Jaan Tõnisson: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Eemaldatud muudatus 4158444, mille tegi 95.129.198.92 (arutelu)
1. rida: 1. rida:
{{See artikkel| on poliitik Jaan Tõnissonist; sõjaväelase kohta vaata artiklit [[Jaan Tõnisson (sõjaväelane)]]}}
{{allikad}}
{{Infobox Poliitik
| nimi = Jaan Tõnisson
| pildinimi = Jaan Tonisson1928.jpg
| pildisuurus =
| pildiallkiri = Jaan Tõnisson riigivanemana [[1928]]. aastal
| sünniaeg = [[22. detsember]] [[1868]]
| sünnikoht = [[Tänassilma]] lähedal, [[Viljandi vald (Viljandi kihelkond)|Viljandi vald]]
| surmaaeg = [[1941]]?
| erakond = [[Eesti Rahvameelne Eduerakond]]<br>[[Eesti Rahvaerakond]]
| amet = [[riigivanem]] (1927–1928, 1933)
| haridus =
| õppeasutus =
| eriala =
| kraad =
| märkused =
}}

'''Jaan Tõnisson''' [[VR III/1]] (10.[[vkj]]/[[22. detsember]] [[1868]] [[Tänassilma]] lähedal, [[Viljandi vald (Viljandi kihelkond)|Viljandi vald]] – [[1941]]? [[Tallinn]]?<ref>[[Mart Laar]], [http://www-arhiiv.postimees.ee:8080/luup/97/16/ajalugu1.htm "Jaan Tõnissoni viimased päevad"]</ref>) oli [[Eesti]] riigitegelane, poliitik ja õigusteadlane, korduvalt Eesti Vabariigi [[riigivanem]].

== Elulugu ==
=== Noorpõlv ===

Jaan Tõnisson sündis Viljandi vallas Mursi talus. Kodus valitsesid vennastekogude kasin ja kompromissitu vaim ning rahvuslik meelsus. Tõnisson õppis [[1878]]–[[1886]] Tusti külakoolis, sooritas seejärel [[Tallinna kubermangugümnaasium]]is eksternina gümnaasiumi küpsuseksamid ja astus [[1888]]. aastal [[Tartu Ülikool]]i õigusteaduskonda, mille lõpetas [[1892]]. aastal õigusteaduste kandidaadi (''cand. jur.'') kraadiga.

Tõnisson oli [[1891]]–1892 [[Eesti Üliõpilaste Selts]]i esimees. [[1892]]. aastal astus ka [[Eesti Kirjameeste Selts]]i ja hakkas kuuluma [[Karl August Hermann]]i toimetatud ajalehe [[Postimees]] toimetusse.

[[1894]]–1896 töötas Tõnisson kohtuametnikuna [[Orjoli kubermang]]us. Seejärel naasis ta Tartusse.

=== Ühiskondliku tegevuse algus ===

Aastal [[1896]] ostsid [[Villem Reiman]], [[Oskar Kallas]] ja [[Karl Koppel (ajakirjanik)|Karl Koppel]] Hermannilt Postimehe ära ning nimetasid selle peatoimetajaks Tõnissoni. Lehest kujunes kiiresti Eesti rahvusluse peamine häälekandja. 7/[[19. jaanuar]]il [[1893]] ilmus nimemärgi '''–n''' all Postimehes uue peatoimetaja esimene juhtkiri, kus oli muuseas öeldud: ''Päike hakkas mulle armsamalt paistma, tuul ei vingunud mitte aina valust, vaid ta kuuldi kaasikule nagu julgustades jutustavat, et see vangipõli mitte igavesti ei kesta, et elu kord jälle ärkab ja et puud kõik pungel puhkema ning lilled õilmil õitsema ajab – ja teeb, et iga linnuke lepikus rõõmust päevad otsa lukutada võib, ja iga veeojake suurest rõõmust hüppama peab. Ning õigus oli tuulel: Kevadised kohavad vetevolinad ja murduvate jääpankade mürinad, esimesed rohul haljendavad aasad ja imeliselt ehitud õilmenupud, lepik-lindude lahked lood ja käo kurblik kukkumine – kõik kuulutas õnnest, mida loodus uuel aastal igavusest lootuseta unest päästes tundis<ref>Vana aasta mõtted uue aasta algel. Postimees, 7. jaanuar 1893, nr. 4, lk. 1.</ref>.'' Tõnisson oli kuni [[1930]]. aastani lehe vastutav väljaandja ja kuni [[1935]]. aastani (vaheaegadega) ka selle peatoimetaja. Eesti Vabariigi aastatel oli Postimees Tõnissoni juhitud erakondade leheks.

Jaan Tõnissoni kõrkuseni küündiv isekus, põikpäisus ja agressiivselt ründav esinemismaneer tõid talle vastaseid igal sammul.<ref>[http://tartu.postimees.ee/133491/ilmekas-kolmikportree-eesti-ajakirjanikest Ilmekas kolmikportree eesti ajakirjanikest]</ref>

Tõnissoni nimega seotakse "[[Tartu renessanss]]i" ehk rahvusliikumise hoogustumist. Tõnisson ja ta aatekaaslased propageerisid [[1890. aastad|1890. aastatel]] Tartus kauplustes ja restoranides eesti keele kasutamist, mis toona üpris harv oli. Mitmeaastase kampaania tulemusena hakkas eesti keele pruukimine ka kõrgseltskonna seas üha tavalisemaks muutuma. Tõnissoni tegevusest vihale aetud sakslased andsid talle hüüdnimeks "Nuustaku hertsog", mis oli seotud ka tema džentelmenlike maneeridega. Eestlaste seas said tema populaarseteks hüüdnimedeks aga '''Koodi-Jaan''' ja '''Vana Jaan'''.<ref>Nimedest pikemalt: [[Oskar Loorits]]. "Koodi Jaan– kuidas tekivad kangelasmüüdid?" – ''[[Akadeemia (ajakiri)|Akadeemia]]'' [[1989]], nr 9, lk-d 1949–1965.</ref>
Jaan Tõnissonist kujuneski üks Eesti poliitilise rahvusliku ideoloogia loojaid ja selle mõõduka suuna juht, ta õhutas väärtustama eestlust ning tuginema oma jõule, võideldes venestamise ja saksastamise vastu. Ta väärtustas ka liberaalset demokraatlikku kodanikuühiskonda, ent jäi selles suunas liikumisel rahumeelsetele positsioonidele. Seejuures oli ta aga äärmiselt sallimatu oma oponentide (sealhulgas [[Konstantin Päts]]) ja oma parteide siseopositsiooni vastu, kannatamata vähimatki vasturääkimist.

