Inglismaa kuningriik

Inglismaa kuningriik Kingdom of England
[[Fail:|125px|ääris]] [[Fail:|75px]] Inglismaa kuningriigi lipp Inglismaa kuningriigi vapp
Riigipea	Inglismaa kuningas
Pealinn	Winchester (kuni 1066) Westminster (alates 1066)
Religioon	kuni 1533. aastani katoliiklus, hiljem anglikaani

Inglismaa kuningriik oli riik Euroopas aastail 927–1649 ja 1660–1707. Kuningriik hõlmas Inglismaa ja 13. sajandist ka Walesi, samuti mitmeid ümbritsevad saari.

Ajalugu

Inglismaa kuningriigi alguseks peetakse 927. aastat, mil Athelstan viis lõpule väikeste anglosaksi kuningriikide ühendamise.

Pärast Inglismaa lastetu kuninga (1042–1066) Edward Usutunnistaja surma oli Inglise troonile kolm nõudlejat: Normandia hertsog William, Wessexi hertsog Harold Godwinson ja Norra kuningas Harald III Hardrada. 1066. aasta jaanuaris kroonis peapiiskop Aldred Harold Godwinsoni Harold II nime all Inglismaa kuningaks. Harald III ja William tungisid oma sõjaväega Inglismaale. Harald III jõudis enne ja pidas Haroldi vägedega 25. septembril 1066 Stamford Bridge'i lahingu, milles ta lüüa sai ja ise hukkus.

Normannide vallutus

Normandia hertsog Williami nõue kuningatroonile tugines sellele, et tema vanatädi Emma oli Edwardi ema ja kuningas (1014–1016) Ethelred II teine abikaasa. William maabus Inglismaale ja 14. oktoobril 1066 võitis Haroldit Hastingsi lahingus, milles Harold II hukkus. Haroldi sõjavägi oli järsult kahanenud Stamford Bridge'i lahingus. 1071. aasta alguseks oli William kindlustanud enda võimu suuremal osal Inglismaast, ehkki mässud ja vastupanu jätkusid ligikaudu 1088. aastani.

 Pikemalt artiklis Normanni vallutus Inglismaal, Hastingsi lahing

Plantagenet' dünastia

1154–1485 valitses Inglismaad viisteist Plantagenet'de monarhi. Dünastia vanem haru valitses Henry II-st kuni Richard II kukutamiseni 1399. aastal.

1166. aastal pöördus Iirimaal võimuvõitluses kaotanud Dermot MacMurrough abi saamiseks Hennry II poole, millega algas järk-järguline Inglise invasioon Iirimaale. Inglismaa kuninga, Anjou krahvi ja Normandia hertsogi Henry II valitsusajal (1154–1189) muutus Inglismaa kuningriik Euroopa üheks võimsamaks riigiks, jäädes alla vaid Friedrich Barbarossa Saksa-Rooma riigile. Henry käes oli peaaegu pool Prantsusmaad, Normandia ja Akvitaania, mis alates Plantagenetite dünastiasse kuuluva Henry II võimulesaamisest oli noile kuulunud.

Prantsusmaa kuninga Philippe II valitsusajal (1180–1223) õnnestus tal John Maata valitsusajal pärast Bouvinesi lahingu võitmist 1214. aastal, kus prantslased võitsid inglasi ja Saksa-Rooma keisrit Otto IV, piirata Inglise kuningate valdusi Euroopa mandril.

Ristisõjad

 Pikemalt artiklis Ristisõjad, Kolmas ristisõda

Kolmandas ristisõjas (1189–1192), katses tagasi vallutada Püha Maad Saladini käest osalesid Inglismaa kuningas Richard Lõvisüda ja Prantsusmaa kuningas Philippe II, Saksa-Rooma riikgi keiser Friedrich I Barbarossa. Austria hertsog Leopold V Vooruslik ja Philippe lahkusid Pühalt maalt, Richard jäi Pühale maale ning sõlmis rahulepingu Saladiniga, millega Jeruusalemm jäi moslemite kontrolli alla, aga mille järgi oli lubatud kristlikel palveränduritel Püha maa külastamine.

