Johann Voldemar Jannsen: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Tühistati kasutaja 88.196.107.6 (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi 80.235.103.146.
3. rida: 3. rida:


== Elulugu ==
== Elulugu ==
Janssen oli tegelikult Dj. Ta uuem hit on "BABY DONT HURT ME" . Talle meeldis Margus Holzberg.

Jannsen sündis [[Vana-Vändra vald|Vana-Vändra vallas]]. Ta töötas nii kantori, hiljem ka köstri ja alates aastast [[1838]] koolmeistrina Vändra köstri- ja kihelkonnakoolis. [[1850]] kolis [[Pärnu]]sse, kus kuni [[1863]]. aastani oli [[Pärnu Ülejõe Algkool]]i (vallakooli) juhataja. Tema kirjanduslik tegevus algas vaimulike laulude tõlkimisega. Kokku sisaldasid tema kolm avaldatud teost kokku 1003 laulu koos viisidega, neil oli ja on eesti vaimulikus kirjanduses oluline koht. Et hõlbustada laulukooride tööd, andis Jannsen [[1860]]. aastal välja ka ilmalike laulude kogu "Eesti Laulik". Tema loomingus on siiski peamised küla- ja ajalooainelised jutud.
Jannsen sündis [[Vana-Vändra vald|Vana-Vändra vallas]]. Ta töötas nii kantori, hiljem ka köstri ja alates aastast [[1838]] koolmeistrina Vändra köstri- ja kihelkonnakoolis. [[1850]] kolis [[Pärnu]]sse, kus kuni [[1863]]. aastani oli [[Pärnu Ülejõe Algkool]]i (vallakooli) juhataja. Tema kirjanduslik tegevus algas vaimulike laulude tõlkimisega. Kokku sisaldasid tema kolm avaldatud teost kokku 1003 laulu koos viisidega, neil oli ja on eesti vaimulikus kirjanduses oluline koht. Et hõlbustada laulukooride tööd, andis Jannsen [[1860]]. aastal välja ka ilmalike laulude kogu "Eesti Laulik". Tema loomingus on siiski peamised küla- ja ajalooainelised jutud.



Redaktsioon: 30. märts 2015, kell 09:10

Johann Voldemar Jannsen

Johann Voldemar Jannsen (sünninimi Jaan Jensen; 16. mai 1819 Vana-Vändra vald13. juuli 1890 Tartu) oli eesti koolmeister ja rahvusliku liikumise juhte.

Elulugu

Janssen oli tegelikult Dj. Ta uuem hit on "BABY DONT HURT ME" . Talle meeldis Margus Holzberg.

Jannsen sündis Vana-Vändra vallas. Ta töötas nii kantori, hiljem ka köstri ja alates aastast 1838 koolmeistrina Vändra köstri- ja kihelkonnakoolis. 1850 kolis Pärnusse, kus kuni 1863. aastani oli Pärnu Ülejõe Algkooli (vallakooli) juhataja. Tema kirjanduslik tegevus algas vaimulike laulude tõlkimisega. Kokku sisaldasid tema kolm avaldatud teost kokku 1003 laulu koos viisidega, neil oli ja on eesti vaimulikus kirjanduses oluline koht. Et hõlbustada laulukooride tööd, andis Jannsen 1860. aastal välja ka ilmalike laulude kogu "Eesti Laulik". Tema loomingus on siiski peamised küla- ja ajalooainelised jutud.

1857. aastal asutas Jannsen esimese järjepidevalt pikemat aega ilmunud eestikeelse nädalalehe Pärnu Postimees (algupäraselt Perno Postimees ehk Näddalileht), mis ilmus Pärnus aastatel 18571886. Lisaks Postipapale aitas lehe ilmumisele ka kaasa Friedrich Wilhelm Borm. Jannsen toimetas Pärnu Postimeest aastatel 18571863. Ajaleht väärtustas tugevalt eestlaste rahvustunnet ja väärikust, samas pakkus vaesele talupojale teavet maailma kohta. Pärnu Postimehe esimese numbri avaluuletuses pöördus Johann Voldemar Jannsen esmakordselt senise "maarahva" asemel "Eesti rahva" poole, olles üks esimesi haritud eestlasi, kes julges oma rahvaga ühtekuuluvust niivõrd julgelt tunnistada. Jannsen kasutas Perno Postimehes hiljem uut kirjaviisi, aidates kaasa selle ülemaalisele levikule.