[[1890. aastad|1890. aastate]] lõpus tekkis Tõnissonil ja Postimehel vastasseis [[Ado Grenzstein]]i [[Olevik (ajaleht)|Olevik]]uga. Puhkes terav sulesõda, mis lõppes Tõnissoni võiduga: [[1901]]. aastal lahkus Grenzstein [[Prantsusmaa]]le.

=== 20. sajandi esimesed aastad ===

[[1898]]–[[1918]] oli Tõnisson [[Tartu Eesti Põllumeeste Selts]]i esimees ehk tegelikult kõigi [[Eesti Põllumeeste Seltsid]]e keskvalitsuse juht. Ta propageeris ühistegevust, tema algatusel asutati [[1902]]. aastal [[Tartu Eesti Laenu ja Hoiu Ühisus]], sisuliselt esimene eestlaste pank. Tõnissonist saigi üks Eesti tunnustatumaid ühistegevuse vedajaid, [[1911]] sai temast [[Ühistegevuse Edendamise Keskselts]]i esimees ja Eesti Vabariigi aastatel ka ühistegevuse professor ([[1935]]).

[[20. sajand]]i esimestel aastatel tekkis Tõnissonil teatav konflikt Tallinna ajalehega [[Teataja]], mille toimetajaks oli [[Konstantin Päts]]. Tavaliselt on [[Postimees|Postimehe]] ja Teataja vastuolu hinnatud põhimõtteliseks ning teravaks, kujutades seda tagantjärele "kahe suure" omavahelise gigantse heitlusena. Ajalehtede sisu näib siiski olevat suhteliselt sarnane, mõlemad toetasid tugevalt Eesti rahvuslikku liikumist ja pöörasid suurt tähelepanu ka põllumajandusele, kuid Teataja rõhutas enam sotsiaalprobleeme, sest Tallinnas asus palju tööstustöölisi ning talurahvas oli Eestimaa kubermangus üldiselt vaesem kui Liivimaal.

Hoopis teravam oli Tõnissoni ja Postimehe vastuolu teise Tartu ajalehega [[Uudised (ajaleht)|Uudised]], mille toimetajaks oli sotsialistlike vaadetega [[Peeter Speek]]. [[1903]]–[[1905]] võideldi ägedalt noorsoo poolehoiu saavutamise eest ja kohati solvati üksteist üpris ägedalt. Samas olid ka Uudiste vaated üldiselt rahvuslikud, kuid Tõnissoni aatelise suuna asemel keskenduti tunduvalt enam majandusprobleemidele ja vaesema rahva olukorrale.

=== 1905. aasta revolutsioon ===

[[1905. aasta revolutsioon]]i ajal otsustas Tõnisson jääda mõõdukate nõudmiste juurde, esitades ülevenemaalise nõudmisena konstitutsioonilise monarhia kehtestamist, Eesti-siseselt aga eestlastele võrdseid õigusi sakslaste ja venelastega ning eestikeelset haridussüsteemi. Oma poolehoidjate ja mõttekaaslastega asutas ta [[27. november|27. novembril]] parlamentaarset monarhiat ning Eestile rahvusliku enesemääramise õigust taotleva [[Eesti Rahvameelne Eduerakond|Eesti Rahvameelse Eduerakonna]], mille juhiks oli ta aastatel [[1905]]–[[1917]]. Erinevalt teisest toonasest eestlaste parteist, [[Eesti Tööliste Sotsiaaldemokraatlik Ühisus|Eesti Tööliste Sotsiaaldemokraatlikust Ühisusest]], sai Tõnissoni erakond teatud määral jätkata oma tegevust ka pärast 1905. aasta revolutsiooni, kuna esindas mittesotsialistlikke ja reserveeritud vaateid.

Sama aasta novembri lõpus kutsusid rahvuslased Tartusse kokku maa- ja linnaomavalitsuste ning seltside ("rahvaasemike") esindajad, et arutada eestlaste edasisi tegevussuundi. Tõnisson ja ta kaaslased pooldasid keiser [[Nikolai II]] oktoobrimanifestis kuulutatud vabaduste reaalset ellurakendamist ning eesti keele ja eestlaste positsioonide võrdsustamist sakslaste ja venelaste omadega, eriti hariduses. Revolutsiooni jätkumist ei pidanud nad enam vajalikuks, arvates, et edasisi muutusi saab läbi viia rahumeelsete reformidena. Kuid suur osa rahvasaadikuid olid tunduvalt radikaalsemalt meelestatud. Nii tekkis kongressil tõnissonlaste ja radikaalide vahel terav vastuolu, mis lõppes koosoleku lõhkiminekuga juba selle algul, kui ei suudetud kokku leppida koosoleku juhatuse valimistes. Tõnissoni pooldajad jäid algsesse koosoleku toimumispaika "[[Bürgermusse]]" majja, radikaalid eesotsas [[Jaan Teemant]]iga pidasid oma koosoleku aga [[Tartu Ülikool]]i aulas ("aulakoosolek"). Tagantjärele on arvatud, et mõlemal koosolekul oli umbes sama palju inimesi, ning on teada, et väga suur osa inimestest käis kahe koosoleku vahet, suutmata otsustada, kumma programmi ta toetab. Kongressi lõhkiminekust on üpris põhjalikult oma mälestustes kirjutanud [[Friedebert Tuglas]].

