Georg Loogna: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
| 5. rida: | 5. rida: | ||
1941. aasta mobilisatsiooniga saadeti ta Siberisse tööpataljoni ning 1942. aasta jaanuaris määrati [[Eesti Laskurkorpus]]e [[7. Eesti Laskurdiviis]]i sidepataljoni vanemvelskriks. Pärast haavatasaamist ja rindelt äratulekut õppis ta kümme kuud Moskvas II Meditsiiniinstituudis. Seal alustas ta plaanitava meditsiiniraamatukogu komplekteerimist. 1944. aasta sügisel saabus ta Eestisse ja asutas Tallinnas [[Arstide Koda|Arstide Koja]] endistes ruumides [[Uus tänav (Tallinn)|Uus tänav]] 3 Riikliku Teadusliku Meditsiiniraamatukogu, mille direktor oli kolm aastat. 1947. aastal jätkas ta õpinguid Tartus ja lõpetas ülikooli 1950. aastal. Aastatel 1951–1992 töötas Loogna Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudis teadussekretärina ja kantserogeneesimehhanismide labori juhatajana. Ta töötas ka õppejõuna ning avaldas kolm anatoomiaõpikut ja soome keelest tõlgitud ja täiendatud meditsiinisõnastiku. |
1941. aasta mobilisatsiooniga saadeti ta Siberisse tööpataljoni ning 1942. aasta jaanuaris määrati [[Eesti Laskurkorpus]]e [[7. Eesti Laskurdiviis]]i sidepataljoni vanemvelskriks. Pärast haavatasaamist ja rindelt äratulekut õppis ta kümme kuud Moskvas II Meditsiiniinstituudis. Seal alustas ta plaanitava meditsiiniraamatukogu komplekteerimist. 1944. aasta sügisel saabus ta Eestisse ja asutas Tallinnas [[Arstide Koda|Arstide Koja]] endistes ruumides [[Uus tänav (Tallinn)|Uus tänav]] 3 Riikliku Teadusliku Meditsiiniraamatukogu, mille direktor oli kolm aastat. 1947. aastal jätkas ta õpinguid Tartus ja lõpetas ülikooli 1950. aastal. Aastatel 1951–1992 töötas Loogna Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudis teadussekretärina ja kantserogeneesimehhanismide labori juhatajana. Ta töötas ka õppejõuna ning avaldas kolm anatoomiaõpikut ja soome keelest tõlgitud ja täiendatud meditsiinisõnastiku. |
||
{{pooleli}} |
{{pooleli}} |
||
==Isiklikku== |
|||
Georg Loogna on olnud kaks korda abielus. Esimesest abielust on tal tütar. Aastast [[1969]] oli ta abielus arstiteadlase [[Naomi Loogna]]ga. |
|||
==Viited== |
==Viited== |
||
{{viited}} |
{{viited}} |
||
== Kirjandus == |
|||
* Helbe Merila-Lattik . Eesti arstid 1940–1960. Lk. 797–798. |
|||
==Välislingid== |
==Välislingid== |
||
Redaktsioon: 28. veebruar 2015, kell 17:17
Georg Loogna (aastani 1939 Georg Gross 20. november 1914 Peterburi – 20. jaanuar 2009) oli eesti arstiteadlane, meditsiinikandidaat.
Ta sündis Peterburis eesti-vene segaperekonnas, meremees Oskar Grossi ja tema abikaasa Sofia (neiuna Ozerova) pojana; tema isa jäi kadunuks Esimese maailmasõja ajal ning ema suri, kui ta oli 4-aastane. Lapse- ja koolipõlve veetis ta Narvas, kus teda kasvatas õmblejast tädi ja kus ta lõpetas aastal 1934 Narva Vene Ühisgümnaasiumi. Aastatel 1935–1941 õppis ta (vaheaegadega) Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas, seda lõpetamata. Aastast 1939 kuulus ta Eesti Üliõpilaste Seltsi.
1941. aasta mobilisatsiooniga saadeti ta Siberisse tööpataljoni ning 1942. aasta jaanuaris määrati Eesti Laskurkorpuse 7. Eesti Laskurdiviisi sidepataljoni vanemvelskriks. Pärast haavatasaamist ja rindelt äratulekut õppis ta kümme kuud Moskvas II Meditsiiniinstituudis. Seal alustas ta plaanitava meditsiiniraamatukogu komplekteerimist. 1944. aasta sügisel saabus ta Eestisse ja asutas Tallinnas Arstide Koja endistes ruumides Uus tänav 3 Riikliku Teadusliku Meditsiiniraamatukogu, mille direktor oli kolm aastat. 1947. aastal jätkas ta õpinguid Tartus ja lõpetas ülikooli 1950. aastal. Aastatel 1951–1992 töötas Loogna Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudis teadussekretärina ja kantserogeneesimehhanismide labori juhatajana. Ta töötas ka õppejõuna ning avaldas kolm anatoomiaõpikut ja soome keelest tõlgitud ja täiendatud meditsiinisõnastiku.
 | Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
Isiklikku
Georg Loogna on olnud kaks korda abielus. Esimesest abielust on tal tütar. Aastast 1969 oli ta abielus arstiteadlase Naomi Loognaga.
Viited
Kirjandus
- Helbe Merila-Lattik . Eesti arstid 1940–1960. Lk. 797–798.