Otepää lahing: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
| 2. rida: | 2. rida: | ||
{{Mall:Sõjaline konflikt |
{{Mall:Sõjaline konflikt |
||
|konflikt=Otepää lahing |
|konflikt=Otepää lahing |
||
|osa= [[Eestlaste muistne vabadusvõitlus|Eestlaste muistsest vabadusvõitlusest]] |
|osa= [[Liivimaa ristisõda|Liivimaa ristisõjast]] ja [[Eestlaste muistne vabadusvõitlus|Eestlaste muistsest vabadusvõitlusest]] |
||
|pilt= |
|pilt= |
||
|pildiallkiri= |
|pildiallkiri= |
||
|aeg=Veebruar 1217 |
|aeg=Veebruar või märts 1217 |
||
|koht= [[Otepää]], [[Eesti]] |
|koht= [[Otepää]], [[Eesti]] |
||
|tulemus= |
|tulemus= Piiskopi ja ordu väed alistusid ja lahkusid Ugandist |
||
|osaline1= [[Novgorodi vabariik]]<br>[[Pihkva vürstiriik]]<br>[[saarlased]]<br>[[Harjumaa|harjulased]]<br>[[sakala]]sed |
|||
|osaline1= eestlased<br>venelased |
|||
|osaline2= [[Riia piiskopkond]]<br>[[Mõõgavendade ordu]]<br>[[ugalased]]<br>[[latgalid]]<br>[[liivlased]] |
|||
|osaline2= sakslased<br>ugandilased |
|||
|väejuht1= [[Tverdislav Mihhalkovitš]]<br>[[Vladimir Mstislavitš]] |
|||
|väejuht1= |
|||
|väejuht2= [[Volquin]]<br>[[Bertold (Võnnu komtuur)|Bertold]]{{KIA}}<br>[[Theoderic de Bekeshovede|Theoderic]] |
|||
|väejuht2= |
|||
|jõud1= 20 000 |
|jõud1= u 20 000 |
||
|jõud2= 3000 |
|jõud2= u 1000+3000 |
||
|kaotused1= |
|kaotused1= |
||
|kaotused2= |
|kaotused2= |
||
}} |
}} |
||
'''Otepää lahing''' toimus [[1217]]. aastal [[Otepää linnus]]e juures. Linnust kaitsnud [[ugalased|ugalaste]], [[Riia piiskopkond|Riia piiskopi]] ja [[Mõõgavendade ordu]] ning neile alluvate [[latgalid|latgalite]] ja [[liivlased|liivlaste]] vägi alistus 17-päevase piiramise järel [[Novgorodi vabariik|Novgorodi]], [[Pihkva vürstiriik|Pihkva]], [[saarlased|saarlaste]], [[Harjumaa|harjulaste]] ja [[sakala]]ste liitlasväele. Sõlmitud rahulepinguga pidid piiskopi ja ordu väed Ugandist lahkuma, küsimärgi alla sattusid ka nende teised senised vallutused Eestimaal. Alates Otepää lahingust hakkasid Novgorod ja Pihkva ning eestlased ordu ja piiskopi vastases võitluses koostööd tegema. |
|||
'''Otepää lahing''' toimus [[1217]]. aastal. Lahing oli nii eestlastele kui ka vene vägedele võidukas ning ristisõdijad olid sunnitud [[Ugandi]] maakonnast lahkuma. |
|||
==Eellugu== |
|||
1217. aasta veebruaris saabus suur [[Pihkva vürstiriik|pihkvalaste]] ja [[Novgorodi vabariik|novgorodlaste]] vene vägi [[Otepää]] alla. Nendega liitusid saarlased, harjulased ja ristitud sakalasedki. [[Otepää linnus]]e piirajate arv olevat ulatunud kokku 20 000 meheni. Juba looduslikult hästi kaitstud linnus oli tugevasti kindlustatud ja nõnda kestis piiramine 17 päeva. |
|||
[[Turaida vaherahu]] lõppemise järel 1215. aastal korraldasid latgalite, Mõõgavendade ordu ja Riia piiskopi väed Ugandisse seeria rüüsteretki, mille tulemusena sealsed vanemad samal aastal alistusid ja maakond ristiti Riia võimu alla.<ref>HLK, XIX 3–4, lk 159–163</ref> Ugandit enda mõjusfääri kuuluvaks pidanud ja seal juba 1210. aastal inimesi ristinud Pihkva vürst [[Vladimir Mstislavitš]], kuigi ta oli Riia piiskop Alberti venna [[Theoderic de Bekeshovede|Theoderic]]i äi ja varasem piiskopi liitlane, vastas sellele sõjakäiguga Otepääle, nõudes ugalastelt andamit ja karistades neid riialaste poole ülemineku eest rüüstamisega.