Kloriit: erinevus redaktsioonide vahel

Kloriit
Omadused
Keemiline valem	(Mg,Fe)3(Si,Al)4O10(OH)2•(Mg,Fe)3(OH)6.
Värvus	rohekas
Tihedus	2,6–2,9 g/cm³
Kõvadus	1–2,5
Lõhenevus	ülitäiuslik
Süngoonia	monokliinne
Läige	klaasiläige

Sirvi ajalugu interaktiivselt

← Vanem muudatus Uuem muudatus →

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

VisuaalneVikitekst

Reasisene

Redaktsioon: 15. märts 2015, kell 23:31

Kloriit on rohelise värvusega silikaatide klassi kuuluv monokliinne savimineraal.^[1]

Tekkepõhiliselt hüpergeenseks mineraaliks liigituv kloriit on madalatempearatuuriliste hüdrotermide toimel tekkiv sekundaarne mineraal, see tähendab tekib põhiliselt biotiidi, amfiboolide ja pürokseenide lagunemisel soojade vesilahuste mõjul.^[2]

Kloriidi keemiline valem on: (Mg,Fe)₃(Si,Al)₄O₁₀(O H)₂•(Mg,Fe)₃(O H)₆.

Rauasisalduse alusel jagunevad kloriidid: magnesiaalseteks (Fe₂O₃ kuni 25%), magnesiaal-raua (Fe₂O₃ 25-75%) ja rauakloriitideks (Fe₂O₃ üle 75%). Magnetilisuse järgi liigitub kloriit paramagnetiliseks.^[2]

Mineraali tihedus on 2,6–2,9 g/cm³, suhteline kõvadus Mohsi skaala alusel 1–2,5.^[2] Kihtsilikaatide hulka kuuluvana on kloriit ülitäiusliku ühesuunalise lõhenevusega^[1], mis tuleneb kihtidevahelistest nõrkadest van der Waalsi jõududest. Mõnikord esineb kloriit üsna suurte pseudoheksagonaalsete tahveljate kristallidena^[1].

Kloriit on väga levinud mineraal paljudes moondekivimites, eriti rohekiltade ja epidoot-amfiboliidifaatsieses (kloriitkilt, fülliit).^[1] Eestis esineb kloriiti nii kvaternaarsetes setetes kui aluspõhja savides^[2].

Koostise ja struktuuri põhjal on tal rida erimeid: penniin^[1], klinokloor^[1], nimiit, odiniit, pennantiit, ripidoliit, sudoiit ja veel teisigi. Seda asjaolu sageli sõnastatakse nii, et kloriidi nime all peitub tegelikult terve rühm väga muutliku koostisega erinevate nimedega kihtsilikaate^[2].

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 ^1,5 Herbert Viiding (1984). "Eesti mineraalid ja kivimid". Valgus. Lk 58, 60, 139.
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 ^2,4 Kalle Suuroja. "Eesti mineraalid". Kiviaabits. Tallinn, 2007. Lk 10, 11, 13, 25, 99.

Välislingid

[viiding-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 ^1,5 Herbert Viiding (1984). "Eesti mineraalid ja kivimid". Valgus. Lk 58, 60, 139.

[kalle-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 ^2,4 Kalle Suuroja. "Eesti mineraalid". Kiviaabits. Tallinn, 2007. Lk 10, 11, 13, 25, 99.

[1]

[2]

@@ 44. rida: / 44. rida: @@
 Mineraali [[tihedus]] on 2,6–2,9 g/cm³, suhteline [[kõvadus]] [[Mohsi skaala]] alusel 1–2,5.<ref name="kalle"/> [[Kihtsilikaat]]ide hulka kuuluvana on kloriit ülitäiusliku ühesuunalise [[lõhenevus]]ega<ref name="viiding"/>, mis tuleneb kihtidevahelistest nõrkadest [[Van der Waalsi jõud|van der Waalsi jõududest]]. Mõnikord esineb kloriit üsna suurte pseudoheksagonaalsete tahveljate [[kristall]]idena<ref name="viiding"/>.
-Kloriit on väga levinud mineraal paljudes [[moondekivim]]ites, eriti [[rohekilt]]ade ja [[epidoot]]-[[Amfiboliit| amfiboliidi]] [[faatsies (geoloogia)|faatsieses]] ([[kloriitkilt]], [[fülliit]]).<ref name="viiding"/> [[Eesti]]s esineb kloriiti nii [[kvaternaar]]setes setetes kui [[Aluspõhi|aluspõhja]] [[savi]]des<ref name="kalle"/>.
+Kloriit on väga levinud mineraal paljudes [[moondekivim]]ites, eriti [[rohekilt]]ade ja epidoot-amfiboliidifaatsieses ([[kloriitkilt]], [[fülliit]]).<ref name="viiding"/> [[Eesti]]s esineb kloriiti nii [[kvaternaar]]setes setetes kui [[Aluspõhi|aluspõhja]] [[savi]]des<ref name="kalle"/>.
 Koostise ja struktuuri põhjal on tal rida [[erim]]eid: [[penniin]]<ref name="viiding"/>, [[klinokloor]]<ref name="viiding"/>, [[nimiit]], [[odiniit]], [[pennantiit]], [[ripidoliit]], [[sudoiit]] ja veel teisigi. Seda asjaolu sageli sõnastatakse nii, et kloriidi nime all peitub tegelikult terve rühm väga muutliku koostisega erinevate nimedega [[kihtsilikaat]]e<ref name="kalle"/>.