=== Revolutsioonist revolutsioonini (1906–1917)===
[[Pilt:Jaan Tõnissoni maja 02.JPG|pisi|Maja, kus elas Jaan Tõnisson]]
[[1906]]. aastal valiti Tõnisson [[Liivimaa kubermang]]u talupoegade saadikuna [[I Riigiduuma (Venemaa Keisririik)|I Riigiduuma]]sse ning tegutses seal esialgu autonomistide-regionalistide rühmas, kes nõudsid Venemaa vähemusrahvustele rahvusautonoomiat. Duumas sai Tõnisson tuntuks jõulise kõnemehena, ent kuna autonomistide arv Duumas oli suhteliselt väike ning nende vaated suhteliselt erinevad (näiteks poolakad nõudsid riiklikku iseseisvust, mis toonastes oludes oli mõeldamatu), siis jäi nende reaalne mõju Venemaa asjadele sisuliselt olematuks. Hiljem liitusid eesti saadikud kadettide saadikurühmaga. Eestlased ja lätlased nõudsid ka karistussalkade tegevuse uurimist, kuid valitsus hakkas asja menetlemisega venitama. Peagi saadeti I Riigiduuma laiali. Hiljem arreteeriti Tõnisson [[Viiburi märgukiri|Viiburi märgukirjale]] (kus protesteeriti Duuma laialisaatmise vastu) allakirjutamise tõttu ja oli [[1908]]. aastal 3 kuud vangis. Postimehe väljaandmine peatati 8 kuuks.

Tõnissoni initsiatiivil loodi [[1910. aastad|1910. aastate]] alguses [[Eesti Noorsoo Kasvatamise Selts]] (ENKS) ja Ühistegevuse Edendamise Keskselts. ENKS rajas Lõuna-Eestisse mitmeid eestikeelseid erakoole, eriti tütarlastele.

[[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] ajal ([[1915]]) asutas Tõnisson Tartusse [[Ajutine Põhja-Balti Komisjon|Ajutise Põhja-Balti komisjoni]], mille ametlikuks tegevuseks pidi olema vaid sõjapõgenike või muidu sõjas kannatada saanud inimeste abistamine, ent tegeles aktiivselt ka rahvuspoliitikaga, arutas üldisemaid ühiskondlikke probleeme ning esitas valitsusele seaduseparanduste ettepanekuid.

===Tõnisson 1917. ja 1918. aastal===

Pärast [[Veebruarirevolutsioon]]i nimetas Tõnisson [[Eesti Rahvameelne Eduerakond|Rahvameelse Eduerakonna]] ümber [[Eesti Demokraatlik Erakond|Eesti Demokraatlikuks Erakonnaks]], mille juhiks jäi ta kuni [[1919]]. aastani. Selle erakonna järeltulijaks sai [[Eesti Rahvaerakond]].

[[1917]]. aasta [[12. aprill]]il ([[vkj]] 30. märtsil) kuulutati tänu Eesti rahvuslike poliitikute pingutustele ning Petrogradis hiiglasliku meeleavalduse korraldanud eestlastele [[Venemaa Ajutine Valitsus|Vene Ajutise Valitsuse]] poolt [[Eestimaa kubermang|Eestimaa rahvuskubermang]], mis hõlmas kogu eestlaste etnilise asuala. Tõnisson oli varem toetanud kahekubermangulise autonoomse Eesti loomist, ent see idee oli tagasi lükatud. Milline oli tema mõtte ajend, on selgusetuks jäänud: Tõnissoni vastased nägid selles katset Lõuna-Eesti kuberneri koht enda kätte saada ning Tartu tähtsust kunstlikult upitada, pooldajad on rääkinud sellest aga kui tasakaalustatud [[regionaalpoliitika]] ja parema valitsuskorralduse loomise plaanist (kahe kubermangu korral oleks saanud lisaks kuberneridele ametisse panna ka kindralkuberneri, kel oleks kuberneridest tunduvalt enam võimu).

Sama aasta sügisel sai Tõnissonist [[5. juuni]]l 1917 valitud [[Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu|Eesti Ajutise Maanõukogu]] liige. Oma sõnavõtus 1917. aasta septembris pakkus ta välja idee, et Vene riik on surmahaige ja Eesti peaks Venemaast lahku lööma ning moodustama vabade rahvaste föderatsiooni koos Rootsi, Norra, Soome, Läti ja Leeduga. Seda ei peeta veel otseseks taotluseks Eesti iseseisvumisele, kuid oli tugev samm sinnapoole. Föderatsiooni-ideed jäid Tõnissonile hingelähedaseks edaspidigi, hiljem hakkas ta propageerima demokraatliku Euroopa [[Föderatsioon]]i ideed.

1917. aasta novembris, kui oli toimunud enamlaste võimuhaaramine, oli Tõnisson üks peamisi Eesti demokraatliku opositsiooni juhte. Tema eestvedamisel toimus kuu lõpus "Tartu mäss", kus rahvas kogunes sinimustvalgete lippudega raekoja platsile, toetamaks [[Eesti Maanõukogu]] poolt [[28. november|28. novembril]] vastu võetud otsuseid (Maanõukogu kuulutas end kõrgeimaks võimuks Eestis ja maa Venemaast eraldunuks) ning nõudmaks enamlaste [[diktatuur]]i lõpetamist. Seepeale arreteeriti suur hulk Eesti rahvuslasi, sealhulgas ka Jaan ja [[1. Eesti jalaväediviis]]i ülem [[Aleksander Tõnisson]]. Mõlemad Tõnissonid viidi Tallinna [[Patarei vangla]]sse, kus kommunistide juht [[Viktor Kingissepp]] neid üle kuulas. Mõne aja pärast saadeti Jaan Tõnisson maalt välja ja nii sai temast pooleldi vastutahtmist Eesti esimene välisesindaja. Ta asus kiiresti organiseerima Eesti välissaadikute võrku ja oli [[1918]]. aasta sügiseni Eesti välisdelegatsiooni juht. Kogu selle aja viibis ta välismaal ja püüdis esialgu veel väljakuulutamata Eesti Vabariigile võita välisriikide toetust. Mõnevõrra see tal ka õnnestus: Eesti valitsust nõustusid ''de facto'' tunnustama nii [[Prantsusmaa]] kui ka [[Suurbritannia]], mais 1918 ka [[Itaalia]].

