Nikolai Rumjantsev: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Addbot (arutelu | kaastöö)
P Bot: Migrating 12 interwiki links, now provided by Wikidata on d:q546048 (translate me)
24. rida: 24. rida:
[[1801]] nimetas uus keiser Nikolai Rumjantsevi [[Riiginõukogu (Venemaa)|Riiginõukogu]] liikmeks, [[senaator]]iks ja veeteede direktoriks. [[1802]]–[[1808]] oli ta ühtlasi ka kaubandusminister. Veeteede direktorina oli tema peamiseks teeneks uute laevatatavate veeteede rajamine, peamiselt kanalite ehitamise kaudu ja [[Peterburi]] Admiraliteedi kanali kallaste kindlustamine. Lisaks oli just minister Rumjantsev see, kes saatis [[1803]] teele Venemaa esimese ümbermaailmaekspeditsiooni [[Adam Johann von Krusenstern]]i ja [[Juri Lisjanski|Juri Fjodorovitš Lisjanski]] juhtimisel. Kaubandusministrina hakati tema eestvedamisel välja andma Venemaa esimest ärilehte "Sankt-Peterburgi Kommertsuudised" ("Санкт-Петербургские коммерческие ведомости"). Ta reformis kaubandusalast seadusandlust ning saavutas [[1807]] uue kaubandusmäärustiku kinnitamise.
[[1801]] nimetas uus keiser Nikolai Rumjantsevi [[Riiginõukogu (Venemaa)|Riiginõukogu]] liikmeks, [[senaator]]iks ja veeteede direktoriks. [[1802]]–[[1808]] oli ta ühtlasi ka kaubandusminister. Veeteede direktorina oli tema peamiseks teeneks uute laevatatavate veeteede rajamine, peamiselt kanalite ehitamise kaudu ja [[Peterburi]] Admiraliteedi kanali kallaste kindlustamine. Lisaks oli just minister Rumjantsev see, kes saatis [[1803]] teele Venemaa esimese ümbermaailmaekspeditsiooni [[Adam Johann von Krusenstern]]i ja [[Juri Lisjanski|Juri Fjodorovitš Lisjanski]] juhtimisel. Kaubandusministrina hakati tema eestvedamisel välja andma Venemaa esimest ärilehte "Sankt-Peterburgi Kommertsuudised" ("Санкт-Петербургские коммерческие ведомости"). Ta reformis kaubandusalast seadusandlust ning saavutas [[1807]] uue kaubandusmäärustiku kinnitamise.


Peale [[Tilsiti rahu]] sõlmimist juulis 1807 nimetati krahv Rumjantsev välisministriks, sest oli tuntud Vene–[[Prantsusmaa|Prantsuse]] liidu pooldajana. Seejuures säilitas ta esialgu ka oma eelmised ametikohad. [[1808]] juhtis Rumjantsev läbirääkimisi Prantsusmaaga, kus arutati [[Türgi]] impeeriumi jagamist kahe riigi vahel. Järgmisel aastal viibis ta [[Pariis]]is, kus osales vahendajana Prantsusmaa ja [[Austria]] rahuläbirääkimistel. [[17. september|17. septembril]] [[1809]] saavutas tema juhitud Venemaa delegatsioon [[Fredrikshami leping]]u sõlmimise, millega [[Rootsi]] loovutas [[Soome]] alad Venemaale. Nende läbirääkimiste eduka juhtimise eest nimetati ta [[1810]] Riiginõukogu ja Ministrite Komitee esimeheks ehk sisuliselt valitsusjuhiks.
Peale [[Tilsiti rahu]] sõlmimist juulis [[1807]] nimetati krahv Rumjantsev [[Venemaa keisririigi välisminister|välisministriks]], sest oli tuntud Vene–[[Prantsuse esimene keisririik|Prantsuse]] liidu pooldajana. Seejuures säilitas ta esialgu ka oma eelmised ametikohad. [[1808]] juhtis Rumjantsev läbirääkimisi Prantsusmaaga, kus arutati [[Osmanite impeerium]]i jagamist kahe riigi vahel. Järgmisel aastal viibis ta [[Pariis]]is, kus osales vahendajana Prantsusmaa ja [[Austria keisririik|Austria keisririigi]] rahuläbirääkimistel. [[17. september|17. septembril]] [[1809]] saavutas tema juhitud Venemaa delegatsioon [[Fredrikshami leping]]u sõlmimise, millega [[Rootsi]] loovutas [[Soome]] alad Venemaale. Nende läbirääkimiste eduka juhtimise eest nimetati ta [[1810]] [[Riiginõukogu (Venemaa keisririik)|Riiginõukogu]] ja [[Ministrite Komitee]] esimeheks ehk sisuliselt valitsusjuhiks.


