Renessanss: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Tühistati kasutaja 193.40.120.82 (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi Andres.
Resümee puudub
1. rida: 1. rida:
{{keeletoimeta}}
{{keeletoimeta}}
[[Pilt:SigismondoMalatesta.jpg|right|pisi|[[Piero della Francesca]] 1451 ''Il lupo di Rimini'']]
[[Pilt:SigismondoMalatesta.jpg|right|pisi|[[Piero della Francesca]] 1451 ''Il lupo di Rimini'']]
'''Renessanss''' ([[prantsuse keel|prantsuse]] sõnast ''renaissance'' 'taassünd') oli kõrgkeskajale järgnenud,14. sajandi algusest 17. sajandi alguseni väldanud periood [[Euroopa]] kultuuriloos.


== mariann grünbaum, mine hari ennast palun ==
Renessanss sai alguse hiliskeskaegses [[Itaalia]]s ning levis sajandite jooksul ülejäänud Euroopasse. Kuigi paberi kättesaadavus ja trükikunsti leiutamine kiirendasid ideede levikut, ei olnud muutused kõikjal samasugused. Kujutavas kunstis ja kirjanduses oli renessansskultuuris esil peamiselt Itaalia, muusikas aga Madalmaad.
Renessanss sai alguse hiliskeskaegses [[Itaalia]]s ning levis sajandite jooksul ülejäänud Euroopasse. Kuigi paberi kättesaadavus ja trükikunsti leiutamine kiirendasid ideede levikut, ei olnud muutused kõikjal samasugused. Kujutavas kunstis ja kirjanduses oli renessansskultuuris esil peamiselt Itaalia, muusikas aga Madalmaad.



Redaktsioon: 25. märts 2015, kell 12:31

Piero della Francesca 1451 Il lupo di Rimini

mariann grünbaum, mine hari ennast palun

Renessanss sai alguse hiliskeskaegses Itaalias ning levis sajandite jooksul ülejäänud Euroopasse. Kuigi paberi kättesaadavus ja trükikunsti leiutamine kiirendasid ideede levikut, ei olnud muutused kõikjal samasugused. Kujutavas kunstis ja kirjanduses oli renessansskultuuris esil peamiselt Itaalia, muusikas aga Madalmaad.

Renessansiajal hakati uuesti uurima vahepeal unustusse jäänud antiikaja kunsti, kirjandust, filosoofiat ja igapäevaelu. Renessansikultuur tajus end antiikkultuuri taassünnina, mis ei tähenda siiski, et renessansiaja inimmõtte areng piirdunuks ainult vana meeldetuletamisega. Antiikaja ja renessansi vahele jäänud ajastut hakati nimetama keskajaks.

Ajastut iseloomustas eemaldumine religioonikesksetelt väärtustelt inimesekeskse maailmapildi suunas. Iseloomulikuks sai arutlemine ilu üle ja selle poole püüdlemine. Varem olid kunsti headuse kriteeriumid lähtunud sellest, mis on õige ning see õigsus oli inimesest kõrgemal. Nüüd hakati taotlema elamuste pakkumist inimese meeltele.

Tuntumateks renessansi suurkujudeks võid pidada Leonardo da Vincit ja Michelangelot.

Renessansil on pikk uurimislugu ning on isegi vaieldud selle termini enda kasulikkuse või sobivuse üle.[1] On küsitud, kas renessanss oli tõesti keskajaga võrreldes edasiminek või oli see ainult pessimismi ja antiikaja nostalgia ajastu.[2] On ka arvatud, et renessanssi ei peaks keskajast lahutama, sest need on ühes loogilises seoses ja järgnevuses.[3]

Nimetus

Esimest korda kasutas mõistet renessanss (itaalia: Rinascimento, sõnast rinascere "taassündima") itaalia kunstnik  Giorgio Vasari (1511–1574) oma entsüklopeedilises raamatus Le Vite de' più eccellenti pittori, scultori, ed architettori  (1550). Ta seostas renessansi algust maalikunstnike Cimabue (1240–1301) ja Giottoga (1267–1337). Prantsuskeelset sõna renaissance kasutas ja defineeris selle ajastu tähenduses esimesena prantsuse ajaloolane Jules Michelet 1855. aasta teoses "Histoire de France".[4] Sama sõna on kasutatud ka teiste ajalooliste ja kultuuriliste liikumiste ja ajajärkude kohta, näiteks karolingide renessanss.

Perioodid

Eelrenessanss

Renessansi sünnikohaks peetakse valdavalt Itaaliat, kuigi seda on ka vaidlustatud. Perioodi kultuuri iseloomustanud ideed on pärit 13. sajandi lõpu Firenzest, eelkõige Dante Alighieri ja Francesco Petrarca tekstidest.

Roomakatoliku kirik elas läbi tõsist kriisi, mille tulemusena lakkas kirik olemast inimese maailmapildi keskus. Toimus ilmalikustumine. Kirjanduses ja kunstis ilmus jumala kõrvale maine element ning religioosseid teemasid hakati kujutama maises võtmes. Kirikuarhitektuur muutus inimesekesksemaks.

Põhja-Itaalia kiirelt arenevates linnades tekkis ideaal vabast haritud inimesest ja humanistlik mõtlemine, mis on renessansliku maailmavaate keskmeks. See on veendumus, et suurim väärtus on isiksuse vaba areng. Inimest ei hinnatud enam niivõrd päritolu kui isikuomaduste järgi. Ideaaliks sai üksikisik, kes teostab end iseseisvalt.

Vararenessanss

Kirjanduses ja kujutavas kunstis on tooniandjaks Itaalia. Renessanssmuusika raskuspunkt paikneb aga Madalmaades.

Kõrgrenessanss

Michelangelo Taavet on üks renessansiajastu tuntumaid skulptuure.

Perioodi algus jääb 1490. aastatesse, kui valmis Leonardo da Vinci Püha õhtusöömaaeg ning suri Lorenzo de' Medici. Juhtroll liikus Firenzest Roomasse. Kõrgrenessanssi lõpuks arvatakse 1527, kui Saksa palgasõdurid rüüstasid Rooma. Sellele järgnes manerism.

Termin võeti kasutusele 19. sajandi alguse Saksamaal. Seda on kritiseeritud aga liigse keskendumise pärast üksikute meistrite töödele ning ajaloolise konteksti vähese jälgimise pärast.

Valdkonnad

Arhitektuur

 Pikemalt artiklis Renessanssarhitektuur

Kujutav kunst

Kunstis arendati välja lineaarperspektiiv ja teised tehnikad, mis aitasid kujutada reaalsust loomulikumana.

Muusika

 Pikemalt artiklis Renessanssmuusika

Muusikaajaloos räägitaksegi sageli mitte renessansist, vaid Madalmaade vokaalpolüfoonia ajastust.

Teadus

Teaduses hakati järjest rohkem kasutama meetodina vaatlust.

Renessansi suurkujusid

Vaata ka

Viited

  1. Brotton, J., The Renaissance: A Very Short Introduction, OUP, 2006 ISBN 0-19-280163-5.
  2. Huizanga, Johan, The Waning of the Middle Ages (1919)
  3. Starn, Randolph (1998). "Renaissance Redux". The American Historical Review 103 (1): 122–124
  4. Murray, P. and Murray, L. (1963) The Art of the Renaissance. London: Thames & Hudson (World of Art), p. 9. ISBN 978-0-500-20008-7

Välislingid