===Tõnisson ja liberaalne Eesti Vabariik===
[[1918]]. aasta novembris naasis Tõnisson Eestisse, temast sai [[Konstantin Pätsi teine valitsus|Konstantin Pätsi teise valitsuse]] portfellita minister. Ka ministrina jätkas ta Eesti esindamist välismaal.

[[1919]]. aasta algul nimetas Tõnisson oma erakonna ümber Eesti Rahvaerakonnaks ja osales [[Eesti Asutav Kogu|Eesti Asutava Kogu]] valimistel, kus tema erakond jäi valimistulemuselt kolmandaks. Esialgu jäi ta opositsiooni, kuid sama aasta sügisel moodustas Tõnisson [[Eesti peaminister|Eesti peaministrina]] [[Jaan Tõnissoni esimene valitsus|oma esimese valitsuse]], mis juhtis riiki kuni [[1920]]. aasta juulini. Tõnissoni valitsuse ajal lõpetati edukalt [[Vabadussõda]], sõlmiti [[Tartu rahu]] ja astuti esimesi samme normaalse riigikorralduse ülesehitamiseks. Juulis algas aga valitsuskriis, sest vasakpoolsed erakonnad otsustasid valitsusest lahkuda. Uus peaminister [[Ado Birk]] sai Asutavas Kogus aga väga väikese toetuse ja loobus valitsusjuhi kohast. Nii pani oma [[Jaan Tõnissoni teine valitsus|teise valitsuse]] kokku Tõnisson, ent seegi pidi enne aasta lõppu tagasi astuma, sest seekord tekkis vastuolu talumaade jagamise ümber (valitsus tahtis maid anda eelisjärjekorras Vabadussõjas silma paistnutele, ent sotsialistid olid selle vastu). Ametisse astus [[Ants Piip|Ants Piibu]] [[Ants Piibu valitsus|valitsus]].

Järgnevalt oli Tõnisson I–V [[Riigikogu]] liige; 1923–1925 ja 1932–1933 Riigikogu esimees, 1927–1928 ja 1933 riigivanem ning 1931–1932 välisminister. Aastail 1919–1933 elas ta püsivalt Tallinnas<ref>Krista Aru. Üks kirg, kolm mõõdet. Tartu 2008. Lk. 302</ref>.

Postimehe majanduslikud raskused jätkusid. 31. juulil 1929 oli seis peaaegu lootusetu<ref>Krista Aru. Üks kirg, kolm mõõdet. Tartu 2008. Lk. 246</ref>. 1930. aastal loovutas Jaan Tõnisson Postimehe väljaandmise Eesti Kirjastus-Ühisusele Postimees ja jäi ise Postimehe palgaliseks peatoimetajaks<ref>Krista Aru. Üks kirg, kolm mõõdet. Tartu 2008. Lk. 254</ref>. Pankrotti välditi vaid raamatupidajalike manipulatsioonidega<ref>Krista Aru. Üks kirg, kolm mõõdet. Tartu 2008. Lk. 254</ref>.

[[1928]]. aastal parandas Tõnisson suhteid [[Rootsi]]ga, tehes sinna riigivanemana riigivisiidi ning valmistades nii ette kuningas [[Gustav V]] vastukülaskäiku [[1929]]. aastal. Tõnissoni eesmärgiks oligi Eesti lähendamine Skandinaavia maadele, sest ta taipas, et Balti riikide omavaheline liit jääks välisjulgeoleku tagamiseks liialt nõrgaks. Ent Rootsi ei olnud liidust Eestiga reaalselt huvitatud ja hilisemad valitsused asusid otsima hoopis [[Poola]] toetust. Lõpptulemuseks oli see, et tuge ei saadud kusagilt ning Eesti pidi leppima nõrga ja lõdvalt seotud [[Balti Liit|Balti Liiduga]].

[[1931]]–[[1932]] oli Tõnisson teatava üllatusena Konstantin Pätsi [[Konstantin Pätsi neljas valitsus|valitsuse]] välisminister.

[[1932]]–1935 oli Tõnisson Rahvaerakonna, [[Eesti Kristlik Rahvaerakond|Kristliku Rahvaerakonna]] ja [[Eesti Tööerakond|Tööerakonna]] ühinemisel moodustunud [[Rahvuslik Keskerakond|Rahvusliku Keskerakonna]] juht.

Kui ta [[1933]] uuesti valitsusjuhiks sai, oli tema suurimaks mureks lahendada Eestit ikka veel vaevav majanduskriis. Selleks oli vaja devalveerida [[Eesti kroon]]; et aga asi tekitas paljudes põllumeestes ja vasakpoolsetes vastuseisu, oli seda väga raske teha. Eelmised valitsused ei olnudki "krooni kukutamisega" julgenud tegeleda ning Pätsi valitsus oli isegi selle avaliku propageerimise keelanud. Tõnissoni valitsus tegi asja ära, kuid sattus seejärel konkurentide terava kriitikatule alla. Lisaks sellele süüdistati teda ka Eesti kahe sõjalaeva mahaparseldamises [[Peruu]]le, kuigi tegelikult oli nende müügis kokku leppinud juba eelmine valitsus.

1. juunil 1933 pidas Jaan Tõnisson Vanemuises kõne põhiseaduse muutmisest. Kui ta oli öelnud: ''Peame looma võimu, kes pole rippuv rahvaesitusest, kes aga ei teotseks omast tahtest, vaid seaduslikult ja lojalselt'', katkestas teda [[vapsid]]e tekitatud müra ja visati paukpadruneid. Politsei ajas mürgeldajad laiali ja Jaan Tõnisson sõitis minema. Järgmisel päeval kehtestas tema valitsus [[Tartu]]s ja [[Tartumaa]]l [[Kaitseseiukord|kaitseseisukorra]]<ref>Riigivanemale visati paukpadruniga. Vaba Maa, 3. juuni 1933, nr. 129, lk. 1.</ref>.