<ref>HLK, XX 3, lk 173</ref><ref>Indriķa hronika, XIV, kommentaarid 6, 8</ref> Pärast Pihkva väe tagasipöördumist saabusid ugalaste palvel Otepääle ordu ja piiskopi abiväed, mis omakorda kutsusid sinna kokku ugalasi kogu maakonnast ja ehitasid üles uue ja tugeva, tõenäoliselt puust linnuse. [[Henriku Liivimaa kroonika]] kohaselt tegid ugalased ja sakslased sealt 1217. aasta jaanuaris rüüsteretke Novgorodi suunas ja pärast seda osaleti [[Järvamaa]] Riia võimule alistamises. Vene kroonikate järgi olid Novgorodi maade rüüstajad hoopis leedulased.<ref>HLK, XX 5, lk 173–175</ref><ref>Indriķa hronika, XX, kommentaar 14, 17</ref><ref name="Mäesalu" /> |
|||
==Linnuse piiramine== |
|||
[[Riia]]st läkitati ristisõdijatele abiks 3000 meest eesotsas ordumeistriga. Linnuse lähedal puhkes neil piirajatega lahing. Sakslastel õnnestus suuri kaotusi kandes linnusesse jõuda. Seal oli olukord muutunud väga raskeks. Pikaajaline piiramine kahandas miinimumini nii inimeste kui ka loomade toidu- ja söödavarud. Hobused olevat näljast koguni üksteisel sabad ära söönud. Kolmandal päeval pärast sakslaste abiväe saabumist algasid läbirääkimised. Tehtud rahu põhjal pidid sakslased lahkuma mitte ainult Otepäält, vaid kogu Eestist. See oli sakslaste suurim lüüasaamine senises ristisõjas. |
|||
Novgorodi [[possadnik]] [[Tverdislav Mihhalkovitš]] ja Pihkva vürst Vladimir kogusid Otepää ründamiseks suure väe, millega nende kutsel liitusid ka saarlased, harjulased ja seni Riiale allunud sakalased. [[Ain Mäesalu]] arvates võisid sõjakäigu initsiaatoriteks olla ka saarlased. Henriku Liivimaa kroonika järgi peaaegu 20 000 mehest koosnenud vägi liikus Otepää alla ja piiras linnuse sisse. Kaitsjaid võis Mäesalu hinnangul olla tuhatkond. Piirajad rüüstasid ümbruskonda ja viskasid tapetute kehad linnamäe jalamil olevasse vette, et sealt joogivett võtta ei saaks. Linnust üritati korduvalt tormijooksuga vallutada, kuid löödi iga kord sakslaste ja ugalaste poolt kaotustega tagasi. Palju piirajaid langes linnuse kaitsjate ammunooltest, seesolijad said omakorda kannatada venelaste vibuküttide läbi. Sakalased tegid samal ajal rüüsteretke [[Ümera (ajalooline piirkond)|Ümerale]].<ref>HLK, XX 7, kommentaar 13, lk 175–177</ref><ref name="Mäesalu">Mäesalu</ref> |
|||
Kui teade piiramisest Riiaga jõudis, saadeti Otepääle 3000-meheline orduvendade, piiskopi meeste, liivlaste, latgalite ja ristisõdijate abivägi eesotsas ordumeister [[Volquin]]i, [[Võnnu komtuur]] [[Bertold (Võnnu komtuur)|Bertoldi]] ja piiskopi venna Theodericiga. Otepääle jõudes möödusid nad saarlaste sõjaväest ja ründasid venelasi. Kokkupõrkes langesid mitmed ordu ja piiskopi mehed, sh Bertold, ja ülejäänud taandusid ülekaaluka venelaste ja saarlaste väe eest linnusesse. Vene kroonikate järgi langes võitluses kaks sakslaste väejuhti ja kolmas võeti vangi. Suur meeste ja hobuste hulk tekitas linnuses terava toidu ja heina puuduse, hobused olevat näljast koguni üksteisel sabad ära söönud. Kuna samad probleemid olid ka piirajate väes, siis alustati kolm päeva pärast lahingut, piiramise 17. päeval läbirääkimisi, kus lepiti kokku, et ordu ja piiskopi väed pöörduvad linnust maha jättes Liivimaale tagasi. Küsimärgi alla sattusid ka teised Riia piiskopi ja ordu vallutused Eestimaal, avalikult loobusid nende ülemvõimu tunnistamast sakalased. Piiskop Alberti vend Theoderic viidi vangina Novgorodi. Sõjasaagiks olevat võetud 700 hobust. Otepää lahingu kaotust on nimetatud sakslaste suurimaks lüüasaamiseks ristisõjas Eesti alal toimunud lahingutes.<ref>HLK, XX 7, lk 177</ref><ref>Indriķa hronika, XX, kommentaar 19</ref><ref>Vahtre, lk 25</ref><ref>Mäesalu</ref> |
