Al Capone

Al Capone (17. jaanuar 1899 Brooklyn, New York – 25. jaanuar 1947 Florida) oli Ameerika tuntuim gängster ja suurim avaliku korra kokkuvarisemise sümbol Ameerika Ühendriikide 1920. aastate kuiva seaduse ajal. Capone'il oli peamine roll ebaseaduslikes tegevustes, mille tõttu teati Chicagot linnana, kus seadused ei kehti.

Elulugu

Alphonse Gabriel Capone, tuntud kui "Al" Capone sündis 17. jaanuaril 1899 Brooklyni linnaosas New Yorgis, Itaalia immigrantide peres. Ta mõlemad vanemad olid austatud inimesed, isa töötas juuksurina, ning ema oli usklik, elu lõpuni. Kokku oli Al Capone'il kuus venda ja kaks õde: James Capone (tuntud kui Richard Two-Gun Hart), Raffaele Capone (tuntud kui Ralph "Bottles" Capone), Salvatore "Frank" Capone, John Capone, Albert Capone, Matthew Capone, Rose Capone ja Mafalda Capone.

Väiksena liitus Capone tugevaima kohaliku jõuguga, mille nimeks oli "Junior Forty Thieves", millest sai hiljem "The Bowery Boys". Teismelisena tegeles Al vargustega ja vajadusel kasutas rusikaid.

Ta nägi kord kuidas vanalt leselt varastati pesulaud, ta organiseeris kamba, kes aitasid selle tagasi saada ja varastajaid karistada. Capone käis väljaviskamiseni 6. klassis Katolikus koolis. Väljaviskamise põhjuseks oli konflikt tema ja õpetaja vahel, kus ta lõi õpetajat, kes teda ründas. Pärast koolist välja viskamist, üritas ta elada ausat ja korraliku elu, töötades kommipoes, bowlingus keeglite paigutajana, relvatehases ning trükikojas.

Pärast neid töökohti otsustas Capone kuritegevuse kasuks ja liitus jõuguga, mille nimeks oli "Five Points Gang", mida valitses mees nimega Johnny Torio, kellega sai ta kiiresti sõbraks ja kes muutus Ali iidoliks. Vaatamata otsusele liituda kuritegevusega, toetas ta alati oma pere rahaga. Selle jõugu liige pakkus Capone'ile tööd baarmen-turvamehena pubis nimega Harvard Inn. Sellest pubist sai Al oma armid ja hüüdnime "Scarface". Armid sai ta kakluse käigus kliendi vennaga. Frank Gallucio sisenes pubisse oma õe Lena ja tüdruksõbra Mariaga. Al märkas Lenat ja hakkas talle naeratama ning teda jõllitama, millest Franki õde oli häiritud. Seepärast palus õde enda vennal öelda Capone'ile, et too lõpetaks selle. Frank tahtis just minna ja paluda Alil tagasi tõmbuda kuid enne seda jõudis Capone kummarduda Lena juurde ja öelda: "Honey, you have a nice ass and I mean that as a compliment, really". Ta ütles seda piisavalt tugevalt, et kõrvallauas istujad võpatasid. Frank kuulis seda ja läks endast välja, ning vastas: "I won't take this from anybody", ja käskis Capone'il vabandada Lena ees. Al vabandas ennast sõnadega: "Come on buddy. I'm only joking." Galluccio sõnas: "This is no effin joke." Sellel hetkel Capone lõpetas naeratamise, ning ründas Franki. Frank pani käe kiiresti tasku ja ulatas sealt noa, ning tõmbas üle Capone põse 3 korda. Ta sihtis kaela, kuid oli joonud mitu pudelit ennist ja tabas ainult nägu. Capone'ile tehti 30 õmblust. Ta häbenes neid arme ja seepärast hakkas ta hiljem väitma, et armid tulid sõjast, kuid see oli puhas vale. 30. detsembril 1918 abiellus Capone Mae Josephine Coughliniga, kes oli katoliku usku iirlane ja kes sama kuu alguses sünnitas Capone'ile esimese lapse nimega, Albert Francis ("Sonny") Capone.

