Alūksne: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt

← Vanem muudatus Uuem muudatus →

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

VisuaalneVikitekst

Reasisene

Redaktsioon: 26. detsember 2014, kell 17:23

Mall:Linn/Läti Alūksne on linn Lätis Vidzemes, Alūksne piirkonna keskus. Asub Alūksne järve kaldal.

Linn aastast 1920

Ajalugu

Alūksnes Alūksne järve lõunaosas asuval Pilssala ehk Marijas sala järvesaarel asuvad Liivimaa ordu Aluliina ordulinnuse (saksa Marienburg) varemed.

Varauusajal, Poola ajal oli Alūksne (saksa Marienburg) alev Võnnu vojevoodkonnas ja hiljem Liivimaa kubermangu Võnnu ja Valga kreisi Alūksne ehk Aluliina kihelkonna keskus.

Vene-Rootsi sõjas (1656–1658) hõivasid Moskva tsaaririigi väed piirkonna ning valdasid seda 1658. aasta lõpus Rootsi ja Moskva tsaaririigi vahel sõlmitud Vallisaare vaherahuga. 1661. aastal sõlmitud Kärde rahu tühistas Vallisaare vaherahu ja taastas selle eelse Stolbovo rahuga määratletud piiri Rootsi kuningriigi ja Moskva tsaaririigi vahel.

Põhjasõjas, 1702. aastal, peale 10 – päevast piiramist, kui kahuritulega oli juba purustatud märkimisväärne osa müüre, otsustas rootsi armee komandör Flovian Philo von Tilam taganeda ja kindlus alistus kindralfeldmarssal Šeremetjevi juhitud vene vägedele. Sealjuures saavutati kokkulepe, et kui rootslased annavad linnuse käest, lubatakse neil vabalt lahkuda. Linnusesaart järvekaldaga ühendavast sillast üleminekul kostis kusagilt juhuslikku tulistamist ja vaherahu oligi rikutud ning rootsi väed hävitati. Venelaste kätte langes vangi ka piiblitõlkija Ernst Glück ja tema kasutütar Marta Skavronska, kellest sai hilisem Venemaa keisrinna Katariina I. Teistel andmetel kõik rootslased ei alistunud ja linnuse komandant suurtükiväekapten Wolf (Wulff) ja junkur Gottlieb lasid end koos järelejäänud kaitsemeeskonnaga õhku. Tollal purustati ka rootsi ajal taastekkinud linnake ja Alulinnast jäi järele väike asula.^[1]. Pärast Põhjasõda ei vastanud linnus sõjalise tugipunktina enam aja nõuetele ja kaotas oma strateegilise tähtsuse.

1741. aastal andis Jelizaveta I Alūksne oma kantslerile krahv Mihhail Vorontsovile, kes müüs mõisa juba 1744. aastal Otto Hermann von Vietinghoff-Scheelile. Vietinghoff-Scheelide kätte jäi see valdus kuni võõrandamiseni. Uus Alūksne lossi peahoone ehitati aastail 1860–1863.

Linnast suundub kitsarööpmeline raudtee Gulbenesse, mis säilis tänu sellele, et Nõukoguse ajal vedas sõjavägi seal sütt, samal ajal toimis ka regulaarliiklus reisijaile. Praegusel ajal toimub raudteel reisijatevedu mõlemas suunas 3 korda päevas. Sama kitsarööpmeline raudtee läks veel edasi Valka, mis tänaseks on demonteeritud. Liiklus Valga–Alūksne liinil algas 1903. aastal ning lõppes 2. juunil 1970. aastal.

Pilte

Alūksne piiblimuuseum
Alūksne loss
Alūksne õigeusu kirik
Veetorn
Alūksne kalmistu
Alūksne kunstikool
Alūksne päikese sild
Aluliina ordulinnuse varemed

Vaata ka

Viited

↑ Heinrich von Hagemeister Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Volume 1, lk. 252

Välislingid

Alūksne linna ja rajooni koduleht

[1] Heinrich von Hagemeister Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Volume 1, lk. 252

[1]

@@ 27. rida: / 27. rida: @@
 [[File:Meyerberg Marienburg.jpg|pisi|left|Alūksne (Marienburg), 1661–1662 [[Augustus Mayerberg]] ]]
 [[Varauusaeg Lätis|Varauusajal]], [[Poola aeg|Poola ajal]] oli Alūksne ([[saksa keel|saksa]] ''Marienburg'') alev [[Võnnu vojevoodkond|Võnnu vojevoodkonnas]] ja hiljem [[Liivimaa kubermang]]u [[Võnnu kreis|Võnnu]] ja [[Valga kreis]]i [[Aluliina kihelkond|Alūksne ehk Aluliina kihelkonna]] keskus.
+[[Vene-Rootsi sõda (1656–1658)|Vene-Rootsi sõjas]] ([[1656]]–[[1658]]) hõivasid [[Moskva tsaaririik|Moskva tsaaririigi]] väed piirkonna ning valdasid seda [[1658]]. aasta lõpus Rootsi ja Moskva tsaaririigi vahel sõlmitud  [[Vallisaare vaherahu]]ga. [[1661]]. aastal sõlmitud [[Kärde rahu]] tühistas Vallisaare vaherahu ja taastas selle eelse [[Stolbovo rahu]]ga määratletud piiri Rootsi kuningriigi ja Moskva tsaaririigi vahel.
 [[Põhjasõda|Põhjasõjas]], [[1702]]. aastal, peale 10 – päevast piiramist, kui kahuritulega oli juba purustatud märkimisväärne osa müüre, otsustas rootsi armee komandör Flovian Philo von Tilam taganeda ja kindlus alistus kindralfeldmarssal Šeremetjevi juhitud vene vägedele. Sealjuures saavutati kokkulepe, et kui rootslased annavad linnuse käest, lubatakse neil vabalt lahkuda. Linnusesaart järvekaldaga ühendavast sillast üleminekul kostis kusagilt juhuslikku tulistamist ja vaherahu oligi rikutud ning rootsi väed hävitati. Venelaste kätte langes vangi ka piiblitõlkija [[Ernst Glück]] ja tema kasutütar Marta Skavronska, kellest sai hilisem [[Venemaa keisrinna]] [[Katariina I]].  Teistel andmetel kõik rootslased ei alistunud ja linnuse komandant suurtükiväekapten Wolf (Wulff) ja junkur Gottlieb lasid end koos järelejäänud kaitsemeeskonnaga õhku. Tollal purustati ka rootsi ajal taastekkinud linnake ja Alulinnast jäi järele väike asula.<ref>[[Heinrich von Hagemeister]] [http://books.google.ee/books?id=KqRKAAAAcAAJ&pg=PA292&dq=Kirchspiel+Luhde&hl=en&sa=X&ei=FFTbUP-ONM2R0QWtqoDYBg&ved=0CGAQ6AEwCQ#v=snippet&q=Kirchspiel%20Marienburg&f=false Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Volume 1], lk. 252</ref>. Pärast Põhjasõda ei vastanud linnus sõjalise tugipunktina enam aja nõuetele ja kaotas oma strateegilise tähtsuse.