Tõnissoni valitsuse ajal toimus ka [[Eesti Vabadussõjalaste Liit|Vabadussõjalaste]] poolt esitatud uue põhiseaduse rahvahääletus. Poliitiline elu oli väga agressiivne, toimus lööminguid erinevate parteide esindajate vahel ja moodustati paramilitaarseid ühinguid. Jaan Tõnissoni valitsus Tõnisson kuulutas kogu riigis välja [[Kaitseseisukord|kaitseseisukorra]], löögirühmad saadeti laiali ja valitsuse kritiseerimine ajakirjanduses keelati. Oktoobris 1933 toimus rahvahääletus, kus vabadussõjalaste eelnõu kindlalt võitis. Et Tõnisson oli sellesuunalisele arengule põhimõtteliselt vastu seisnud, siis pidas ta referendumi tulemust oma valitsusele ka umbusaldushääletuseks ning astus tagasi, tühistades eelnevalt kaitseseisukorra. Võimule sai [[Konstantin Pätsi viies valitsus]].

11. märtsil 1934 kirjutas Jaan Tõnisson Postimehes:

"Kui nüüd valitsus viimaks on hakanud end liigutama, siis tuleb ainult soovida, et see ei oleks ainuüksi möödaminevaks nähteks, vaid kavakindla aktsiooni alguseks, et tagasi tõrjuda tõsist hädaohtu, mis iseloomulikkude ajanähete järele otsustades juba lausa esile kerkib, nii et ka kõige heausklikukmad ei saa selle ees enam silmi kinni pigistada.

Kaitseaktsioon ei ole aga mitte ainult vajalik, vaid see peab olema ühtlasi tarvilikult haarav ja ulatuslik, ei tuldaks ainult väliseid nähteid kärpima, vaid ühtlasi katsutaks kõrvaldada ka hädaohu põhjuseid ja aluseid<ref>Jaan Tõnisson. Silmapilgu hädaohud ja kaitse vajadus. Postimees, 11. märts 1934, nr. 69, lk. 2</ref>."

Samas kirjutas ta, et sihilik ässitus on inimeste meeled ära uimastanud.

===Tõnisson ja 1930. aastate presidentaalne Eesti===

Esialgu toetas Tõnisson koos enamiku teiste Eesti poliitikutega [[12. märts]]il [[1934]] kogu riigis kehtestatud [[kaitseseisukord]]a, arvates, et see oli teostatud vaid korra ja stabiilsuse tagamiseks riigis, ning kui vapsid kui ohuallikas on likvideeritud, taastub normaalne demokraatlik riigikorraldus. Aastal 1935 vabastati Tõnisson seoses kirjastusühisuse sekvestri alla panemisega Postimehe peatoimetaja kohalt, samal aastal peatati Rahvusliku Keskerakonna tegevus. Tõnisson oli aastail [[1935]]–[[1939]] ta Tartu Ülikooli ühistegevuse professor.

[[5. november|5. novembril]] [[1936]] avaldas ta koos [[Juhan Kukk|Juhan Kuke]], [[Ants Piip|Ants Piibu]] ja [[Jaan Teemant]]iga märgukirja Pätsi autoritaarsele valitsusele, nõudes demokraatia taastamist. Et seda [[tsensuur]]i tõttu Eestis avaldada ei saanud, ilmus märgukiri [[Soome]] ajalehes [[Helsingin Sanomat]].

Aastal [[1938]] naasis Tõnisson poliitikasse ja kandideeris edukalt [[I Riigivolikogu|Riigivolikokku]]. Samal aastal oli ta Riigivolikogus presidendivalimistel ainus Konstantin Pätsi vastaskandidaat, kes seal suure häälteenamusega kaotas.

28. märtsil 1940 määras [[Jüri Uluotsa valitsus|Vabariigi Valitsus]] Jaan Tõnissonile pensioni 250 krooni kuus.<ref>[http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=ERA.31.2.911:29 Valitsuse koosoleku protokoll nr 30]</ref>

===Seosed Nõukogude luurega===

[[1939]]. ja [[1940]]. aastal kohtus Tõnisson mitu korda Nõukogude spioonide ning värvatud agentidega (kelle sellisest staatusest Tõnissonil ilmselt teavet ei olnud, ta pidas neid lihtsalt Nõukogude-meelseteks tegelasteks), püüdes leida vastukaalu üha ähvardavamaks muutuvale Hitleri-Saksamaa ohule. Tema välispoliitiliseks arusaamaks oli, et kui Nõukogude-Saksa suhted on halvad, siis on nende vahel olevail riikidel võimalik iseseisvaks jääda, kui need aga omavahel kokkuleppele jõuavad, siis mitte. Nii lootis ta võib-olla anda oma panuse Nõukogude-Saksa vastasseisu tugevdamiseks. Samas ei panustanud ta ilmselt täielikult Nõukogude kaardile, sest otsis (ilmselt [[Johan Laidoner]]i ja Pätsi nõusolekul) Eestile aktiivselt toetust ka [[Rootsi]]st, [[Soome]]st ja [[Suurbritannia]]st. Nõukogude agendid tema käest ilmselt mingeid riigisaladusi teada ei saanud ning pärast [[Talvesõda|Talvesõja]] algust pettus Tõnisson Nõukogude-orientatsioonis täielikult. Oktoobris [[1939]] oli tapetud ka Tõnissoni poeg, noor ja lootustandev poliitik [[Ilmar Tõnisson]], mistõttu teda tabas tugev vapustus. Ilmar Tõnissoni mõrvariks oli tema enda naine. Tõnisson haigestus tõsiselt ja tervenes alles 1940. aasta kevadeks. Selleks ajaks oli ta kohtumised Nõukogude esindajatega täielikult lõpetanud.<ref>Pikemalt: [[Kaupo Deemant]], "Jaan Tõnissoni ja Nõukogude luure salajastest suhetest" – ''[[Akadeemia (ajakiri)|Akadeemia]]'' [[1998]], nr 9, lk-d 1815–1829.</ref>