|||
==Järgnevad sündmused== |
|||
Piiskop Albert üritas oma saadikute kaudu Otepääl sõlmitud rahu sakalaste ja Novgorodiga edaspidiseks kinnitada, kuid need keeldusid, kavandades ühiste Riia-vastaste aktsioonide jätkamist. Eestlased saatsid venelastele kingitusi, paludes nende tulekut järjekordsele sõjakäigule. Vahepeal uueks Novgorodi vürstiks saanud [[Svjatoslav Mstislavitš]] lubaski koos Pihkva vürsti Vladimiri ja teiste vürstidega väe koguda ning Eestimaale minna. Samal ajal kogunes Sakala vanema [[Lembitu]] eestvõttel [[Navesti]] äärde suur sakalaste, [[ridala]]ste, harjulaste, järvalaste, [[revala]]ste ja [[Virumaa|virulaste]] vägi. Ennetamaks Vene vürstide väe ühinemist nendega kutsuti Liivimaal kiiresti kokku oma sõjavägi, mis liikus Sakalasse. Järgnes [[Madisepäeva lahing]]. |
|||
==Viited== |
|||
{{viited|2}} |
|||
==Kirjandus== |
|||
* ''Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae''. Ladina keelest tõlkinud [[Richard Kleis]], toimetanud ja kommenteerinud [[Enn Tarvel]]. Tallinn: Eesti Raamat 1982. |
|||
* [http://www.historia.lv/biblioteka/indrika-hronika Indriķa hronika.] Läti keelde tõlkinud Ā. Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ē. Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993. |
|||
* [[Ain Mäesalu]], [http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1325291 Otepää lahing, Eesti lugu, Vikerraadio. 16. aprill 2005.] |
|||
* [[Sulev Vahtre]]. Eesti ajalugu. Kronoloogia. Tallinn 1994. |
|||
[[Kategooria:Lahingud Eestis]] |
[[Kategooria:Lahingud Eestis]] |
||
| 28. rida: | 44. rida: | ||
[[Kategooria:1217]] |
[[Kategooria:1217]] |
||
[[Kategooria:1217. aasta Eestis]] |
[[Kategooria:1217. aasta Eestis]] |
||
[[Kategooria:Liivimaa ristisõda]] |
|||
Redaktsioon: 28. oktoober 2014, kell 18:45
|
See artikkel räägib 1217 toimunud lahingust; 1210. aasta lahingu kohta vaata artiklit Otepää lahing (1210) |
| Otepää lahing | |||
|---|---|---|---|
| Osa Liivimaa ristisõjast ja Eestlaste muistsest vabadusvõitlusest | |||
| Toimumisaeg | Veebruar või märts 1217 | ||
| Toimumiskoht | Otepää, Eesti | ||
| Tulemus | Piiskopi ja ordu väed alistusid ja lahkusid Ugandist | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
Otepää lahing toimus 1217. aastal Otepää linnuse juures. Linnust kaitsnud ugalaste, Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu ning neile alluvate latgalite ja liivlaste vägi alistus 17-päevase piiramise järel Novgorodi, Pihkva, saarlaste, harjulaste ja sakalaste liitlasväele. Sõlmitud rahulepinguga pidid piiskopi ja ordu väed Ugandist lahkuma, küsimärgi alla sattusid ka nende teised senised vallutused Eestimaal. Alates Otepää lahingust hakkasid Novgorod ja Pihkva ning eestlased ordu ja piiskopi vastases võitluses koostööd tegema.