1863. aastal asus Jannsen elama Tartusse, kus hakkas välja andma uut ajalehte Eesti Postimees, mille sisu oli sarnane Perno Postimehega. Aja jooksul jäid tema seisukohad aga enamiku rahvuslaste arvates liialt alalhoidlikuks ning võimudepoolseid piiranguid kartes sulges Jannsen oma leheveerud rahvusradikaalidele, eestkätt Carl Robert Jakobsonile, aga ka Jakob Hurdale.

Mõni kuu enne esimest laulupidu (1869) ilmus Jannsenilt "Eestirahwa 50-aastase Jubelipiddo-Laulud". Tuntud on ka isamaalaulud: "Eesti vennad laulgem rõõmsast", "Minu kallis isamaja" ning "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Viimane laul koos soome helilooja Paciuse viisiga on Eesti hümniks. Esimese üldlaulupeo ajal nimetasid sakslased Jannsenit enda kõige kurjemaks vaenlaseks.

Jannseni tegevuse tippajaks oligi rahvusliku ärkamisaja esimene pool ehk 1860. aastad ning 1870. aastate algus: 1865. aastal asutas ta Tartusse laulu- ja mänguseltsi "Vanemuine", kus lavastati ka esimesed eestikeelsed näidendid; 1869. aastal organiseeris esimese üldlaulupeo; 1870. aastal pani aluse Tartu Eesti Põllumeeste Seltsile; 1869 andis välja Eesti Postimehe lisana esimese eestikeelse põllundusajakirja Eesti Põllomees, mille toimetamisel oli suuresti abiks tema tütar Lydia Koidula. Jannsen osales Eesti Aleksandrikooli liikumises, olles 1870. aastast Eesti Aleksandrikooli peakomitee liige.

Jannseni haud Tartus.

Perekond Jannseni kodu muutus tolleaegse haritlaskonna üheks peamiseks kooskäimise kohaks. Lisaks Carl Robert Jakobsonile ja Jakob Hurdale võis seal kohata ka eesti kultuuri huvilisi Soomest ja Ungarist.

1880. aastal haigestus Jannsen afaasiasse, ta suri kümme aastat hiljem 13. juulil 1890 Tartus.

Jannsenite perekonna maja Tartus Tiigi tänaval hävis II maailmasõjas, kuid säilinud on nende aeda istutatud "Koidula tamm".

Kriitika

19. sajandi teisel poolel levitasid Jannsenile vaenulikud äärmuslased väidet, mille kohaselt Jannsen oli sakslaste poolt ära ostetud, et ta oma ajalehes Eesti Postimees kirjutaks sakslastele meelepärast juttu. Voldemar Miller leidis 1940. aastail arhiivist materjale regulaarsete toetussummade maksmise kohta Eesti Postimehele, mida tavaliselt peetakse selle väite tõestuseks. Eestimaa kindralsuperintendendi Woldemar Schultzi ringkirjas 17/29. detsembrist 1870 on öeldud, pärast nentimist, et kristliku rahvalehe asutamiseks pole luba antud: ...Jannsen on oma suure hulga ettetellijate ees raskes seisukorras ja tervitaks tublisid kaastöölisi ajalehele kui igatsetud abi nende mõõdutundetuse vastu, – ta on nõus tõrkumata vastu võtma korralikke või patriootilisi, ühtsust ja rahu sisendavaid artikleid. Et aga organiseeritud kaastöö, mis saksa keeles kirjutatuna ja Jannseni poolt eesti keelde ümberpanduna vastu võetakse, tooks kaasa ajalehe ja toimetamistöö laienemise, siis on härra v. Samson pakkunud talle subventsiooni katmaks ettetellijatearvu teatavat kaotust ja Jannsen on sellise asjade korraldamisega nõustunud, ilma et ta vabadusest oma arvamisavaldusele loobuks[1]. Jannsen püüdis rahvuslikku liikumist ja aadlit lepitada, ent 1870. aastate Eestis polnud see ilmselt enam võimalik. Nii jäi talle külge eestlaste reeturi maine, mida ilmselt tegelikult ei väärinud.

Mälestuse jäädvustamine

Pärnu linn annab alates 1994. aastast Johann Voldemar Jannseni nimelist auhinda. 1893. aastal avati Tartu Maarja kalmistul pidulikult Johann Woldemar Jannseni mälestussammas, kus hallist marmorist sambas asuvas õõnsuses seisab August Weizenbergi loodud Jannseni marmorbüst.[2]

Tsitaadid

„Häbenegem, et me rumalad oleme, aga mitte et eestlased oleme!“

Johann Voldemar Jannsen

Viited

  1. Vello Paatsi. Kas Jannsen oli ostetav? Keel ja Kirjandus, 2001, nr. 5, lk. 315.
  2. Sõnumid Jurjevist - Postimees, 11.09.1893

Kirjandus

Välislingid