Kuningas (1199–1216) John Maata kinnitatud konstitutsiooniõigus Magna Cartal oli pikaajaline mõju riigiõiguse arengule, samast perioodist pärineb ka Inglismaa parlamendi institutsioon.

Šotimaa vallutamine

1296. aastal anastas Inglismaa kuningas Edward I Suurbritannia saare põhjaosas asuva Šotimaa, kuid juba 1297. aastal lõid šotlased William Wallace'i juhtimisel Stirling Bridge'i lahingus inglise vägesid. 1305. aastal alustasid šotlased Robert Bruce juhtimisel mässu Inglise võimu vastu Šotimaal ja 1307. aastal Loudun Hillis ja 1314. aastal lõid šotlased Bannockburni lahingus Robert Bruce juhtimisel inglasi, keda juhtis Inglismaa kuningas (1307–1327) Edward II. 1316. aastal sai Iirimaa kuningaks Robert Bruce'i vend Edward Bruce. 13. sajandil ühendati kuningriigiga Wales.

Rooside sõda

 Pikemalt artiklis Rooside sõda, Lancasteri dünastia, Yorki dünastia

Rooside sõja järel valitses kuningriiki pool sajandit noorem haru, Lancasterid, kuni see põrkus Rooside sõjas Yorki haruga. Kolme Lancasteri kuninga järel läks kroon kolme Yorki kuninga kätte, kellest viimane, Richard III, langes Bosworthi lahingus 1485.

Plantagenet'de ajal kujunes Inglismaal eripärane inglise kultuur ja kunst. Seda edendasid mõned kuningad, kes olid "Inglise luule isa" Geoffrey Chauceri patroonid. Tollane populaarseim arhitektuuristiil oli gooti arhitektuur. Igapäevaelu ja kultuuri mõjutas Must Surm.

Saja-aastane sõda (1337–1453)

Edward III.

 Pikemalt artiklis Saja-aastane sõda

Aastatel 1337–1453 Prantsusmaa kuningriigi ja Inglismaa vahel toimunud pikaajalise sõja põhjuseks oli Inglismaa nõudmine Prantsusmaa trooni järele, mis oli tekkinud kuninglike abielude tagajärjel. Saja-aastase sõja algataja oli kuningas Edward III, kelle arvates oli pärast Kapetingide pealiini (1328. aastal Prantsusmaa kuningas Charles IV) väljasuremist Prantsusmaal temal suurim õigus troonile, kuna tema ema Isabella oli Charlesi õde, mitte aga Valois' dünastial, mis tegelikult valitsema asus. Prantslased olid lähtunud Saali õigusest ja pannud troonile lähima meessoost sugulase, Edward taotles trooni aga Philippe IV tütrepojana. Tegelikult ei oleks tal olnud õigust Prantsusmaa troonile ka naisliini kaudu, kuna sel juhul oleks edestanud teda pärimisjärgluses Navarra kuninganna Jeanne II, Louis X ainus tütar.

Sõja esimene pool oli inglastele edukas ja seda eelkõige tänu inglise amburitele, kes prantsuse rüütlid juba kaugelt kahjutuks tegid. Kuid inglased ei suutnud sõda enda kasuks ära lõpetada, hoopis prantslased hakkasid edu saavutama. Jeanne d'Arc juhtis mitmes edukas lahingus Prantsusmaa väeüksusi. 1429 krooniti Charles VII Reimsis Prantsusmaa kuningaks.

1436–1441 vallutasid prantslased tagasi Île-de-France'i. 1451 vallutasid nad tagasi Bordeaux, Cherbourgi ja Bayonne'i. Prantslased lõpetasid sõja 1453 Castilloni lahinguga, milles inglased kaotasid 4000 meest. Vaid Calais linn ja selle lähiümbrus jäi 1559. aastani inglaste valdusse.

