Manilus

Manilus (ka manihheism; Mani kirik) oli esimene universaalreligioon ehk maailmausund. Sai nimetuse rajaja järgi (Mani). Mani hakkas prohvetlikku õpetust levitama peale 242.a m.a.j. Pärast Mani surma ja tema poolehoidjate vaenamist, levis manilus Iraanist Kogu Lähis-Idasse ja Rooma impeeriumis (Hispaaniani). Kristlik kirik võitles maniluse vastu kuni 9. s-ni (või 7. s?).

Manilus oli riigiusundiks Uiguuride riigis. Hiinas keelustati manilus u 1374. Kalifaadis salliti manilasi kuni 9. s-ni. 9. ja 10. sajandil algas ka Kalifaadis manilaste hävitamine. Manilaste jäänused Aasias hävitasid mongolite vallutused.

Euroopas lähtusid manilusest paulikaanid, bogomiilid ja katarid.

Manilus oli kahesusõpetus (dualism), valguse ja pimeduse, keha ja vaimu, headuse ja kurjuse vastandamine. Mani kahesusõpetuse kohaselt vastandub kuri heale algusest peale. „Juba algusest peale seisavad üksteise vastas jumal ja saatan, valgus ja pimedus, hing ja aine (hylê). Kusjuures kurjusel polnud olemust (s.t isikulist kurjust või nn "satanat" pole olemas). Viimase arusaama kasutas ka Augustinus teoses Pihtimused.

Mani kiriku liikmed jagunesid kahte rühma: „valituteks“ ehk „täiuslikeks“ ja „kuulajateks“. „Täiuslikud“ olid vaimulik eliit, nad allusid rangele askeesile (taimetoitlus ja abielutus).

Koguduse lihtliikmed („kuulajad“) pidasid oma tööga „valituid“ ülal ja nad ei pidanud askeetlikult elama. Valitud said päästetud aga kuulajad said kõrgema taassünni õiguse (st. tasuks elu jooksul tehtud heade tegude eest võisid nad järgmisesse ellu sündida „valitutena“ ning siis saada päästetud).