Kuritegevus

Al kolis Chicagosse, et kasutada võimalusi mis talle olid antud. Teda värbas sinna aastal 1920 Johnny Torrio. Aastal 1923 ostis Capone 5500 dollari eest väikse maja aadressil 7244 South Prairie Avenue, kuhu ta pere asus elama. Pärast aastaid kuritegevust andis Torrio juhtimise üle Capone'ile. Pärast ebaõnnestunud atentaati North Side Gangi poolt saadeti Torrio vangi ja vabanedes otsustas minna pensionile. Capone valitses suurt osa allilmast, ta sissetulek aastas oli ligikaudu 100 miljonit dollarit. Seda raha sai ta baare, kasiinosi, bordelle, hobuse- ja võidusõiduradasid, ööklubisid, viinavabrikuid ning õlletehaseid kontrollides.

Peagi köitis ta meedia tähelepanu. Teda nähti kui Robin Hoodi, kes teeb palju annetusi heategevusele. Alustades 20-dollarilistes rahatähtedes jäetud jootrahast ning lõpetades tasuta jalgrataste jagamisega. Kuid kõik ei läinud alati hästi, North Side'i gängsterid Hymie Weiss ja Bugs Moran tahtsid Capone'i ära koristada. 20. septembril 1926 sõi Capone Hawtone'i hotelli restoranis. Kümnest autost koosnev kolonn, Thomsoni automaatidega ja pumppüssidega varustatud gängsterid hävitasid peaaegu täielikult esimese korruse restorani ja hotelli avades tule selle pihta. Capone'i ihukaitsja Frankie Rio, tõmbas Ali põrandale pärast esimese lasu kuulmist. Paar kõrvalseisjat said vigastada kuulide rikošettidest ja klaasikildudest, kuid keegi haavata kuulidest ei saanud ega ka mitte Al. Capone maksis ühe poisi ja ta ema ravi eest, kui ta poleks seda teinud, oleks ema nägemise kaotanud. See sündmus sundis Capone'i kuulutama vaherahu, kuid see ei õnnestunud. Ta peakorteris olid salajased tunnelid mis aitasid pääseda rünnakute eest, Capone ei liikunud kunagi ringi üksi, tal oli rohkem kaitset kui USA presidendil Calvin Coolidge'il. Tal oli 1000-dollariline kohantatud Cadillaci limusiin, mis meenutas rohkem tanki, auto mass oli seitse tonni, see oli varustatud kuulikindlate akende, politsei sireeni ning run-flat rehvidega, mille purukstulistamise korral sai auto ikkagi arendada kiirust kuni 90 km/h.

Tapatalgud

Aastal 1929 tellis Capone Saint Valentine'i hukkamise. 14. veebruaril 1929 andsid Capone'i mehed märku relvameestele. Kaks Capone'i meest olid riietunud politseinikeks ning nad sisenesid garaaži. Morani jõugu liikmed pidasid seda politsei reidiks, seepärast visati oma relvad maha ning panid käed seinale. Võlts politseinikud andsid signaali automaatidega meestele, kes sisenesid hoonesse ja hukkasid 7 inimest. Tulistades neisse üle 70 kuuli. Üks neist, Frank Gusenberg, jäi ellu, ta toimetati haiglasse, kus ta toibus. Politseinikud küsisid temalt pärast ärkamist: "Kes teid tulistas?" Ta vastus oli: "Nobody shot me." ("Mitte keegi.") Kuigi temas oli 22 kuulihaava, mis olid saadud 14 kuulist. Capone mehed hävitasid Morani kamba, kuid teda ennast neil ei õnnestunud tappa, Moran pidi olema ka seal garaažis kus toimus mõrv, kuid õnn pöördus Morani poole ja ta hilines sinna. Nagu ikka, oli Caponel alibi – ta oli tapatalgute ajal Floridas.

Heategevus

Kuigi Capone tellis tosinaid mõrvu ning tappis isegi oma kätega, kohtles ta inimesi tihti õiglaselt ning lahkelt. Ta oli võrdselt tuntud nii oma vägivaldse loomu kui tugeva lojaalsus- ja autunde poolest. Capone avas [[Suur Depressioon|Suure Depressiooni ajal, 16. novembril 1930 Chicagos, supiköögi, ta üritas aidata töötuid mehi, luues köögi nimega: "Big Al’s Kitchen for the Needy". Köök varustas inimesi kolme söögikorraga päevas, milles oli supp lihaga, sai, kohvi ja pontsikud. Ta söötis päevas üle 3500 inimese.

