Valgustusfilosoofia

Valgustusfilosoofia on inimmõistuse kõikvõimsuse ideest lähtuv filosoofia ja ajalõik Euroopa ühiskondlikus, poliitilises ja kultuurielus 17. sajandi II poolest 19. sajandi alguseni. Nimetus pärineb Immanuel Kantilt. Valgustusfilosoofia tõi kaasa tööstusliku pöörde, revolutsioonid, kodanluse esiletõusu ja loodusteaduste ning tehnika arengu. Tähtsamad valgustusfilosoofid olid David Hume, Jean-Jacques Rousseau, Voltaire, Denis Diderot ja nad elasid valgustusajastuga (1680-1780).

Valgustusfilosoofia põhimõtted

• Inimene on olemuselt arukas ja hea.
• Üldine optimism ja usk ühiskonna progressi.
• Usk maailma mõistuspärasesse korrastamisse.
• Väärtustati mõistust ja hakkas murenema usk autoriteetidesse

Valgustusfilosoofia kujunes valgustusideoloogiaks (humanism, ratsionalism, empirism) ja need on ka eraldi käsitletavad.

1. Kõigi hinnangute peamine alus on inimmõistus. Sündis ratsionalism, mille kohaselt tõsikindlate teadmiste aluseks on mõistus ja loogiline mõtlemine.
2. Esiplaanile seati inimene oma vajaduste ja kirgedega. Inimese tähtsustamise, humanismga astuti kiriku vastu, mis nõudsid loobumist maise maailma mõnudest.
3. Eraomandi kaitse (algselt feodaalse vägivalla vastu)

Uus mõtlemine Inglismaal (empirism)

Thomas Hobbes (1588-1679): Sünnilt on kõik inimesed võrdsed; ühiskondlik leping, andis võimu valitsejale – kuningale. Kuna võim on vajalik rahu ja julgeoleku kindlustamiseks, peab see olema võimalikult tugev. Materialismi rajaja.

John Locke (1632-1704): Riigi ja valitsuse ülesanne on omandi, isikuvabaduse ja julgeoleku kaitse. Kõrgeim võim peab kuuluma parlamendile. Vabadus tähendab ka täielikku usuvabadust.

Uus mõtlemine Prantsusmaal

René Descartes (1596-1650). Ratsionalismi rajaja.

François Marie Arouet (1694-1778), varjunimi Voltaire. Voltaire’i filosoofilises tegevuses kõige tähtsam on absolutistliku roomakatoliku kiriku, usulise sallimatuse ja fanatismi kritiseerimine. Valgustus tähendab vaimuvabadust ja võitlust kiriku preestrite vastu, kes püüavad takistada uue maailmapildi levimist. Sallivus on eeldus sõnavabadusele. 

Charles Loui de Montesquieu (1689-1755).

Jean Jacques Rousseau (1712-1778).

Denis Diderot ja entsüklopedistid. Nn entsüklopedistid olid vaenulikud kiriku suhtes.

Uus mõtlemine Saksamaal

Saksa valgustusfilosoofid polnud vaenulikud kiriku suhtes, sest saksa valgustusliikumine lähtus osaliselt luterlikust kirikust, pietismist.

Gottfried Wilhelm Leibniz (1646-1716). Ratsionalism.

Johann Gottfried von Herder (1744-1803).

Immanuel Kant (1724-1804). Teadus on võti kogemusmaailma mõistmiseks. Kõlblus on alus religioonile ja mida ei saa mõistuse ega teaduse väidetega tõestada.

Vaata ka

• Valgustusfilosoofia
• Humanism
• Valgustusliikumine
• Valgustuse projekt