Inglismaa kuningriigi ja Suurbritannia saare alad, Euroopa kaardil 1596. aastal. Gerardus Mercatori atlasest Atlas sive Cosmographicae Meditationes de Fabrica Mundi et Fabricati Fugura

Inglismaa kuningas (1509–1547) Henry VIII 1537. aasta paiku

Inglismaa kuninganna (1558–1603) Elizabeth I

Tudorite Inglismaa

 Pikemalt artiklis Tudorid (1485–1603), Henry VII (1485–1509), Henry VIII (1509–1547), Edward VI (1547–1553), Mary I (1553–1558) Elizabeth I (1558–1603)

Henry VIII

Inglismaa ja Iirimaa kuningas Henry VIII oli rahvusvahelistes suhetes tihti kaalukeeleks Prantsusmaa kuninga François I ja Saksa-Rooma riigi valitseja Karl V vahel, kes kumbki Mandri-Euroopas püüdsid oma mõjuvõimu kehtestada. Algul toetas Henry Karli, siis läks François poole üle (Prantsuse kuningas aitas tal üle saada ka reformatsiooniga tekkinud probleemidest), lõpuks aga sidus ta end taas Karliga, püüdes võita juurde valdusi Prantsusmaal.

Reformatsioon

 Pikemalt artiklis Reformatsioon, Protestantism, Anglikaani kirik, Westminster Abbey

Inglismaa kuningas Henry VIII (1509–1547) ei pooldanud Martin Lutheri õpetust, kuid pooldas reformatsiooni isiklikel põhjustel, kuna paavst keeldus lahutamast tema abielu. Inglismaal moodustas Henry VIII anglikaani kiriku – Inglise riigikiriku, mille pea oli kuningas. Kuninga ettepanekul keeldus Inglismaa parlament paavsti kuuriale makse tasumast, kirikupeaks kinnitati kuningas. Suleti kõik kloostrid, maad ja varad konfiskeeriti ja kirikuteenistus muudeti sisuliselt protestantlikuks ja ingliskeelseks.

Inglise-Hispaania sõjad

 Pikemalt artiklis Inglise-Hispaania sõda

Osana 16. sajandi ja 17. sajandil Euroopas toimunud vastasseisust protestantide ja katoliiklaste vahel pidasid katoliiklik Hispaania ja protestantlik Inglismaa kuningriik sõdu: Inglise-Hispaania sõda (1585–1604), mille käigus hävines Inglismaa protestandist kuninganna Elizabeth I ja Hispaania rooma-katoliku kiriku pooldaja kuninga Felipe II vahelises vastasseisus Hispaania Võitmatu Armaada 1588. aastal. Eelnevalt olid inglise piraadid (Francis Drake jt) olid juba aastaid Hispaania ja Hispaania koloniaalimpeeriumi vahel kurseerinud laevu rüüstanud, lisaks toetas Inglise kuninganna Elizabeth aktiivselt Madalmaade ülestõusu Hispaania ülemvõimu vastu.

Järgnesid veel ka Inglise-Hispaania sõda (1625–1630), osana Kolmekümneaastaseste sõjast ja Inglise-Hispaania sõda (1654–1660).

Elizabeth I

Elizabeth I ajal muutus Inglismaa võimsaks mere- ning koloniaalriigiks ja kujunes lõplikult välja anglikaani kirik. Valitsemises oli Elizabeth mõõdukam, välispoliitikas ettevaatlik ning toetas vaid pooleldi rida ebaefektiivseid, halvasti varustatud sõjaretki Hollandisse, Prantsusmaale ja Iirimaale, sidus Hispaania Võitmatu Armaada purustamine 1588. aastal tema nime igaveseks võiduga, mida sageli peetakse üheks suuremaks Inglismaa ajaloos. 20 valitsusaasta jooksul ülistati teda kui kuldajastu valitsejat ning see kujutelm püsib inglaste seas tänini. Elizabethi valitsusaega nimetatakse Elizabethi ajastuks. Eelkõige tuntakse seda Inglise draama poolest, mille kuulsaimad esindajad on William Shakespeare ja Christopher Marlowe, ning Inglise meresõitjate poolest, keda esindab näiteks Francis Drake.

