Erinevus lehekülje "Mani" redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eemaldatud 32 baiti ,  6 aasta eest
resümee puudub
19. aprillil 240. a, sai Mani uue ilmutuse. Ta üritas “ristijate” usulahku reformida, aga heideti sealt välja. Mani lahkus koos oma isa ja poolehoidjatega ning asus Seleukia-Ktesifoni. Seal moodusts ta oma koguduse ja hakkas kuulutama Iraani riigis ja väljaspool.
 
241. a reisis Indiasse[[India]]sse ja Turaani.
 
Umbes 242/243. a pöördus ta iraanlaste [[Sassaniidid]]e riiki tagasi ja külastas äsja kuningaks saanud Šapur I-st. Šapur ei lasknud ennast uude usku pöörata, küll aga oma kaks venda ja noorima poja. Šapur I andis Manile loa kuulutada oma õpetust terves Sassaniidide riigis. Kuningakojas elades kirjutas ja illustreeris Mani seitse või kaheksa raamatut, enamik süüria [[aramea ? keeleskeel]]es.
 
Sõdalaste seisus ei toetanud rahukuulutajat Mani, vaid zoroastrismi[[zoroastrism]]i preestreid (maagid).
Peale Kuningas Šapuri esitas võitu Rooma keisri Valerianiuse 70 000 leegionäri üle, 260. aastal, süüdistas usuliselt sallimatu ülempreester Kartir Hangirpe manihheiste, budiste ja kristlasi ebausaldusväärsuses ning reeturluses. Kuningas Šapur suri ootamatult 272. aastal. Troonipärijaks saanud kuningas Hormizd I suri ka aastapärast (273/274). Uue kuninga Bahram I ajal algasid Sassaniidide riigis mittezoroastristide tagakiusamisi. Kui Mani külastasvangistati 276. või 277. a. Bahram Iaastal Belapatis (Gundi-Šapuris), taBahram vangistatiI külastades. Pärast 26 vanglas veedetud päeva suri Mani ilmselt nälga (erinevaltmanihheistide ristilöömise pärimusestpärimu pole usutav).
 
{{pooleli}}
3822

muudatust

Navigeerimismenüü