Kristlus

Kristluse osakaal riigiti, kõrgeim osakaal on lillaga, madalaim oranžiga

Kristlus ehk Kristlus oli algselt judaismi usulahk, ning käsitleb seega pühakirjana ka juutide Tanahi raamatuid, mida kutsutakse kristluses Vanaks Testamendiks. Sarnaselt judaismile ja islamile liigitatakse kristlus Aabrahamlikuks religiooniks.

Nimetus "kristlane" (kreeka keeles Χριστιανός) tähendab 'Kristusele kuuluvat' või 'Kristuse pooldajat' ning seda kasutati esmakordselt Antiookia (praegune Antakya) jüngrite puhul (Apostlite teod 11:26). Termini "kristlus" (kreeka keeles Χριστιανισμός) vanim säilinud kasutus on kolmanda Antiookia piiskopi või patriarhi Ignaatiuse poolt.

Ristiusu tuntuim sümbol on rist.

Ajalugu

Jeesuse õpetust levitasid eelkõige tema järgijad, kes moodustasid algse kiriku. Esimeste sajandite jooksul pKr kasvas see teistest kultustest ja religioonidest suuremaks. Kristuse õpetust levitasid eelkõige Jeesuse apostlid, kellest tähtsaimad on Peetrus, Johannes ja hilisem liitunu Paulus. Aastal 380 sai kristlus Rooma keisririigi ametlikuks usuks ja levis hiljem üle kogu maailma. Tänapäeval jaguneb kristlik kirik kolmeks tähtsamaks kirikuks: roomakatoliku, protestantlikuks ning õigeusu kirikuks.

Kristlaskonna jagunemine 5. sajandil

5. sajandi Rooma keisririigis toimus Aleksandria ja Antiookia koolkondade vaheline võitlus. Antiookia koolkonna esindaja Konstantinoopoli patriarh Nestoriose õpetus kuulutati ekslikuks Efesose kirikukogul, 431. aastal. 451. aastal toimus Halkedonis järgmine kirikukogu. Siin kuulutati ekslikuks Aleksandria koolkonna äärmuslik tõlgendus. Halkedoni kirikukogu püüdis olla keskteeks Aleksandria ja Antiookia vahel ning ühendada mõlema koolkonna teoloogid. Paljud kirikujuhid, teoloogid ja tavalised kristlased ei olnud selle kirikukogu otsustega nõus. Üldjoontes võime rääkida Halkedoni järgsel ajal kolmest kristoloogilisest suunast ehk kolmest teoloogilisest suunast ja lõpuks ka kolmest üldisest kiriklikust suunast kristlaskonnas.

Keiser Justinus I (518–527) ja eriti ta järglane keiser Justinianus I (527–565) kuulutasid Halkedoni otsused riigis ainuakehtivateks õpetusteks. Aja jooksul muutus Halkedoni otsuseid pooldav suund Rooma impeeriumi, nii ida kui lääne osa ametlikuks, riigi poolt tunnustatud õpetuseks. Tänapäeval kehtib see õpetus nii ida-ortodokssetes kirikutes, rooma-katoliku kirikus kui ka enamuses vanades protestantlikes kirikutes.

Aleksandria teoloogia pooldajatest kujunesid kirikud, mida on kombeks nimetada monofüsiitlikeks ja need on olemas tänapäevani.

Kolmanda kristoloogilise ja kirikliku suuna moodustasid need, kes pidasid Konstantinoopoli patriarhi Nestoriost ebaõiglaselt tagandatuks. Need olid enamuse Antiookia suuna pooldajad ning nende ja esimese kristoloogilise suuna paljude pooldajate vahel ei olnud esialgu kerge eraldusjoont tõmmata. Selle suuna esindajatest kujunes välja nn nestoriaanlik kirik, mis samuti on tänapäevani olemas.

Uskumused

Kristliku usu lahtiseletamisega tegeleb kristlik teoloogia ehk usuteadus ning kristluse ajalooga Kiriku ajalugu (kirikulugu).

Kristlased usuvad, et kolmandal päeval (ristisurm reedel, ülestõusmine pühapäeval) pärast oma surma tõusis Jeesus üles ehk ärkas ellu ja 40 päeva hiljem läks taevasse. Kristluse aluseks on usk Jumalasse, kõikväelisse Isasse, taeva ja maa loojasse, kelle ainus poeg, Pühast Vaimust saadud ja Maarjast ilmale tulnud Jeesus Kristus kannatas Pontius Pilaatuse all, löödi risti, suri ja pandi hauakambrisse. Usutakse, et Jeesus tõusis kolmandal päeval surnuist üles ja läks taevasse, kus istub Jumala, oma kõikväelise Isa paremal käel. Kristlased usuvad, et sealt tuleb Jeesus Kristus kohut mõistma elavate ja surnute üle. Samuti usutakse Püha Vaimu, üht püha kristlikku Kirikut, pühade osadust, pattude andeksandmist, ihu ülestõusmist ja igavest elu.