Inglise–Šoti personaalunioon

1603 suri lastetu Elizabeth I ning Inglismaa troonile tõusis James I nime all Šotimaa kuningas James VI, mis tähendas, et Inglismaa ja Šotimaa moodustasid 1603. aastal personaaluniooni, mida kuningas hakkas nimetama Suurbritanniaks. Nii võiks James I teataval määral pidada esimeseks Suurbritannia kuningaks, kuid ametlikult jäid Inglismaa ja Šotimaa siiski eraldi riikideks ning nende juriidiline ühendamine toimus alles 1707. aastal.

Stuartite Inglismaa

 Pikemalt artiklis Stuartid, James I ja VI (1603–1625), Charles I (1625–1649)

Inglise kodusõda

 Pikemalt artiklis Inglise kodusõda (1642–1651)

1641. aastal algas Inglise kodusõda, mis viis Charles I kukutamise ja kuningriigi kaotamiseni 1649. aastal. Inglise kodusõda võib jagada kolmeks eraldi sõjaks või vähemalt etapiks: esimene (1642–1646) ja teine (1647/1648–1649) toimusid kuningas Charles I ja parlamendi vahel ning kolmas (1649–1651/1652) Charles II toetajate ja parlamendi vahel. Paralleelselt toimusid sisesõjad ning rahutused ka Iirimaal (1641–1652, nn Kaheteistaastane sõda) ja Šotimaal (Esimene piiskoppide sõda 1639, Teine piiskoppide sõda 1640, šotlaste osalemine kodusõjas parlamendi poolel 1642–1646 ning rojalistide poolel 1647/1648 ja 1650–1652).

Lordprotektor Oliver Cromwell

Inglise Vabariik

 Pikemalt artiklis Inglise Vabariik (1649–1660).

Pärast Inglise kodusõda ja Inglismaa kuninga Charles I hukkamist kuulutas Päraparlament 19. mail 1649 välja vabariigi, mille täidesaatev võim oli juba varem antud Inglismaa riiginõukogule. Aastatel 1653–1659 valitses isiklikult ja otseselt lordprotektor Oliver Cromwell ja pärast tema surma ta poeg Richard Cromwell.

Inglise restauratsioon

 Pikemalt artiklis Inglise restauratsioon, monarhia taastamine Inglismaal.

 Pikemalt artiklis Stuartid, Charles II (1660–1685), James II ja VII (1685–1688 ), Mary II (1688–1694 ), Anne (1702–1714)

Kuulus revolutsioon

 Pikemalt artiklis Kuulus revolutsioon

1688. aastal toimunud revolutsioon oli parlamentlik riigipööre, mille tulemusena tõugati troonilt viimane Stuartite soost kuningas, katoliiklane James II (Šoti kuningana James VII) ning Inglise kuningakroon läks Hollandi päritoluga protestantliku valitsejapaari, William III (Oranje Willem) ja James II tütre Mary II kätte.

Inglismaa ja Šotimaa Ühendkuningriik

1707. aasta Act of Union-iga ühendati Šotimaa kuningriik ja Inglismaa kuningriik, mis alates 1603. aastast olid olnud personaalunioonis (Inglismaa ja Šotimaa monarhid: James I, Charles I, Charles II, James II, Mary II, William III, Anne), Suurbritannia kuningriigiks (1707–1801).

Vaata ka

• Inglismaa ja Šotimaa monarhide loend
• Inglismaa
• Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik (1801–1922)