Rumjantsev jäi kindlaks Vene-Prantsuse liidu toetajaks ka peale kahe riigi suhete halvenemist ja [[Napoleon I]] sissetung Venemaale [[1812]]. aastal mõjus talle tõelise šokina. Selle tulemusel halvenes isegi tema kuulmine. Perioodil 1812-[[1813]] palus ta keisrilt korduvalt enda ametist vabastamist, kuid Aleksander I vabastas ta ainult Riiginõukogu ja Ministrite Komitee esimehe ametist. Alles pärast võitu Napoleoni üle ja Bourbonide võimu taastamist Prantsusmaal [[1814]]. aastal nõustus keiser krahv Rumjantsevi vabastama ka välisministri ametist. Tema poliitiline karjäär oli lõpule jõudnud.
Rumjantsev jäi kindlaks Vene-Prantsuse liidu toetajaks ka peale kahe riigi suhete halvenemist ja [[Napoleon I]] [[1812. aasta isamaasõda|sissetung Venemaa keisririiki]] [[1812]]. aastal mõjus talle tõelise šokina. Selle tulemusel halvenes isegi tema kuulmine. Perioodil 1812–[[1813]] palus ta keisrilt korduvalt enda ametist vabastamist, kuid Aleksander I vabastas ta ainult Riiginõukogu ja Ministrite Komitee esimehe ametist. Alles pärast võitu Napoleoni üle ja Bourbonide võimu taastamist Prantsusmaal [[1814]]. aastal nõustus keiser krahv Rumjantsevi vabastama ka välisministri ametist. Tema poliitiline karjäär oli lõpule jõudnud.


===Metseen ja kollektsionäär===
===Metseen ja kollektsionäär===

Redaktsioon: 5. november 2014, kell 20:47

Nikolai Rumjantsev

Krahv Nikolai Petrovitš Rumjantsev (vene keeles Николай Петрович Румянцев; 14. aprill 1754 Peterburi15. jaanuar 1826 Peterburi) oli Venemaa diplomaat, poliitik ja teadusearendaja, 18071814 Venemaa välisminister ja 18101812 Riiginõukogu esimees.

Krahv Rumjantsevi raamatute, käsikirjade, müntide ja etnograafiliste materjalide kogu oli aluseks algul Peterburis ja hiljem Moskvas tegutsenud Rumjantsevi muuseumile ning Venemaa Riikliku Raamatukogu kollektsioonile.

Elulugu

Lapsepõlv ja noorus

Nikolai Rumjantsev sündis kindralfeldmarssal Pjotr Rumjantsev-Zadunaiski pojana. Tal oli kaks venda, Mihhail ja Sergei.

Ta omandas hariduse koduõpetajate juhendamisel ja pandi juba 9-aastaselt kirja sõjaväeteenistusse. 1773 sai temast 19-aastasena keisrinna Katariina II kammerjunkur. Juba lapsepõlves vaimsete annete poolest silma paistnud krahv Rumjantsev soovis minna õppima välismaale, kuid ei saanud selleks isalt luba. Lõpuks pöördus ta otse keisrinna poole, kes selle palve rahuldas.

1774 asus Nikolai Rumjantsev koos oma noorema vennaga Sergeiga õppima Leideni Ülikooli. Reisikaaslaseks andis keisrinna neile oma soosiku, parun Melchior Grimmi, kelle vahendusel tutvus noormees ka kuulsa mõtleja Voltaire'iga. Õpingute ajal õnnestus Rumjantsevil külastada Pariisi, Genfi, Berliini, Roomat ja Veneetsiat. Venemaale naasis ta 1779. aastal ja jätkas teenistust keisrinna õukonnas. Isa õhutas teda asuma diplomaatilisele tööle, kuid see idee ei meeldinud algul keisrinnale, mistõttu krahv Rumjantsevi diplomaadikarjääri algus venis paar aastat.

