Tallinn teise maailmasõja ajal

Tallinn ja Teine maailmasõda kajastab Tallinna linnas ja selle lähiümbruses toimunut Teise maailmasõja ajal ning selle tagajärgi.

1940

 Pikemalt artiklis Orzel

1941

 Pikemalt artiklis Tallinna vallutamine (1941)

 Pikemalt artiklis Tallinna vabastamine

Tallinn, august, 1941.

Nõukogude võimu lahkumine Tallinnast

14. juulil 1941 sai Balti laevastiku sõjanõukogu sõjamerelaevastiku rahvakomissarilt admiral Ivan Issakovilt direktiivi nr 16, kus oli määratletud PBL baasi objektide hävitamise kord Tallinna mahajätmise puhuks. Kohapeal koostati detailne plaan linna ja baasi objektide purustamiseks, mis kooskõlastati linnavõimudega.

Iga rajooni ja objekti peale määrati laevastiku poolt vastutav täideviija, kellele anti abiks spetsiaalsed komandod ja linnavõimude esindajad. Purustamiseks vajaminev lahingumoon paigaldati kas otse objektidele või nende lähedale. Kogu operatsiooni juhtimiseks kehtestati tinglikud signaalid ning määrati kindlaks, kes ja mis juhtudel võis neid anda. Õhkulaskmiste algusaja otsustas Balti laevastiku sõjanõukogu. Ajavahemikus 24.–28. augustini, registreeriti kokku 159 suuremat ja väiksemat tulekahju.

Vastavalt eelkirjeldatud direktiivile õhiti ja süüdati Tallinnas:

• Tallinna Elektrijaam Põhja puiesteel, milles hävines masinamaja;
• Tallinna Veepuhastusjaam Ülemiste järve ääres, purustati osaliselt;
• Rotermanni tehastes õhiti osaliselt katlamaja;
• Raudteede Peatehase hoonetest hävitati vaid üks hoone, kuid sisseseaded viidi NSV Liitu;
• Riigi Sadamatehaste hooned hävitati ning tehaste sisseseaded viidi NSV Liitu;
• Ilmarise tehase hooned hävitati ning tehaste sisseseaded viidi NSV Liitu;
• Krulli masinatehase, "Volta" elektrotehnika ja masinaehituse vabriku, riiklike sadamatehaste ning mitme tekstiilitööstuse masinad ja seadmed viidi NSV Liitu,.
• Sadama tänaval asunud o/ü Mootori garaažides hävis tules 23 bussi ja teisi veokeid ja Koplis ETK metallitehases hävis 40 veoautot, 23 sõiduautot, 17 mootorratast ja 20 reisivagunit. Suuremad põlenud autode kalmistud olid sadama ümbruskonnas, Koplis ja Stroomi metsas, kus nende koguarvu võis arvata 400-le. Endistes Kalevi pataljoni kasarmuis Koplis põles sisse 70 karilooma.
• 27. augusti pärastlõunal süüdati Tallinnas Balti jaam, Kopli kaubajaam ning Tallinn-Sadama raudteejaame hoone. Lõhkelaenguga õhiti ka Raudtee pumbatorn Telliskivi tänaval;

Eesti tööstus kaotas hävituspataljonide ja Punaarmee hävitustöö tulemusel kokku 324 tööstushoonet. Neist hävis täielikult 152 ja osaliselt 172 tehast ja vabrikut. Neist suuremad olid: Põhja paberi- ja puupapivabrik, Balti puuvillavabrik, 27./28. augusti ööl; masinaehitustehas "Ilmarine", J. Puhk & Pojad veskid, O. Kilgase ja Toferi tekstiilivabrikud (Punane Tekstiil), Ratniku põllutöömasinate tehas, "Estonia" villavabrik.

Tuletõrjest ei olnud abi – kustutamistööd olid keelatud ja kui algul tuletõrjujaid mahalaskmisega vaid ähvardati, siis hiljem tapeti Kilgase tehase õuel kaks tuld kustutama asunud töölist. Lisaks õhkimisele ja põletamisele aeti Sadama raudteeharudelt vette kümneid vedureid ja sadu vaguneid. Venelastel oli kavatsus kõik Tallinna tuletõrjemasinad ja kustutusabinõud viia NSV Liitu ja kui see on võimatu, need kohapeal hävitada.

Hävitustööd takistada proovinud tuletõrjujate tegevusest teavitas Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadile allunud Tuletõrje politruk Veelman Eesti NSV SARKi. SARK arreteeris ka 18 tuletõrjujat, kes paigutati pärast ülekuulamisi vangide laevale „Jaen Teär”. Purjekal Jaen Teär, millel oli Venemaa vangilaagritesse määratud ligi 500 Keskvanglast toodud vangi, õnnestus siia jääda. Pääses ka purjekas Pärnumaa, pardal 700 sundmobiliseeritud Eesti meest, keda taheti saata Tallinnast NDV Liidu tagalasse.

