Josip Jelačić: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 28. aprill 2015, kell 16:05

Josip Jelačić (ka Jellačić; 16. oktoober 1801 Novi Sad – 19. mai 1859 Zagreb) oli horvaadist Austria sõjaväelane ja riigitegelane, kes on tuntud 1848. aasta revolutsiooni ühe peamise mahasurujana.

Jelačić astus Austria sõjaväkke 1819. aastal. Ta teenis impeeriumi eri osades, näiteks Galiitisias ja Türgi piiri juures. Kui puhkes 1848. aasta revolutsioon, otsustati tema kui silmapaistvalt monarhiatruu väejuht teha Horvaatia baaniks (kuberneriks). Keiser Ferdinand I määras ta uuele ametikohale 23. märtsil 1848. Seepeale asus Jelačić Horvaatias tegema suhteliselt radikaalseid ümberkorraldusi: ta kaotas pärisorjuse ning edendas poliitilise illürismi ideed (unistus autonoomsest Horvaatia-Slavoonia ehk Illüüria kuningriigist Habsburgide monarhia koosseisus). Siiski pidi ta tsiviilreformid peagi tagaplaanile jätma, kuna olukord Ungaris nõudis peagi tema sõjalist sekkumist.

Ungari rahvuslased eesotsas Lajos Kossuthiga unistasid Suur-Ungari riigist, mille koosseisu pidi kuuluma ka Horvaatia. Jelačić ei saanud aga sellega kuidagi leppida, kuna rahvuslikus Ungaris poleks horvaadid saanud ilmselt midagi enamat piiratud autonoomiast. Et Kossuth aga nõudis selgesõnaliselt Horvaatia liitmist Ungariga, ei jäänud Jelačićil muud üle, kui Ungarile sõda kuulutada. Selleks ajaks, 1848. aasta sügiseks, olid Ungari ja keisrikoja suhted juba niivõrd halvad, et Habsburgid otsustasid Jelačićit toetada. Ta sõdis Ungaris vahelduva eduga, ent kui vürst Alfred Windischgrätzi väed aasta lõpus läänest Ungarisse sisenesid, õnnestus neil kahe peale enamik Ungarist, sh pealinn Buda enda kätte saada. Jelačićist sai Austria lõunapoolsete vägede juhataja. Hiljem pidid austerlased Ungarist taanduma, ka Jelačići väed suruti Horvaatiasse, kuni Nikolai I saadetud abiväed olukorra lahendasid.

Pärast revolutsiooni ei kadunud Jelačić, erinevalt Windischgrätzist, avalikust elust, vaid jäi sarnaselt Itaalia vägede komandöri Josef Radetzkyga riigi teenistusse. Ta aitas keiser Franz Joseph I siseministril Alexander von Bachil kehtestada absolutismi ning teenis sellega hiljem ära rahvuslaste meelepaha. Teatud määral ta oma ideaalid reetis, kuna Bachi tsentraliseeritud süsteemis polnud Illüüria kuningriigile kohta. Ent koostöö eest keskvõimuga sai Jelačić 1851. aastal Bužimi krahvi tiitli ning jäi baaniks kuni oma surmani 1859. aastal.

Zagrebi peatänav on nimetatud Jelačići järgi, samuti on tema portree 20-kunasel rahatähel.

