tüvi + tegumood + aeg + kõneviis + pööre. Finiitsed lihtvormid on näiteks ela/t/i (tüvi + tegumood + aeg), ela/si/me (tüvi + aeg + pööre).

Ajatunnus võib teatud tüüpi sõnades tüvega ühte sulada: tuli/me (tüvi-aeg + pööre).

Kõige keerulisem tegusõna lihtvorm saab eesti keeles sisaldada aja-, kõneviisi- ja pöördetunnust: ela/nu/ksi/me.

Finiitsed liitvormid

Finiitsetes liitvormides avalduvad mõned ajakategooria liikmed: olen elanud, olevat elatud.

Liitvormid on kõik eitava kõneliigi vormid: ei ela, ära ela, ei ole elanud.

Liitajavormid koosnevad jaatavas kõneliigis kahest sõnast: abiverbi olema finiitsest lihtvormist, mis väljendab aega, kõneviisi ja pööret, ning põhiverbi mineviku kesksõnast, mis väljendab tegumoodi: olen elanud, oleksin elanud, oli elatud.

Eitusvormid koosnevad kahest või kolmest sõnast, olenevalt sellest, kas vastav jaatusvorm on liht- või liitvorm: ei elavat, ärge elage, ei elanud; ei olevat elanud, ei olnud elanud, ei ole elatud.

Vaata ka

• tegusõna käändelised vormid

Kasutatud kirjandus

• Eesti keele käsiraamat. Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2007.