1944

 Pikemalt artiklis Märtsipommitamine

Punaarmee eduka pealetungioperatsiooni tulemusel 1944. aasta sügisel evakueerusid Tallinnast Saksa tsiviilvalitsus (Eesti kindralkomissariaat) ja Eesti Omavalitsus Tallinnast 18. septembril 1944 ning võim läks üle rindepiirkonnaks kujunenud Tallinnas Saksa sõjaväevõimudele. 18. septembril nimetas presidendi kohuseid täitev Jüri Uluots Tallinnas ametisse Otto Tiefi valitsuse.

Kujunenud võimuvaakumis kasutas Tallinnas Toompeal Toompea lossis asunud Kindralinspektuuri koosseisus teeninud allohvitser Lepiksoo olukorda ning 20. septembril langetas ta Toompea lossi Pika Hermanni torni lipuvardas olnud Saksa Riigi lipu ning heiskas sinna Eesti lipu. 21. septembri hommikul aga heisati pärast läbirääkimist linnas asunud saksa vägede esindajatega aga Pika Hermanni lipumasti samaaegselt Eesti lipp ja Saksa Kriegsmarine lipp. 22. septembril 1944, kell 5.00 lahkus Toompea lossist, lossi viimane korrapidaja Evald Aruvald, kellele räägitud andmete kohaselt tulistasid Tallinnasse jõudnud Punaarmee tankistid kella 11 paiku Falgi tee poolt Toompeale lähendes lipuvarda pooleks ning mõlemad lipud langesid alla. 22. septembril vallutasid nõukogude väed Tallinna.

Tallinna taastamine

Estonia teatri taastamine

Mastaapsete ja sunniviisiliste taastamistööde tulemuseks oli märtsipommitamisel purustatud Estonia – rahvusliku monumendi – taastamine. 1945. aastal toimunud arhitektuurivõistluse järel taastati juugendteater viie aastaga Alar Kotli projekti järgi kolmandiku võrra suuremana. Antud ajajärgu arhitektuuristiil aga rõhutas sambaid, ehisviilukesi, hammaslõiget, karniisi, lopsakat voluuti ja selle vahel nõukogude atribuutikat.

Muudes ehitistes säilis asutuste ja kortermajade puhul muule Nõukogude Liidule võõras saksalik terrasiitkrohv, kõrge kelpkatus, hillitsetud dekoor, vaid detailides tuli arglikku nõukogude atribuutikat. Lisandus ka rahvusliku alltooniga pae ohter eksponeerimine. Eesti linnaehituses asendus senine domineeriv majakaupa kavandamine ansamblilise linnaplaneeringuga. 1945. aastal toimunud üleliidulise võistluse järel kavandasid Otto Keppe, Voldemar Meigas ja Harald Armani Tallinna uue üldplaani raames Viru väljaku alale kahehektarilise Keskväljaku. Selle ministeeriumihooneid sisaldava esindusväljakuga pidi ansambliliselt liituma kultuuriasutusi majutav Kultuurikeskus. Armani kavandas Kultuurikeskuse väljakuna, mis ristub Rävala puiesteega (toona Lenini puiestee) ja hargneb nüüdsete Lembitu ja Lauteri tänavatena lõuna suunas.

Suurejoonelisest plaanist suudeti 1950. aastate keskpaigaks valmis ehitada Estoniast vasakule jääv Põllumajanduslike Keskühistute Keskliidu hoone (Enn Kaar, 1952), mõned elamud Lenini pst (nn teadlaste maja, Edgar Velbri, 1953), Lauteri ja Lembitu tänaval. Lisaks Kultuurikeskust ja Keskväljakut siduma pidanud hoonestu Estonia pst lõunaservas.

Kümnendivahetusel pääsesid arhitektuuris senise saksaliku alltooniga liigendatud mahukäsituse ja napi dekoori asemel maksvusele tuimad massid ning lopsakas ornament. Jutustavaks muutunud ornamenti saatsid nüüd veelgi massiivsem karniis, frontoon, sammastik (Sõpruse kino – Peeter Tarvas, August Volberg, 1952–1955). Nii Tallinna Stalini väljak (aastani 1949 Keskväljak) kui ka Kultuurikeskus pidid saama veelgi monumentaalsema ilme. Stalini väljaku tsentrisse pidi nüüd kerkima Moskva stalinlikest tornidest lähtuv Nõukogude Maja (Oleg Ljalin, 1952–1954).

1955. aasta 4. novembri ÜK(b)P Keskkomitee otsus liialdustest arhitektuuris seadis põlu alla senise lopsaka stalinismi. Tulemusena jäid paljud pooleliolevad hooned äkitselt ilma projekteeritud dekoorist (Eesti Energia maja Estonia puiesteel, Uno Tölpus, 1954–1956). Tulemusena joonduti oma 1930. aastate arhitektuuri järgi (elamu Narva mnt, Paul Härmson, 1959).