Lõpp

Pärast viit aastat katseid vahistati Capone 1931. Ta üritas vandekohtunikele altkäemaksu anda, kuid kohtunik sai teada ja viimasel hetkel vahetas vandekohtunikud välja. Kohtunik mõistis ta 11 aastaks vangi. See oli pikim maksude maksmata jätmise eest antud karistus. 1932. aasta mais saadeti ta Atlanta kinnipidamisasutusse, kus tal olid suured privileegid ja ta elas seal nagu kuningas. Tal oli kõige pehmem voodi, kõige suurem kogus mööblit, kõige rohkem riideid, sai hästi süüa ja mitu tuhat dollarit oli peidetud kongi, juhuks kui tal läheb seda vaja.

Mõnda aega hiljem saadeti ta suurte privileegide pärast lühikeseks ajajärguks Lincoln Heightsi vanglasse ning seejärel 11. augustil 1934 saadeti Alcatrazi. Tema elu Alcatrazil muutus põrguks, ta eraldati välismaailmast täielikult. Ainult lähedased perekonnast said temaga suhelda, kaks korda kuus ja ainult juhul kui nad tegid avalduse ja see kinnitati. Alguskuudel Alcatrazis ta sai endale vaenlase, põhjuseks oli lugupidamatus vangla sotsiaalsete reeglite vastu. Trügides juuksuri järjekorras ette. James Lucas, Texase pangaröövel, kellele määrati 30 aastat, läks Al Capone'iga vastamisi ja käskis tal minna järjekorra lõppu. Kui Capone küsis temalt: "Kas sa tead, kes ma olen?", haaras Lucas juuksurikäärid, surus need Capone'i kõrile ning vastas: "Yeah, I know who you are, greaseball. And if you don't get back to the end of that fucking line, I'm gonna know who you were". ("Jah, ma tean, kes sa oled, rasvapall. Ja kui sa ei lähe selle neetud järjekorra lõppu, siis ma saan teada, kes sa olid".) Mõni hetk hiljem üritas Lucas teda tappa, pussitades kääridega selga, kuid see ei õnnestunud. Capone'i vanad meetmed vanglas ei töötanud, seega hoidis ta rohkem omaette. Mõnda aega hiljem hakkas ta tervis süüfilise tõttu üles ütlema, mille ta oli saanud noorena. Viimase aasta oma 11-aastasest karistusest veetis Capone vangla hospitalis, segaduses ja ebakindlana. Capone istus oma aja ära Alcatrazis ja 6. jaanuaril 1939 viidi ta üle Föderaalsesse parandusasutusse, Californiasse.

Ta vabastati tingimisi 16. novembril 1939, pärast lühiajalist haiglas viibimist, ning ta naasis koju Palm Islandile Floridas. Ta kontroll ja huvid kuritegevuse vastu lakkasid pärast tagasitulekut, ta ei olnud suuteline enam oma jõuku juhtima. Ta kaotas palju kehakaalu ja tema füüsiline ning vaimne tervis oli neurosüüfilise tõttu halvenenud. Aastal 1946 tegid psühholoogid ja psühhiaatrid uuringuid, ning jõudsid järeldusele, et Capone'i vaimne areng vastas 12-aastase omale. 21. jaanuaril 1947 oli Capone'il insult, mille järel hakkas teadvus paranema, kuid ta sai kopsupõletiku ning mõned päevad hiljem suri südameseiskumise tõttu. 25. jaanuaril 1947 kell 19:30 suri Capone oma kodus Palm Islandil, ümbritsetult perega. Matustel osales sadu inimesi: tema vaenlased, ihukaitsjad, jõugu liikmed, pere ja teised. Nad kõik tulid austust avaldama talle, vaatamata sellele, et tal polnud enam võimu ega kuulsust. Capone maeti esmalt Mount Olivet'i surnuaiale Chicagos oma isa Gabriele ning oma venna Franki vahele, kuid märtsis 1950 viidi kõigi kolme säilmed Mount Carmeli surnuaiale Hillside'i.

Al Capone ja Eesti

Tartus tegutsev Ristiisa Pubi väidab oma reklaamis, et Capone olevat 1933. aastal viibinud lühiajaliselt Tartus, kus ta olevat kohtunud kirjastaja ja kaupmehe Oskar Luigega, samuti külastanud Tartu Ülikooli ja kohalikke lõbustusasutusi. Tegelikult ei vasta see väide tõele, kuna ta oli sel ajal juba vanglas.

Välislingid

• Ristiisa pubi, ajalugu