Tegevus diplomaadina

1781 nimetati krahv Rumjantsev erakorraliseks saadikuks ja täievoliliseks ministriks Saksa Rahvuse Püha Rooma Keisririigis. Ta jäi sellele ametikohale ligi 15 aastaks, resideerudes peamiselt keisririigi pealinnas Frankfurdis. Tema diplomaatilist karjääri ei peeta üldiselt eriti edukaks; esile saab tõsta vaid kaht märkimisväärset fakti. Esiteks oli Rumjantsev Prantsuse revolutsiooni ajal keisrinna Katariina II ja Bourbonide vahemeheks. 1792. aasta suvel tema poolt algatatud läbirääkimised sõlmimaks abielud Badeni printsesside ja Katariina II pojapoegade vahel venisid pikale. Printsessid jõudsid Venemaale alles 1798, kolm aastat peale Rumjantsevi tagasikutsumist diplomaatiliselt töölt.

Kui 1796 tuli võimule Katariina poeg Paul I, sattus Nikolai Rumjantsev analoogselt paljude keisrinna soosikutega põlu alla ja oli 5 aastat kõrgetest riigiametitest kõrvaldatud. Tema ühiskondliku tegevuse tippaeg algas Aleksander I kroonimisega 1801.

Tegevus poliitikuna

1801 nimetas uus keiser Nikolai Rumjantsevi Riiginõukogu liikmeks, senaatoriks ja veeteede direktoriks. 18021808 oli ta ühtlasi ka kaubandusminister. Veeteede direktorina oli tema peamiseks teeneks uute laevatatavate veeteede rajamine, peamiselt kanalite ehitamise kaudu ja Peterburi Admiraliteedi kanali kallaste kindlustamine. Lisaks oli just minister Rumjantsev see, kes saatis 1803 teele Venemaa esimese ümbermaailmaekspeditsiooni Adam Johann von Krusensterni ja Juri Fjodorovitš Lisjanski juhtimisel. Kaubandusministrina hakati tema eestvedamisel välja andma Venemaa esimest ärilehte "Sankt-Peterburgi Kommertsuudised" ("Санкт-Петербургские коммерческие ведомости"). Ta reformis kaubandusalast seadusandlust ning saavutas 1807 uue kaubandusmäärustiku kinnitamise.

Peale Tilsiti rahu sõlmimist juulis 1807 nimetati krahv Rumjantsev välisministriks, sest oli tuntud Vene–Prantsuse liidu pooldajana. Seejuures säilitas ta esialgu ka oma eelmised ametikohad. 1808 juhtis Rumjantsev läbirääkimisi Prantsusmaaga, kus arutati Osmanite impeeriumi jagamist kahe riigi vahel. Järgmisel aastal viibis ta Pariisis, kus osales vahendajana Prantsusmaa ja Austria keisririigi rahuläbirääkimistel. 17. septembril 1809 saavutas tema juhitud Venemaa delegatsioon Fredrikshami lepingu sõlmimise, millega Rootsi loovutas Soome alad Venemaale. Nende läbirääkimiste eduka juhtimise eest nimetati ta 1810 Riiginõukogu ja Ministrite Komitee esimeheks ehk sisuliselt valitsusjuhiks.

Rumjantsev jäi kindlaks Vene-Prantsuse liidu toetajaks ka peale kahe riigi suhete halvenemist ja Napoleon I sissetung Venemaa keisririiki 1812. aastal mõjus talle tõelise šokina. Selle tulemusel halvenes isegi tema kuulmine. Perioodil 1812–1813 palus ta keisrilt korduvalt enda ametist vabastamist, kuid Aleksander I vabastas ta ainult Riiginõukogu ja Ministrite Komitee esimehe ametist. Alles pärast võitu Napoleoni üle ja Bourbonide võimu taastamist Prantsusmaal 1814. aastal nõustus keiser krahv Rumjantsevi vabastama ka välisministri ametist. Tema poliitiline karjäär oli lõpule jõudnud.

