Mihhail Kutuzov

Mihhail Kutuzov

Krahv Mihhail Illarionovitš Goleništšev-Kutuzov Smolenski (vene keeles Михаил Илларионович Голенищев-Кутузов Смоленский) ( 5. vkj 16. september 1745 – 28. aprill 1813) oli Vene väejuht, kindralfeldmarssal.

Elulugu

Mihhail Kutuzov asust 1759. aasta juulikuus õppima Suurtükiväe- ja Insenerikooli, mille lõpetas 1. jaanuaril 1761 insener-praporštšiku auastmes ning suunati 28. veebruaril 1761. aastal teenistusse Insenerikorpusesse.

Seosed Eestimaaga

Mihhail Kutuzov oli 1. märtsist 1761 kuni 1762. aastani Eestimaa ja Peterburi kubermangu kindralkuberner hertsog Peter August Friedrich Holstein-Becki tiibadjutandiks ja kantselei juhatajaks.

21. augustil 1762. aastal määrati Kutuzov juba kapteni auastmes Aleksandr Suvorovi juhitava Astrahani jalaväepolgu roodukomandöriks.

1764. aastast teenis Venemaa vägedes Poolas ja osales sõjategevuses Rzeczpospolitaga.

1767. aastal määrati ta Senati seadusandluse ettevalmistamisega tegeleva juriidilise alamkomisjoni juriidiliseks sekretäriks, kindralprokurör A.Vjazemski käsutusse ja 17. augustist 1767 uue seadusandluse loomiskomisjoni.

Sõjaväekarjäär

Kutuzov osales uuesti sõjategevuses aastatel 1768–1774: 1769. aastal toimunud sõjas Rzeczpospolitaga, 1770. aastal määrati ta Pjotr Rumjantsevi armee juures oberkindralkortermeistriks. Vene-Türgi sõdades õppis ta Aleksandr Suvorovilt väejuhtimiskunsti ning ilmutas otsustavust Türgi kindluse Izmaili ründamisel 1790. aastal. Esimeses Türgi sõjas sai Mihhail Kutuzov vigastuse, mille tulemusel kaotas parema silma.

Kutuzov oli ka edukas diplomaat, Venemaa saadik Osmani impeeriumis Konstantinoopolis.

20. augustil 1812. aastal määras Aleksander I Kutuzovi Barclay de Tolly asemel Napoleoni eest taganeva Vene armee ülemjuhatajaks. Kutuzovi juhtimisel purustas Vene vägi purustas Napoleoni armee. Tema adjutandiks 1812 oli Raasiku ja Kambi mõisnik ooberstleitnant Woldemar von Löwenstern (1776–1858).

Surm

Mihhail Kutuzov suri Napoleon I vastase sõjakäigu ajal Sileesias 13. juunil 1813. aastal.

Peale surma toodi ta põrm Peterburi, kus ta maeti Peterburi Kaasani katedraal juurde.

Peale Kutuzovi surma levisid kuulujutud, et ta olevat käskinud matta oma süda Vene vägede juurde Sileesias Bolesławieci linnas. 4. septembril 1933. aastal avati VK(b)P Petrogradi linna Keskkomitee sekretäri Sergei Kirovi korraldusel Kutuzovi hauamemoriaal katedraalis, mis selleks ajaks oli muudetud Religiooniajaloo muuseumiks, laialtlevinud kuulujutu kontrolliks. Hauakambri avanud komisjon avastas kivist sarkofaagist, kehast eraldi säilitatud arvatava südame jäänused, pärast mida hauakamber suleti. Suure Isamaasõja ajal kasutati 1812. aasta isamaasõja kangelast Kutuzovit patriotismi innustamiseks ning asutati Kutuzovi orden, mis oli üks NSV Liidu tähtsamaid sõjaväelisi autasusid.

Peale sõda loodi Poolas Nõukogude vägede (Nõukogude armee Põhjagrupi) kasutuses olnud territooriumil Mihhail Kutuzovi muuseum, mis aga tuli 1991. aastal koos vägedega evakueerida ning muuseumieksponaadid üle anda Venemaa Föderatsiooni Kaitseministeeriumi valdusesse. Esemed on nüüd eksponeeritud Peterburis asuvas Suurtukiväe, Inseneri- ja Sidevägede muuseumi (Музей артиллерии, инженерных войск и связи в Санкт-Петербурге) Kutuzovi saalis.

Perekond

Abiellus Jekaterina Ilinitšna Bibikovaga (1754–1824), kes oli Tuula relvatehase ülema, insener-kindral-porutšik Ilja Aleksandrovitš Bibikovi (1698–1784) tütar. Abielust sündisid:

• Nikolai (suri noorelt)
• Praskovja (1777–1844), abiellus salanõunik Matvei Fjodorovitš Tolstoiga (1772–1815), 11 lapse ema
• Anna (1782–1846), abiellus 1802. aastal kindralmajor Nikolai Zaharovitš Hitrovoga (1779–1826)
• Jelizaveta (1783–1839), abiellus 1802. aastal vene armee tiibadjutant, krahv Berend Gregor Ferdinand von Tiesenhauseniga (1782–1805) ja aastal 1811, kindralmajor Nikolai Fjodorovitš Hitrovoga (surn. 1819)
• Jekaterina (1787–1826), abiellus ratsaväekindral krahv Nikolai Danilovitš Kudaševiga (1784–1813) ja pärast esimese surma kindralmajor Ilja Stepanovitš Sarotšinskiga (1788–1854)
• Darja (1788–1854), abiellus Peterburgi asekuberner Fjodor Petrovitš Opotšininiga (1779–1852), kes sai Püha Andrease ordeni (1850)

Kirjandus

• "Mihhail Illarionovitš Kutuzov" (1945)

Välislingid

• Perekonnast (vene keeles)
• Хроника жизни Кутузова Михаила Илларионовича
• известный полководец Михаил Илларионович Голенищев-Кутузов

Eelnev Moritz von Lacy	Leedu kindralkuberner 1799 – 1801	Järgnev Levin August von Bennigsen
Eelnev Peter Ludwig von der Pahlen	Peterburi sõjakuberner 1801 – 1802	Järgnev Mihhail Kamenski
Eelnev Aleksander Tormasov	Kiievi sõjakuberner 1806 – 1809	Järgnev Jakov Lobanov-Rostovski
Eelnev Aleksandr Mihhailovitš Rimski-Korsakov	Leedu kindralkuberner 1809 – 1811	Järgnev Ivan Stepanovitš Guriel