Mani

See artikkel räägib manihheismi rajajast; skandinaavia jumala kohta vaata artiklit Máni

---

Mani (sündis 14.04.216 Tigrise äärses Mardinu linnas, Iraani riigis - 276 m.a.j) oli maniluseks nimetatud õpetuse ja usundi rajaj. Mani elulugu on kirjas 4. sajandi Egiptusest pärit Kölni koodeksis. Iraanlane Mani kasvas üles zoroastrialasena ja liitus elkesaidega. 240 heideti ta välja ja ta elas mitu aastat Indias õppides tundma budismi. Naastes Iraani hakkas end nimetama Jeesuse apostliks ja Lohutajaks (pühaks vaimuks), kelle tulekut on lubatud Johannese evangeeliumis (16:7-8). Mani ühendas iraani kahesusõpetuse ja platonistliku kahesusõpetuse maailmast.

Mani elu

Mani iraanlastest vanemad olid suursugust päritolu. Kahejõemaale saabusid Meediast. Mani ema nimi oli Marjam. Mani isa Pattak (kr Pattikos, ld Patecius) kuulus ristijate sekti (pole selge, kas olid elkesaid, mandalased või mingi juudikristlik ristijatesekt). Mani sai sekti liikmems juba nelja aastaselt.

Pärimuse järgi olevat Mani, kaheteistkümne aastaselt (u a 228/229 a.j) esmakordselt saanud ilmutuse. Ilmutuse mõjul hakkas Mani kritiseerima ristijate sekti kultust ja õpetust, ning nõudis muutusi. “Ristijad” ei võtnud teda kuulda aga temasse hakkasid uskuma isa ja sekti hulgast ka kaksteist 12 õpilast.

19. aprillil 240. a, sai Mani uue ilmutuse. Ta üritas “ristijate” usulahku reformida, aga heideti sealt välja. Mani lahkus koos oma isa ja poolehoidjatega ning asus Seleukia-Ktesifoni. Seal moodusts ta oma koguduse ja hakkas kuulutama Iraani riigis ja väljaspool.

241. a reisis Indiasse ja Turaani.

Umbes 242/243. a pöördus ta iraanlaste Sassaniidide riiki tagasi ja külastas äsja kuningaks saanud Šapur I-st. Šapur ei lasknud ennast uude usku pöörata, küll aga oma kaks venda ja noorima poja. Šapur I andis Manile loa kuulutada oma õpetust terves Sassaniidide riigis. Kuningakojas elades kirjutas Mani seitse või kaheksa raamatut, enamik aramea keeles.

Sõdalaste seisus ei toetanud rahukuulutajat Mani, vaid zoroastrismi preestreid (maagid). Peale Kuningas Šapuri esitas võitu Rooma keisri Valerianiuse 70 000 leegionäri üle, 260. aastal, süüdistas usuliselt sallimatu ülempreester Kartir Hangirpe manihheiste, budiste ja kristlasi reeturluses. Kuningas Šapur suri ootamatult 272. aastal. Troonipärijaks saanud kuningas Hormizd I suri ka aastapärast (273/274). Uue kuninga Bahram I ajal algasid Sassaniidide riigis mittezoroastristide tagakiusamisi. Mani vangistati 276. või 277. aastal Belapatis (Gundi-Šapuris) Bahram I külastades. Pärast 26 vanglas veedetud päeva suri Mani ilmselt nälga (manilaste ristilöömise pärimus pole usutav).

Mani õpetus

Mani õpetust ja usundit nimetatakse manilus ehk manihheism. Multikultuurses Sassaniidide suurriigis oli lisaks iraani usundile zoroastrismile, levinud ka juutlus, kristlus, budism ja brahmanism. Mani pidas muinasiraani zoroastrismi, juutluse ja kristluse usundit üheks usuks. Mani õpetus sisaldas nimetatud usundite osi, aga manilus ei olnud erinevate usundite segu vaid iraani dualismi ja platonismi filosoofia ühendus. Manilus oli esimene teadlik katse luua universaalne usund. Manilust nimetatakse esimeseks gnostiliseks usundiks. Gnoosis kujunes maailmausundiks pärast Mani õpetust.

Mani õpetus sisu oli ilmutuses, mida varem olid väljendanud Sett (Aadama järeltulija), Noa, Enoš, Eenok, Seem, Aabraham, Buddha, Zarathustra, Jeesus, Paulus ja nüüd tema.