===Vangistamine ja kadumine===

Kui [[NSV Liit]] [[1940]]. aasta suvel Eesti okupeeris, alustas Tõnisson avalikku võitlust demokraatia eest, püüdes kaasa aidata antikommunistlike kandidaatide ülesseadmisele juulikuistel [[Riigivolikogu]] valimistel. [[12. detsember|12. detsembril]] 1940 ta arreteeriti, peeti kinni [[Pagari tänav]]a [[Pagari tänava sisevangla|sisevangla]]s<ref>Kaupo Deemant, "Kadrioru pargivahi [[Kalju Luhaste]] mälestused, "Pagari keldrist Kirovi vanglasse" Kultuur ja Elu, 1991/5. lk 42–43 </ref> ning ta oli vähemalt kuni [[1941]]. aasta aprillini Tallinnas ülekuulamistel. Seal käitus ta sirgeseljaliselt ja kindlameelselt, keeldudes nimetamast oma mõttekaaslasi ning andmast muud kommunistidele kasulikku infot. Tema edaspidise saatuse kohta kindlaid andmeid ei ole, võimalik, et ta lasti [[1941]]. aasta juulis maha. [[Kaupo Deemant]] ja teised Tõnissoni elu ja tegevust uurinud ajaloolased on jõudnud järeldusele, et pärast [[2. juuli]]l korraldatud farslikku kohtuprotsessi lasti Tõnisson koos mitme teise avaliku elu tegelasega järgmisel päeval maha.<ref>[[Kaupo Deemant]], "Jaan Tõnissoni ja Nõukogude luure salajastest suhetest" – ''[[Akadeemia (ajakiri)|Akadeemia]]'' [[1998]], nr 9, lk 1829.</ref>

Mitmed inimesed on siiski väitnud, et nägid Tõnissoni ka pärast 1941. aastat: küll deporteeritute rongi peal, kuskil asulas teisel pool Uuraleid ning isegi pärast sõda Tartu raudteejaamas. Ilmselt ei tasu neid teateid eriti tõsiselt võtta.<ref>[[Aarne Ruben]]. "Vares-Barbaruse valitsus" Tallinn, SE&JS 2001 ISBN 9985-854-36-5 (köites); lk 18. </ref>

==Tõnisson kui rahvusmüüt==

Jaan Tõnissoni kui rahvusliku suurkuju ja isegi müüdi olemust ning tekkepõhjusi on käsitlenud oma [[1933]]. aastal ilmunud artiklis folklorist [[Oskar Loorits]]. Ta toob selles ära levinumaid müüte ja legende Tõnissoni ehk ''Koodi-Jaani'' või ka ''Vana Jaani'' kohta ning püüab jõuda ka hüüdnimede paneku põhjusteni. Hüüdnime 'Koodi-Jaan' tekkeversioone toob Loorits ära neli:
*1) Mulgimaal olnud koodimehed kottiajajatest lastehirmutised ning kommunist [[Hans Pöögelmann]] ähvardanud, et kapitalistist natsionalist Koodi-Jaan tuleb ja ajab kogu Eesti kotti;
*2) [[Setumaa]]l olnud Koodi Jaan naljamehe sünonüüm ja pilkeks pandud see siis ka Tõnissonile;
*3) [[1905. aasta revolutsioon]]i ajal ähvardanud töölised Tõnissoni kotti ajada ja too hüüdnud neile seepeale, et neile on kooti vaja;
*4) Tõnissoni pooldav kirjasaatja pakkus välja aga "tõnissonlaste" enda versiooni, mille järgi too saanud oma hüüdnime selle järgi, et öelnud korra, et mõisnikele tuleks koodiga koonu pihta anda.

Milline versioon nendest (kui üldse) on õige, ei ole ilmselt võimalik kindlaks teha. Kui ''Koodi-Jaanist'' kujunes pigem pilkenimi, siis ''Vana Jaan'' oli kahtlemata austav nimetus.<ref>Pikemalt: [[Oskar Loorits]]. "Koodi Jaan– kuidas tekivad kangelasmüüdid?" – ''[[Akadeemia (ajakiri)|Akadeemia]]'' [[1989]], nr 9, lk-d 1949–1965.</ref>

==Isiklikku==
Jaan Tõnisson abiellus [[6. aprill]]il [[1910]] Hildegard (Hilda) Lõhmusega ([[1890]]–[[1976]]). Neil sündis viis last: pojad [[Ilmar Tõnisson|Ilmar]] ([[1911]]–[[1939]]; tapeti oma naise poolt), [[Heldur Tõnisson|Heldur]] ([[1912]]–[[2014]]; oli üks rikkamaid eestlasi maailmas) ja Rein ([[1918]]–[[1934]]) ning tütred Hilja ([[1915]]) ja Lagle ([[1922]]).

Jaan Tõnissonile kuulus Tartu telefoninumber 1.<ref>Eesti Aadress-raamat 1938–1939. Lk. 10</ref>

== Kronoloogia ==

*1878–1886 Tusti külakool
*1888 lõpetas eksternina Tallinna kubermangugümnaasiumi
*1888–1892 õppis Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, õigusteaduste kandidaat
*1892–1894 töötas Postimehe toimetuses
*1894–1896 kohtu-uurija ja kohtuameti kandidaat Orjoli kubermangus
*1896–1930 Postimehe omanik
*1896–1935 Postimehe peatoimetaja (vaheaegadega)
*1898–1930 trükikoja ja raamatukaupluse omanik Tartus, samal ajal ka vandeadvokaat
*1908 oli vangis Viiburi üleskutsele allakirjutamise eest
*1935–1939 Tartu Ülikooli ühistegevuse professor.