@@ 1. rida: / 1. rida: @@
 [[Image:Ivan Zasche, Portret bana Josipa Jelacica.jpg|thumb|Baan Josip Jelačić]]
-'''Josip Jelačić''' (ka '''Jellačić'''; [[16. oktoober]] [[1801]] [[Novi Sad]] – [[19. mai]] [[1859]] [[Zagreb]]) oli [[horvaadid|horvaadist]] [[Austria]] sõjaväelane ning riigitegelane, kes on tuntud ühe [[1848. aasta revolutsioon]]i peamise mahasurujana.
+'''Josip Jelačić''' (ka '''Jellačić'''; [[16. oktoober]] [[1801]] [[Novi Sad]] – [[19. mai]] [[1859]] [[Zagreb]]) oli [[horvaadid|horvaadist]] [[Austria]] sõjaväelane ja riigitegelane, kes on tuntud [[1848. aasta revolutsioon]]i ühe peamise mahasurujana.
-Jelačić astus Austria sõjaväkke [[1819]]. aastal. Ta teenis impeeriumi erinevates osades, näiteks [[Galiitisia]]s ja Türgi piiri juures. Kui puhkes [[1848. aasta revolutsioon]], otsustati ta kui silmapaistvalt monarhiatruu väejuht [[Horvaatia]] [[baan]]iks ([[kuberner]]iks) teha. [[Keiser]] [[Ferdinand I (Austria)|Ferdinand I]] määras ta uuele positsioonile [[23. märts]]il [[1848]] ning Jelačić asus Horvaatias suhteliselt radikaalseid ümberkorraldusi tegema: ta kaotas pärisorjuse ning edendas poliitilise [[illürism]]i ideed (unistus autonoomsest Horvaatia-Slavoonia ehk [[Illüüria]] kuningriigist [[Habsburgid]]e [[monarhia]] koosseisus). Siiski pidi ta tsiviilreformid peagi tagaplaanile jätma, kuna olukord [[Ungari]]s nõudis peagi tema sõjalist sekkumist.
+Jelačić astus Austria sõjaväkke [[1819]]. aastal. Ta teenis impeeriumi eri osades, näiteks [[Galiitisia]]s ja Türgi piiri juures. Kui puhkes [[1848. aasta revolutsioon]], otsustati tema kui silmapaistvalt monarhiatruu väejuht teha [[Horvaatia]] [[baan]]iks ([[kuberner]]iks). [[Keiser]] [[Ferdinand I (Austria)|Ferdinand I]] määras ta uuele ametikohale [[23. märts]]il [[1848]]. Seepeale asus Jelačić Horvaatias tegema suhteliselt radikaalseid ümberkorraldusi: ta kaotas pärisorjuse ning edendas poliitilise [[illürism]]i ideed (unistus autonoomsest Horvaatia-Slavoonia ehk [[Illüüria]] kuningriigist [[Habsburgid]]e [[monarhia]] koosseisus). Siiski pidi ta tsiviilreformid peagi tagaplaanile jätma, kuna olukord [[Ungari]]s nõudis peagi tema sõjalist sekkumist.
-Ungari rahvuslased eesotsas [[Lajos Kossuth]]iga unistasid Suur-Ungari riigist, mille koosseisu pidi kuuluma ka Horvaatia. Jelačić ei saanud aga sellega kuidagi leppida, kuna rahvuslikus Ungaris poleks horvaadid saanud ilmselt midagi enamat piiratud autonoomiast. Et Kossuth aga nõudis selgesõnaliselt Horvaatia liitmist Ungariga, ei jäänud Jelačićil muud üle, kui Ungarile sõda kuulutada. Selleks ajaks, 1848. aasta sügiseks, olid Ungari ja keisrikoja suhted juba niivõrd halvad, et Habsburgid otsustasid Jelačićit toetada. Ta sõdis Ungaris vahelduva eduga, ent kui vürst [[Alfred Windischgrätz]]i väed aasta lõpus läänest Ungarisse sisenesid, õnnestus neil kahepeale enamik Ungarist, kaasa arvatud pealinn [[Buda (Budapest)|Buda]] enda kätte saada. Jelačićist sai Austria lõunapoolsete vägede juhataja. Hiljem pidid austerlased Ungarist taanduma, ka Jelačići väed suruti Horvaatiasse, kuni [[Nikolai I]] saadetud abiväed olukorra lahendasid.
+Ungari rahvuslased eesotsas [[Lajos Kossuth]]iga unistasid Suur-Ungari riigist, mille koosseisu pidi kuuluma ka Horvaatia. Jelačić ei saanud aga sellega kuidagi leppida, kuna rahvuslikus Ungaris poleks horvaadid saanud ilmselt midagi enamat piiratud autonoomiast. Et Kossuth aga nõudis selgesõnaliselt Horvaatia liitmist Ungariga, ei jäänud Jelačićil muud üle, kui Ungarile sõda kuulutada. Selleks ajaks, 1848. aasta sügiseks, olid Ungari ja keisrikoja suhted juba niivõrd halvad, et Habsburgid otsustasid Jelačićit toetada. Ta sõdis Ungaris vahelduva eduga, ent kui vürst [[Alfred Windischgrätz]]i väed aasta lõpus läänest Ungarisse sisenesid, õnnestus neil kahe peale enamik Ungarist, sh pealinn [[Buda (Budapest)|Buda]] enda kätte saada. Jelačićist sai Austria lõunapoolsete vägede juhataja. Hiljem pidid austerlased Ungarist taanduma, ka Jelačići väed suruti Horvaatiasse, kuni [[Nikolai I]] saadetud abiväed olukorra lahendasid.
-Pärast revolutsiooni ei kadunud Jelačić, erinevalt Windischgrätzist, avalikust elust, vaid jäi sarnaselt Itaalia vägede komandöri [[Josef Radetzky]]ga riigi teenistusse. Ta aitas keiser [[Franz Joseph I]] siseministril [[Alexander von Bach]]il kehtestada [[absolutism]]i ning teenis sellega hiljem ära rahvuslaste meelepaha. Teatud määral ta oma ideaalid reetis, kuna Bachi tsentraliseeritud süsteemis polnud kohta Illüüria kuningriigile. Ent koostöö eest keskvõimuga sai Jelačić [[1851]]. aastal Bužimi krahvi tiitli ning jäi baaniks kuni oma surmani [[1859]]. aastal.
+Pärast revolutsiooni ei kadunud Jelačić, erinevalt Windischgrätzist, avalikust elust, vaid jäi sarnaselt Itaalia vägede komandöri [[Josef Radetzky]]ga riigi teenistusse. Ta aitas keiser [[Franz Joseph I]] siseministril [[Alexander von Bach]]il kehtestada [[absolutism]]i ning teenis sellega hiljem ära rahvuslaste meelepaha. Teatud määral ta oma ideaalid reetis, kuna Bachi tsentraliseeritud süsteemis polnud Illüüria kuningriigile kohta. Ent koostöö eest keskvõimuga sai Jelačić [[1851]]. aastal Bužimi krahvi tiitli ning jäi baaniks kuni oma surmani [[1859]]. aastal.
 [[Zagreb]]i peatänav on nimetatud Jelačići järgi, samuti on tema portree 20-[[kuna]]sel rahatähel.