Ideoloogia

"Kristlikus ajaloos on olnud kohutavad tagajärjed pühakirja kohtlemisel viisil justkui ajalugu või isiksus ei tähendakski midagi pühakirja sõnade või sisu osas. Tõstes lõigu välja selle kontekstist ja pidades seda ajatuks tõeks, on kristlased väitnud, et pühakiri annab voli juute mõrvata (Mt 27,25). Lauset tekstis eraldi seisvana lugedes leidsid kristlased õigustuse nõiaks peetud naiste põletamiseks (2Ms 22,17). Lauset tekstist eraldades leidsid kristlased õigustuse orjapidamisele ja apartheidile (1Ms 9,25). Lauset tekstist eraldades leidsid kristlased õigustuse homoseksuaalide hukkamiseks (3Ms 20,13). Lauset tekstist eraldades leidsid kristlased õigustuse naiste allutamiseks meestele, nõnda et neid hakati pidama justkui alaealisteks (1Ms 3,16), kes on võimetud võtma vastutust omaenda keha, finantside või elu eest." (John Bowker)

Õhtusöömaaeg

Enne ristilöömist sõi Jeesus oma jüngrite seltsis viimse õhtusöögi (Püha Õhtusöömaaeg). Seda õhtusöömaaega taasesitavad kristlased leiba ja veini (mõnes konfessioonis viinamarjamahla) tarvitades erilisel kiriklikul tseremoonial, mida nimetatakse armulauaks või pühaks õhtusöömaajaks. Tähtsaimad pühad: jõulud, ülestõusmispühad ning nelipühad (kiriku sünnipäev, Püha Vaimu väljavalamine).

Pühad tekstid

Kristlik Piibel koosneb kahest osast: Vana Testament sisaldab kanooniliselt (vähemalt) 39 teksti ajast kuni mõnisada aastat enne Jeesuse sündi, Uus Testament 27 teksti, mis on põhiosas valminud mõne sajandi jooksul pärast Jeesuse sündi. Kristluse harudes on kasutusel mõnevõrra erinevad piiblid. Samuti kattub heebrea piibel ehk Tanah suures osas Vana Testamendiga, kuid raamatute jaotus ja järjestus on erinev. Vana Testament keskendub juudi rahva ajaloole, Uus Testament Kristuse elule (evangeeliumid) ja õpetustele.

Piibli kaanonile lähedalseisvaid Vana Testamendi tekste, mida protestantlikud kristlikud kirikud siiski pühaks ei pea, nimetatakse nendes kirikutes apokrüüfideks. Katoliku kirik, õigeusu kirikud ning osa ida kirikutest kasutavad nendest, heebrea Piiblist puuduvatest tekstidest nimetust deuterokaanon või anagignoskomena, ning loevad need raamatud Piibli kaanonisse kuuluvateks. Erinevatel konfessioonidel on väikseid erinevusi selles, millised raamatud loetakse kuuluvateks Piibli kaanonisse.

Vanimad säilinud kristlikud piiblid on kreekakeelsed käsikirjad 4. sajandist pKr. Vanim täielik judaistlik piibel on kreekakeelne tõlge samast sajandist. Vanimad täielikud heebrea piiblitekstid (masoreetiline tekst) pärinevad keskajast.

Kiriku jagunemine

Kiriku jagunemine

• Katoliiklus
• Õigeusk
• Protestantlus
  • Adventism
  • Anabaptism
  • Anglikaani kirik
  • Baptism
  • Jehovism
  • Kalvinism
  • Kristadelflased
  • Kristlaste Osadus
  • Luterlus
  • Metodism
  • Mormoonlus
    • Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik
  • Nelipühilus
  • Presbüterlus
  • Jüngerlus (vt. Rahvusvahelised Kristuse Kogudused)
  • Tõeline Jeesuse Kirik
  • Valdeslus
  • Karismaatilised kogudused (näiteks Elu Sõna)
  • Kristuse kogudus (Church of Christ)
  • mittekonfessionaalsed kristlikud kogudused (näiteks Willow Creek Community Church, Saddleback Church, Northpoint Community Church)

Vaata ka

Aabel - Aabraham - Aabrahami Jumal - Aadam - Abba - Apostel - Apostlik suktsessioon - Augustinus

Dogmaatika

Eliisabet - Enchiridion (Augustinus) - Ester - Evangeelium

Issand

Jehoova - Jeesus Kristus - Johannese evangeelium - Jõulud

Katehhees - Katekismus - Kirik (pühakoda) - Klooster - Kolmainsus - Kristlik ekstremism - Kristus - Kümme käsku

Misjon - Märter

Nelipühad

Oikumeenia

Paavst - Patriarh - Patusepalve - Paulus - Pauluse kiri heebrealastele - Pauluse kiri roomlastele - Peapiiskop - Peetrus - Piibel - Piiskop - Prohvet - Psalm 53 - Pühitsus

Sakrament - Skisma

Taevaminemispüha

Usk - Usulahk - Usutunnistus

Ülestõusmine

Kirjandus

• C. S. Lewis "Lihtsalt kristlus - minu argumendid", tõlkija Aino Henno, 1992

Välislingid

• Kristlik portaal Kaev.net
• Eesti Kristlik Foorum