== Poliitiline tegevus ==

*1905–1917 Eesti Rahvameelse Eduerakonna juht
*1906–1907 I Vene Riigiduuma (Liivimaa talupoegade saadik, autonomistide rühm)
*1915–1917 Ajutise Põhja-Balti Komitee esimees
*1917–1919 Eesti Demokraatliku Erakonna juht
*1917–1919 Maanõukogu (Maapäeva) saadik
*1917–1918 Eesti välisdelegatsiooni juht
*1918–1919 Ajutise Valitsuse portfellita minister, ministrina Eesti esindaja välismaal
*1919–1932 Eesti Rahvaerakonna juht
*1919–1920 Asutava Kogu liige
*[[18. november|18. novembrist]] [[1919]] [[28. juuli]]ni [[1920]] peaminister
*[[30. juuli]]st [[1920]] [[26. oktoober|26. oktoobrini]] [[1920]] peaminister
*1920–1937 I–V Riigikogu liige
*1923–1925 II Riigikogu esimees
*[[9. detsember|9. detsembrist]] [[1927]] [[4. detsember|4. detsembrini]] [[1928]] riigivanem
*1931–1932 välisminister
*1932–1933 V Riigikogu esimees
*1932–1935 Rahvusliku Keskerakonna juht
*[[18. mai]]st [[1933]] [[21. oktoober|21. oktoobrini]] 1933 riigivanem
*1938–1940 Riigivolikogu liige.

== Ühiskondlik tegevus ==

*1891–1892 [[Eesti Üliõpilaste Selts]]i esimees
*1898–1917 [[Tartu Eesti Põllumeeste Selts]]i esimees
*1902 [[Eesti Laenu ja Hoiu Ühisus]]e nõukogu esimees
*1908–1917 [[Eesti Noorsoo Kasvatuse Selts]]i esimees
*1909–1916 eelnevale seltsile kuulunud tütarlastegümnaasiumi kuratooriumi esimees
*1909–1920 [[Eesti Kirjanduse Selts]]i eestseisuse liige
*1932–1940 [[Eesti-Suurbritannia Ühing]]u ja
*1933–1940 [[Eesti-Rootsi Ühing]]u esimees.
*1936 rahvusvahelise ühistegevuse instituudi liige<ref>Prof. Jaan Tõnisson... Rahvaleht, 9. detsember 1936, nr. 144, lk. 1.</ref>.

== Tunnustused ==
*1920 [[Vabadusristi III liigi 1. järk]]
*1921 Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlane
*1922 Vanemuise Seltsi auliige
*1928 [[Eesti Punase Risti teenetemärk|Eesti Punase Risti mälestusmärgi I järgu I aste]]
*1928 Tartu Ülikooli õigusteaduse audoktor
*1928 Tartu Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu auliige
*1929 Eesti Kirjanduse Seltsi auliige
*1930 [[Kotkaristi I klassi teenetemärk]]
*1930–1933 Eesti Ajakirjanikkude Liidu auliige
*1931 Eesti Karskusliidu auliige
*1938 [[Valgetähe I klassi teenetemärk]]
*1938 Tartu majaomanike ühingu auliige
*1939 [[Tartu linna aukodanik]]
*ka [[Tartu Eesti Põllumeeste Selts]]i, [[Tartu Meestelaulu Selts]]i jt auliige.

==Kirjanduslik tegevus==
Jaan Tõnisson kirjutas luuletusi ja ühe näidendi.

==Mälestuse jäädvustamine==
Tartus on tema auks nimetatud [[Tõnissoni tänav]].

[[11. aprill]]il [[1991]] asutati [[Jaan Tõnissoni Instituut]], mis tegeleb Eesti demokraatliku korra ja kodanikuühiskonna arendamise, eriti hariduselu edendamisega.

2001 püstitati [[Tartu]]sse ([[Tõnissoni plats]]ile) Jaan Tõnissoni [[Jaan Tõnissoni monument|mälestussammas]].

2010 ilmus soome poliitiku [[Erkki Tuomioja]] sulest raamat "[[Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus]]" (tõlgitud eesti keelde 2011).

==Teoseid==
*''"Ühistegevuse alalt"''; Tartu, 1935
*''"Ühistegevuse üldkursus"'', I ja II osa (Jaan Tõnissoni loengute kokkuvõtted); Tartu, 1936

===Artiklid===
* [http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=650 Maa ja rahva vaim], [[Oma maa]], II osa
* [http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=678 Soome-Eesti lähenemise reaalpoliitilistest sihtjoontest.], [[Soome-Eesti hõimualbum]] nr I

== Vaata ka ==
*[[Jaan Tõnissoni instituut]]
*[[Jaan Tõnissoni esimene valitsus]]
*[[Jaan Tõnissoni teine valitsus]]
*[[Jaan Tõnissoni kolmas valitsus]]
*[[Jaan Tõnissoni neljas valitsus]]

