Haistmine: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
{{ToimetaAeg|kuu=jaanuar|aasta=2009}} |
|||
{{viita}} |
|||
'''Haistmine''' ehk '''haistmismeel''' (ingl. k. ''olfaction)'' on [[organism]]ide võime spetsiaalse [[haistmiselund]]i või selleks kohastunud [[haisterakk]]ude abil tajuda ja eristada keskkonnas (õhus ja/või vees) levivaid keemiliste ühendite segusid ehk [[lõhn]]u. [[Selgroogsed|Selgroogsetel loomadel]] (sealhulgas inimesel) paikneb haistmiselund koos vastavate rakkudega [[ninaõõs|ninaõõne]] [[epiteel]]is. Selgrootutel paiknevad haisterakud enamasti vastavates haistmisorganites (lülijalgsetel antennides) või kehas hajusalt. Imetajates detekeerivad haistmisretseptorrakud haistmisstiimuleid läbi OR perekonda kuuluvate G-valguga seotud retseptorvalkude. Haistmisretseptorgeene on loomadel reeglina sadu, kusjuures üks haistmisretseptorrakk ekspresseerib reeglina ainult ühte kindlat tüüpi haistmisretseptorgeeni<ref>DeMaria, S. Ngai, J. (2010). "The Cell Biology of Smell". J Cell Biol. 2010 Nov 1;191(3):443-52. doi: 10.1083/jcb.201008163.</ref>. |
'''Haistmine''' ehk '''haistmismeel''' (ingl. k. ''olfaction)'' on [[organism]]ide võime spetsiaalse [[haistmiselund]]i või selleks kohastunud [[haisterakk]]ude abil tajuda ja eristada keskkonnas (õhus ja/või vees) levivaid keemiliste ühendite segusid ehk [[lõhn]]u. [[Selgroogsed|Selgroogsetel loomadel]] (sealhulgas inimesel) paikneb haistmiselund koos vastavate rakkudega [[ninaõõs|ninaõõne]] [[epiteel]]is. Selgrootutel paiknevad haisterakud enamasti vastavates haistmisorganites (lülijalgsetel antennides) või kehas hajusalt. Imetajates detekeerivad haistmisretseptorrakud haistmisstiimuleid läbi OR perekonda kuuluvate G-valguga seotud retseptorvalkude. Haistmisretseptorgeene on loomadel reeglina sadu, kusjuures üks haistmisretseptorrakk ekspresseerib reeglina ainult ühte kindlat tüüpi haistmisretseptorgeeni<ref>DeMaria, S. Ngai, J. (2010). "The Cell Biology of Smell". J Cell Biol. 2010 Nov 1;191(3):443-52. doi: 10.1083/jcb.201008163.</ref>. |
||
Redaktsioon: 14. november 2014, kell 16:35
Haistmine ehk haistmismeel (ingl. k. olfaction) on organismide võime spetsiaalse haistmiselundi või selleks kohastunud haisterakkude abil tajuda ja eristada keskkonnas (õhus ja/või vees) levivaid keemiliste ühendite segusid ehk lõhnu. Selgroogsetel loomadel (sealhulgas inimesel) paikneb haistmiselund koos vastavate rakkudega ninaõõne epiteelis. Selgrootutel paiknevad haisterakud enamasti vastavates haistmisorganites (lülijalgsetel antennides) või kehas hajusalt. Imetajates detekeerivad haistmisretseptorrakud haistmisstiimuleid läbi OR perekonda kuuluvate G-valguga seotud retseptorvalkude. Haistmisretseptorgeene on loomadel reeglina sadu, kusjuures üks haistmisretseptorrakk ekspresseerib reeglina ainult ühte kindlat tüüpi haistmisretseptorgeeni[1].
Lõhnakontsentratsioonide tajumisvõime on loomariigis sõltuvalt taksonoomilisest kuuluvusest väga varieeruv. Suhteliselt väga hea haistmismeelega loomi nimetatakse makrosmaatikuteks. Nendeks on paljud kiskjalised (sealhulgas koer), sõralised jmt. Suhteliselt halvema haistmismeelega loomi nimetatakse mikrosmaatikuteks. Siia kuuluvad näiteks enamik linde; ka inimese haistmistaju on loomariigi seisukohast nõrk.
Vaata ka
Viited
- ↑ DeMaria, S. Ngai, J. (2010). "The Cell Biology of Smell". J Cell Biol. 2010 Nov 1;191(3):443-52. doi: 10.1083/jcb.201008163.