Andrus Ausmees: erinevus redaktsioonide vahel
PResümee puudub |
PResümee puudub |
||
| 3. rida: | 3. rida: | ||
Ta lõpetas 1979. aastal [[Kingissepa]] keskkooli ja 1984. aastal [[Tartu ülikool]]i tahkisefüüsikuna. Seejärel läks ta tööle [[Teaduste Akadeemia füüsika instituut]]i. Tema esimese teadustöö teemaks oli elektronemissiooni ergastusspektrite uurimine ja elektron-foononrelaksatsiooni arvutimodelleerimine. Aastal 1989 võttis ta osa eksperimendiseeriast [[Lundi Ülikool]]i sünkrotronkiirguse laboris MAX-lab. 1991. aastal kaitses Ausmees [[doktoritöö]] teemal "Röntgenelektronemissioon ja elektron-foonon-vastastikmõju leelishalogeniidkristallides", mis oli esimene füüsikaalane doktoritöö taasiseseisvunud Eestis. 1992. aastal asus ta tööle [[Uppsala ülikool]]i, kus ta jätkas eksperimente sünkrontonkiirguse laboris Max-lab.<ref name="saarte_haal"/> |
Ta lõpetas 1979. aastal [[Kingissepa]] keskkooli ja 1984. aastal [[Tartu ülikool]]i tahkisefüüsikuna. Seejärel läks ta tööle [[Teaduste Akadeemia füüsika instituut]]i. Tema esimese teadustöö teemaks oli elektronemissiooni ergastusspektrite uurimine ja elektron-foononrelaksatsiooni arvutimodelleerimine. Aastal 1989 võttis ta osa eksperimendiseeriast [[Lundi Ülikool]]i sünkrotronkiirguse laboris MAX-lab. 1991. aastal kaitses Ausmees [[doktoritöö]] teemal "Röntgenelektronemissioon ja elektron-foonon-vastastikmõju leelishalogeniidkristallides", mis oli esimene füüsikaalane doktoritöö taasiseseisvunud Eestis. 1992. aastal asus ta tööle [[Uppsala ülikool]]i, kus ta jätkas eksperimente sünkrontonkiirguse laboris Max-lab.<ref name="saarte_haal"/> |
||
Ausmees andis oma teadusliku tegevusega märkimisväärse panuse [[ |
Ausmees andis oma teadusliku tegevusega märkimisväärse panuse [[röntgenikiirgus]]e resonantse mitteelastse mittekiirgusliku (Auger-Ramani1) hajumise uuringutesse. Tsiteerimiste indeksi Web of Science3 järgi on Andrus Ausmees 1986–2001 ilmunud kuuekümne teadusartikli kaasautor.<ref name="saarte_haal">Urmas Kiil: [http://www.saartehaal.ee/2009/06/29/in-memoriam-andrus-ausmees-esimene-teadusdoktor-taasiseseisvusajal/ "In memoriam Andrus Ausmees – esimene teadusdoktor taasiseseisvusajal]. [[Oma Saar]], 29. juuni 2009 {{arhiivilink|url=https://archive.today/9Xywj|arhiivimisaeg=23. november 2014}}</ref> |
||
Ta on maetud [[Kudjape kalmistu]]le. |
Ta on maetud [[Kudjape kalmistu]]le. |
||
Redaktsioon: 23. veebruar 2015, kell 03:26
Andrus Ausmees (16. oktoober 1960 – 26. detsember 2008 Rootsi) oli eesti füüsik.
Ta lõpetas 1979. aastal Kingissepa keskkooli ja 1984. aastal Tartu ülikooli tahkisefüüsikuna. Seejärel läks ta tööle Teaduste Akadeemia füüsika instituuti. Tema esimese teadustöö teemaks oli elektronemissiooni ergastusspektrite uurimine ja elektron-foononrelaksatsiooni arvutimodelleerimine. Aastal 1989 võttis ta osa eksperimendiseeriast Lundi Ülikooli sünkrotronkiirguse laboris MAX-lab. 1991. aastal kaitses Ausmees doktoritöö teemal "Röntgenelektronemissioon ja elektron-foonon-vastastikmõju leelishalogeniidkristallides", mis oli esimene füüsikaalane doktoritöö taasiseseisvunud Eestis. 1992. aastal asus ta tööle Uppsala ülikooli, kus ta jätkas eksperimente sünkrontonkiirguse laboris Max-lab.[1]
Ausmees andis oma teadusliku tegevusega märkimisväärse panuse röntgenikiirguse resonantse mitteelastse mittekiirgusliku (Auger-Ramani1) hajumise uuringutesse. Tsiteerimiste indeksi Web of Science3 järgi on Andrus Ausmees 1986–2001 ilmunud kuuekümne teadusartikli kaasautor.[1]
Ta on maetud Kudjape kalmistule.
Viited
- ↑ 1,0 1,1 Urmas Kiil: "In memoriam Andrus Ausmees – esimene teadusdoktor taasiseseisvusajal. Oma Saar, 29. juuni 2009 (arhiivikoopia seisuga 23. november 2014)
Välislingid
- Andrus Ausmees Eesti Teadusinfosüsteemis. Sisaldab 1985-2001 ilmunud publikatsioonide loetelu.