Ilmar Tõnisson

Ilmar Hans Tõnisson (1911–1939) oli Eesti poliitik. Ta oli Jaan Tõnissoni poeg.

Tõnissoni peeti 1930. aastate Eesti üheks lootustandvamaks nooreks poliitikuks, kes võttis peamiselt sõna rahvus- ja välispoliitilistes küsimustes. Tema vaated sarnanesid tugevalt isa omadele, ent ta oli neid ka edasi arendanud (muuhulgas väitis ta, et Jaan Tõnisson oleks pidanud jääma vürtspoodnikuks ja mitte sekkuma avalikku ellu, sarnaselt Inglise tavale, kus vanemad annavad oma poegadele aristokraatliku hariduse, kuid ei trügi ise esiplaanile). Välispoliitikas pidas ta parimaks kursiks (1930. aastate Euroopa tingimustes) hoida võimalikult kaua neutraalsust ning püüda Balti liidu asemel liituda Põhjamaadega (nagu Soome oli 1935. aastal teinud). 1939. aastal muutis ta aga oma vaateid ning hakkas pidama paremaks ühinemist Saksamaa-vastase blokiga, sest sõda paistis niikuinii tulevat ning Saksamaa vastastel oli pikemas perspektiivis selge ülekaal. Liitu Nõukogude Liiduga pidas Tõnisson siiski võimalikuks vaid Suurbritannia ja Prantsusmaa poolse Eesti iseseisvuse garanteerimise puhul.

1939. aasta sügisel tapeti Tõnisson oma naise poolt.

Teosed

• „Emajõe ääres“ (artiklivalimik). Sari Eesti mõttelugu, nr. 15. Koostanud ja saatesõna „Ilmar Tõnissoni surm“: Hando Runnel. Ilmamaa, Tartu 1997

Kirjandus

• Tiit Pruuli, "Ilmar Tõnisson" – Vikerkaar 1990, nr. 11, lk. 63–66
• Heino Arumäe, "Ilmar ja Jaan Tõnissoni välispoliitilistest tõekspidamistest Teise Maailmasõja eel" – Tuna 2003, nr. 3, lk. 35–63

Välislingid

• Aivar Kull, „Ilmar Tõnisson kui varaküps rahvuslik mõtleja“ (PM 5. 2. 1998)
• Rein Ruutsoo, „Ilmar Tõnisson ja „Eesti idee““ (Eesti Ekspress 20. 11. 1998)