Eellugu
Turaida vaherahu lõppemise järel 1215. aastal korraldasid latgalite, Mõõgavendade ordu ja Riia piiskopi väed Ugandisse seeria rüüsteretki, mille tulemusena sealsed vanemad samal aastal alistusid ja maakond ristiti Riia võimu alla.[1] Ugandit enda mõjusfääri kuuluvaks pidanud ja seal juba 1210. aastal inimesi ristinud Pihkva vürst Vladimir Mstislavitš, kuigi ta oli Riia piiskop Alberti venna Theoderici äi ja varasem piiskopi liitlane, vastas sellele sõjakäiguga Otepääle, nõudes ugalastelt andamit ja karistades neid riialaste poole ülemineku eest rüüstamisega.[2][3] Pärast Pihkva väe tagasipöördumist saabusid ugalaste palvel Otepääle ordu ja piiskopi abiväed, mis omakorda kutsusid sinna kokku ugalasi kogu maakonnast ja ehitasid üles uue ja tugeva, tõenäoliselt puust linnuse. Henriku Liivimaa kroonika kohaselt tegid ugalased ja sakslased sealt 1217. aasta jaanuaris rüüsteretke Novgorodi suunas ja pärast seda osaleti Järvamaa Riia võimule alistamises. Vene kroonikate järgi olid Novgorodi maade rüüstajad hoopis leedulased.[4][5][6]
Linnuse piiramine
Novgorodi possadnik Tverdislav Mihhalkovitš ja Pihkva vürst Vladimir kogusid Otepää ründamiseks suure väe, millega nende kutsel liitusid ka saarlased, harjulased ja seni Riiale allunud sakalased. Ain Mäesalu arvates võisid sõjakäigu initsiaatoriteks olla ka saarlased. Henriku Liivimaa kroonika järgi peaaegu 20 000 mehest koosnenud vägi liikus Otepää alla ja piiras linnuse sisse. Kaitsjaid võis Mäesalu hinnangul olla tuhatkond. Piirajad rüüstasid ümbruskonda ja viskasid tapetute kehad linnamäe jalamil olevasse vette, et sealt joogivett võtta ei saaks. Linnust üritati korduvalt tormijooksuga vallutada, kuid löödi iga kord sakslaste ja ugalaste poolt kaotustega tagasi. Palju piirajaid langes linnuse kaitsjate ammunooltest, seesolijad said omakorda kannatada venelaste vibuküttide läbi. Sakalased tegid samal ajal rüüsteretke Ümerale.[7][6]
Kui teade piiramisest Riiaga jõudis, saadeti Otepääle 3000-meheline orduvendade, piiskopi meeste, liivlaste, latgalite ja ristisõdijate abivägi eesotsas ordumeister Volquini, Võnnu komtuur Bertoldi ja piiskopi venna Theodericiga. Otepääle jõudes möödusid nad saarlaste sõjaväest ja ründasid venelasi. Kokkupõrkes langesid mitmed ordu ja piiskopi mehed, sh Bertold, ja ülejäänud taandusid ülekaaluka venelaste ja saarlaste väe eest linnusesse. Vene kroonikate järgi langes võitluses kaks sakslaste väejuhti ja kolmas võeti vangi. Suur meeste ja hobuste hulk tekitas linnuses terava toidu ja heina puuduse, hobused olevat näljast koguni üksteisel sabad ära söönud. Kuna samad probleemid olid ka piirajate väes, siis alustati kolm päeva pärast lahingut, piiramise 17. päeval läbirääkimisi, kus lepiti kokku, et ordu ja piiskopi väed pöörduvad linnust maha jättes Liivimaale tagasi. Küsimärgi alla sattusid ka teised Riia piiskopi ja ordu vallutused Eestimaal, avalikult loobusid nende ülemvõimu tunnistamast sakalased. Piiskop Alberti vend Theoderic viidi vangina Novgorodi. Sõjasaagiks olevat võetud 700 hobust. Otepää lahingu kaotust on nimetatud sakslaste suurimaks lüüasaamiseks ristisõjas Eesti alal toimunud lahingutes.[8][9][10][11]
Järgnevad sündmused
Piiskop Albert üritas oma saadikute kaudu Otepääl sõlmitud rahu sakalaste ja Novgorodiga edaspidiseks kinnitada, kuid need keeldusid, kavandades ühiste Riia-vastaste aktsioonide jätkamist. Eestlased saatsid venelastele kingitusi, paludes nende tulekut järjekordsele sõjakäigule. Vahepeal uueks Novgorodi vürstiks saanud Svjatoslav Mstislavitš lubaski koos Pihkva vürsti Vladimiri ja teiste vürstidega väe koguda ning Eestimaale minna. Samal ajal kogunes Sakala vanema Lembitu eestvõttel Navesti äärde suur sakalaste, ridalaste, harjulaste, järvalaste, revalaste ja virulaste vägi. Ennetamaks Vene vürstide väe ühinemist nendega kutsuti Liivimaal kiiresti kokku oma sõjavägi, mis liikus Sakalasse. Järgnes Madisepäeva lahing.
Viited
Kirjandus
- Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982.
- Indriķa hronika. Läti keelde tõlkinud Ā. Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ē. Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993.
- Ain Mäesalu, Otepää lahing, Eesti lugu, Vikerraadio. 16. aprill 2005.
- Sulev Vahtre. Eesti ajalugu. Kronoloogia. Tallinn 1994.