Metseen ja kollektsionäär

Nikolai Rumjantsevi viimast 11 eluaastat iseloomustas pühendumine kultuurilis-ühiskondlikule tegevusele. Venemaal on seda perioodi vahel nimetatud ka "Rumjantsevi epohhiks". Krahv koondas enda ümber silmapaistvate ajaloolaste ja arhivaaride ringkonna. Nende tegevuse keskpunktiks kujunes Moskva välisasjade arhiiv, mille kauaaegne juhataja oli Nikolai Bantõš-Kamenski (17371814). Rumjantsevi sõpruskonda kuulusid viimase poeg Vladimir Bantõš-Kamenski (17721829), noor ajaloolane Konstantin Kalaidovitš (17921832), metropoliit Jevgeni Volhovitinov ja paljud teised oma ajas silmapaistvad isikud. Nad kogusid kokku ja andsid välja materjale Venemaa ajaloo kohta nii kodumaal kui ka välismaal. Koos Kalaidovitšiga sooritas krahv Rumjantsev 1820. aastatel ringreisi mööda Venemaa kloostreid, otsides ajaloolisi käsikirju. Kokku leiti selle ekspeditsiooni tulemusel umbes 1000 käsikirja Venemaa ajaloo kohta 13.18. sajandist. Need töötati läbi ekspertide poolt ja anti välja neljaköitelise raamatuna.

Ainuüksi heategevusele kulutas krahv viimasel 11 eluaastal umbes 300 000 rubla. Ta kogus koos oma sõpradega kokku tohutu hulga raamatuid, käsikirju, münte ja etnograafilisi materjale. Rumjantsev ei hoidnud seda oma perekonnale, vaid soovis, et see leiaks avalikku kasutust. Keiser Nikolai I käsul avatigi 1831 Peterburis Rumjantsevi muuseum. Krahv ise seda enam ei näinud, sest suri 15. jaanuaril 1826 ja maeti tänase Valgevene aladele Gomeli lähistele, kus asusid tema perekonna valdused. Nikolai Rumjantsev ja tema kaks venda ei abiellunud kunagi, surres seetõttu otseste pärijateta.

Rumjantsevi kollektsiooni saatus oli omapärane. Pärast Nikolai I surma käis muuseum alla ja jõudis 1860. aastateks nii halba olukorda, et selle haldamise võttis 1861 üle Moskva Ülikool. Nõukogude võim otsustas 1922 Rumjantsevi kollektsiooni eri institutsioonide vahel laiali jagada. Suurema osa tema raamatutest ja käsikirjadest omandas Vladimir Iljitš Lenini nimeline Venemaa Riiklik Raamatukogu, kus need asuvad tänaseni.

Seosed Eestiga

Krahv Nikolai Rumjantsev organiseeris ja varustas oma vahenditest baltisakslase Otto von Kotzebue ja meeskonna ning priki "Rjurik" ümberrmaailmareisi aastail 18151818. Reisil avastatud ja kaardistatud maa-alad nimetati von Kotzebue poolt Rumjantsevi saareks ja Krusensterni neemeks ning Kotzebue laheks. Ekspeditsiooni tulemuste kohta anti Rumjantsevi rahadega välja teaduslik reisikiri "Путешествия в Южный океан и в Берингов пролив для отыскания северо-восточного морского прохода, предпринятые в 1815, 1816, 1817 и 1818 годах иждивением Его Сиятельства, господина Государственного канцлера, Графа Николая Петровича Румянцева на корабле «Рюрике» под начальством флота лейтенанта Коцебу" (1821).

 Pikemalt artiklis Otto von Kotzebue#Maadeavastusretked

Juunis 2006 toimus Eesti Rahvusraamatukogus koostöös Venemaa Riikliku Raamatukoguga haruldaste raamatute näitus, mille eksponaadid pärinesid krahv Rumjantsevi kollektsioonist.

Karjäär

Esivanemad

Krahv Nikolai Petrovitš Rumjantsevi esivanemad
Krahv
Nikolai Petrovitš Rumjantsev
(1754–1826)
Krahv
Pjotr Aleksejevitš Rumjantsev-Zadunaiski
(1725–1796)
Krahv
Aleksandr Ivanovitš Rumjantsev
(1677–1749)
Ivan Rumjantsev
...
krahvitar
Maria Andrejevna Matvejeva
(1699–1788)
krahv
Andrei Artamonovitš Matvejev
(1666–1728)
...
... ... ...
...
... ...
...

Kasutatud allikad

  • Кирсанов, Владимир. 69. Русские геи, лесбиянки, бисексуалы и транссексуалы. Москва: Ганимед, 2005. ISBN 5-902333-04-0
  • Шикман, Анатолий. Деятели отечественной истории. Л-Я : биографический словарь-справочник. Москва : АСТ, 1997. ISBN 5-15-000089-2

Välislingid

Viited