Vaimu fenomenoloogia: erinevus redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
resümee puudub
Resümee puudub
'''"Vaimu fenomenoloogia"''' on [[Georg Wilhelm Friedrich Hegel]]i filosoofiline teos, mis ilmus [[1807]]. aastal. Selles kirjeldatakse [[teadvus]]e arenemist dialektiliste üleminekutena. Selle kaudu tekkivat reaalsust nimetab Hegel vaimuks. "Vaimu fenomenoloogias" lõpeb üleminekute seeria absoluutses teadmises ehk vaimu teadlikuks saamises iseendast.
 
==Tõlge==
===Eessõna===
Niisugune selgitus, mis kirjatööle [[eessõna]]s harjumuspäraselt ette asetatakse – eesmärgi kohta, mille autor on selles endale püstitanud, samuti ajendite kohta ja selle kohta, millises suhtes on see tema arvates sama aine teiste varasemate või samaaegsete käsitlustega – ei paista filosoofilise kirjutise puhul mitte ainult üleliigsena, vaid asja loomuse poolest koguni kohatuna ja eesmärgiga vastuolus olevana. Seda, mida eessõnas oleks [[filosoofia]] kohta kohane öelda – näiteks tendentsi ja vaatekoha, üldise sisu ja tulemuste histoorilist äratoomist, tõese kohta siia ja sinna rääkivate kinnituste ja kindlustuste sidumist – ei saa ju pidada viisiks, kuidas filosoofilist tõde tuleb esitada. Ka sellepärast, et filosoofia olemuslikult on erilist endas kätkeva üldisuse elemendis, esineb selle puhul rohkem kui teiste teaduste puhul paistvust, just nagu eesmärgis või viimastes tulemustes oleks asi ise ning koguni oma täielikus olemuses väljendatud, millega võrreldes esitus on õieti ebaolemuslik. Seevastu ollakse veendunud, et üldises kujutluses, mis on nt anatoomia, ütleme, keha osade tundmine nende elutu olemasolu järgi vaadelduna, ei omata veel asja ennast, selle teaduse sisu, vaid on tarvis peale selle veel erilise pärast vaeva näha. – Edasi, niisuguse teadmiste agregaadi puhul, mis ei kanna õigusega [[teadus]]e nime, ei ole jutt eesmärgi ja selliste üldisuste kohta tavaliselt erinev histoorilisest ja mõistevabast viisist, kuidas räägitakse sisust endast, nendest närvidest, lihastest jne. Filosoofias seevastu tekiks mittesarnasus, mis niisugust viisi kasutab, ning ometi näidataks, et see mittesarnasus ei ole iseenesest veel võimeline tõde haarama.
 
Nõnda tõmmatakse juba selle suhte määratlemisega, mis filosoofilisel teosel usutakse olevat teiste püüdlustega sellesama aine kohta, sisse võõralaadne huvi, ning ähmastatakse seda, milles tõe tunnetamise puhul on asi. Kui arvamusele saab kindlaks tõese ja väära vastandlikkus, siis ta tavaliselt ootab olemasolevale [[filosoofiline süsteem|filosoofilisele süsteemile]] kas nõustumist või vasturääkimist ning selgituses filosoofilise süsteemi kohta näeb ta tavaliselt ainult kas ühte või teist. Ta ei mõista filosoofiliste süsteemide erinevust mitte niivõrd tõe progresseeruva arenguna, kui näeb erinevuses ainult vastuolu. Pung kaob õie puhkemises, ja võiks öelda, et õis on punga kummutanud; samamoodi kuulutatakse viljaga õis taime vääraks olemasoluks, ja tema tõena astub vili õie asemele. Need vormid mitte ainult ei erine omavahel, vaid ka tõrjuvad omavahel lepitamatutena ka üksteist kõrvale. Aga nende voolav loomus teeb nad ühtlasi momentideks orgaanilises ühtsuses, milles nad mitte ainult et ei ole omavahel vastuolus, vaid üks on sama paratamatu nagu teine, ja see sama paratamatus moodustabki alles terviku elu. Aga see filosoofilisele süsteemile vasturääkimine esiteks tavaliselt ei mõista end niimoodi, teiseks ei oska käsitav teadvus tavaliselt vasturääkimist selle ühekülgsusest vabastada või vabana hoida ning vaidlevana ja endale vastu olevana paistva kujus ära tunda vastastikku paratamatuid momente.
 
{{pooleli}}
 
[[Kategooria:Filosoofiateosed]]

Navigeerimismenüü