==Viited==
{{viited}}

== Kirjandus ==
* [[Hans Kruus]], "Jaan Tõnisson Eesti kodanluse juhina". [[Tartu]] [[1921]]
* "Jaan Tõnisson. Tagasivaateid ja mälestusi tema 60 a. sünnipäevaks" (koguteos, autorid [[Anton Jürgenstein]], [[Jaan Lattik]], [[Peeter Põld]], [[Oskar Kallas]], [[Aleksander Tõnisson]], [[Karl Eduard Sööt]]), [[Tartu]] [[1928]], 88 lk
* "Jaan Tõnisson töös ja võitluses. Koguteos tema seitsmekümnenda sünnipäeva puhul" (sisaldab [[Jaan Roos]]i ülevaate "Jaan Tõnissoni elukäik" lk 11–98 ning 90 autori meenutusi ja artikleid), [[Tartu]] [[1938]], 612 lk.
* [[Märt Raud (publitsist)|Märt Raud]], "Kaks suurt: Jaan Tõnisson, [[Konstantin Päts]] ja nende ajastu". [[Eesti Kirjastus Orto]], [[Toronto]] [[1953]]; 2. trükk [[Olion]], [[Tallinn]] [[1991]]
* [[Toomas Haug]], [[Mart Laar]], "Jaan Tõnisson ja Konstantin Päts" – Looming [[1988]], nr 9, lk 1246–1254
* Jaan Tõnisson oli pikka aega Patareis. Eesti Päevaleht, 28. august 1992, nr 66, lk 5.
* "Jaan Tõnisson Eesti välispoliitikas, [[1917]]–[[1920]]: dokumente ja materjale". [[Tallinn]] [[1993]]
* [[Kaupo Deemant]], "Jaan Tõnissoni ja Nõukogude luure salajastest suhetest" – [[Akadeemia (ajakiri)|Akadeemia]] [[1998]], nr 9, lk 1815–1829
* [[Tiiu Põld]], "Märgitud mees" (NKVD kuritööd Eestis 1940–41). [[Tänapäev]], [[Tallinn]] [[2000]] (Jaan Tõnissoni vanglatoimikust lk 8–31 ja lisad)
* [[Oskar Loorits]], "Koodi Jaan – kuidas tekivad kangelasmüüdid?" – Akadeemia [[1989]], nr 9, lk 1949–1965
*[[Peeter Tarvel]], "Jaan Tõnissoni rahvuspoliitiliste vaadete kujunemine" – ''Demokraatia tulevik''. Tartu: Ilmamaa, [[2002]], lk 354–403
* [[Krista Aru]], "Üks kirg, kolm mõõdet. Peatükke eesti toimetajakesksest ajakirjandusest: [[Karl August Hermann|K. A. Hermann]], J. Tõnisson, [[Kusta Toom|K. Toom]]". Seeria [[EKLA töid kirjandusest ja kultuuriloost]], nr 6, [[Eesti Kirjandusmuuseum|EKM]] Teaduskirjastus, [[Tartu]] [[2008]], 480 lk (II osa "Jaan Tõnisson ja ''Postimees'' (1896–1935)" lk 107–307)
* [[Erkki Tuomioja]], "Jaan Tõnisson ja Viron itsenäisyys", [[Helsingi]]: Tammi [[2010]], 352 lk, ISBN 9789513157319; eesti keeles: "Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus", soome keelest tõlkinud [[Kadri Jaanits]] ja [[Katrin Kurmiste]]. [[Varrak (kirjastus)|Varrak]], Tallinn [[2011]], 334 lk; ISBN 9789985322246

== Välislingid ==
{{Commonskat}}
*[http://heli.err.ee/helid/ajalugu/Konelev_ajalugu_Jaan_Tonisson_mai_1939.mp3 Jaan Tõnissoni kõne mais 1939 olukorrast Euroopas ja selle mõjust Eestile]
* {{ISIK|4027}}
* [[Krista Aru]] [http://www.tuglas.fi/index.php?id=366 "Katse näha Jaan Tõnissoni"]
* [[Alo Lõhmus]], [http://vana.www.postimees.ee/index.html?op=lugu&id=21710&number=210 "Mees, kes sõi tuld ja rüüpas sädemeid peale"]
* [http://jti.ee/et/instituudist/jaan-tonisson/ Jaan Tõnissoni elulugu]
* [http://heli.er.ee/helid/906821.mp3 16. veebruar 2008, Jaan Tõnisson, ERR-i [[Vikerraadio]] saatesarjas "Eesti lugu"]
* Ilmunud reedel, 23. veebruaril 2007 ajalehes Sirp:
** [http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/juhtima-peab-le-ldine-tulu-ja-t-sine-mehemeel/ Juhtima peab üleüldine tulu ja tõsine mehemeel]
** [http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/saateks-jaan-t-nissoni-juhtkirjadele/ Saateks Jaan Tõnissoni juhtkirjadele]
** [http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/meie-politilise-elu-terwenemise-tee/ Meie politilise elu terwenemise tee]
** [http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/meie-politiline-elu-n-uab-terwendust/ Meie politiline elu nõuab terwendust]
* [[Jaak Valge]], [http://www.postimees.ee/60805/ Postimees: Jaan Tõnisson suure kriisi ajal: majandus õnnestus päästa, demokraatia aga mitte]
* [[Ene Puusemp]]. [http://www.tartupostimees.ee./index.php?id=61123&print=1 Elusoojad mälestuseniidid ulatuvad suurmeheni], [[Tartu Postimees]], [[22. detsember]] [[2008]]
* Krista Aru [http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/tartu-renessansipaeevil-loodi-kodanikuuehiskonda/ "Tartu renessansipäevil loodi kodanikuühiskonda"] Sirp, [[8. oktoober]] [[2010]]
* [http://arhiiv.err.ee/vaata/ajavaod-aatemehe-postimees Ajavaod: Aatemehe "Postimees"], etv.err.ee arhiiv

{{algus}}
{{eelnev-järgnev | eelnev=[[Otto Strandman]] | nimi=[[Eesti peaminister]] | aeg=[[1919]]–[[1920]] | järgnev=[[Ado Birk]]}}
{{eelnev-järgnev | eelnev=[[Ado Birk]] | nimi=[[Eesti peaminister]] | aeg=[[1920]] | järgnev=[[Ants Piip]]}}
{{eelnev-järgnev | eelnev=[[Jaan Teemant]] | nimi=[[Eesti riigivanem]] | aeg=[[1927]]–[[1928]] | järgnev=[[August Rei]]}}
{{eelnev-järgnev | eelnev=[[Konstantin Päts]] | nimi=[[Eesti riigivanem]] | aeg=[[1933]] | järgnev=[[Konstantin Päts]]}}
{{lõpp}}

{{Eestivj}}
{{Eesti VM}}
{{Eesti Ajakirjanike Liidu auliikmed}}


{{JÄRJESTA:Tõnisson, Jaan}}
{{JÄRJESTA:Tõnisson, Jaan}}

Redaktsioon: 13. aprill 2015, kell 08:54