Plastid

See artikkel räägib materjalist, linna kohta Venemaal vaata artiklit Plast (linn).

---

Plastid ehk plastmassid on sünteetilised materjalid, mis kujutavad endast kas puhtaid vaikusid või siis vaigu ja rea lisandite (täiteaine, plastifikaator, stabilisaator, värvaine jms.) sulameid.

Täiteained

Täiteained on kas pulbrilised, kiulised, teralised või rullmaterjali kujulised. Nende ülesandeks on materjali omaduste modifitseerimine ja füüsikaliste ning mehaaniliste omaduste parandamine, tihti ka maksumuse alandamine. Orgaaniliseks täiteaineks on puidujahu, tselluloos, paber, puuvillriie. Anorgaanilistest täiteainetest kasutatakse asbesti, grafiiti, klaaskiudu, klaasriiet, vilku, kvartsi ja teisi materjale.

Rullmaterjali kujul kootud või lausmaterjalist sisseviidavad täitained võimaldavad saada suure tugevusega kihilisi plastmasse – plastikuid. Kasutades puuvillriiet saadakse tekstoliit, klaasriiet klaastekstoliit, paberit getanaks, asbestriiet asbesttekstoliit ja ühekihilist vineeri (spooni) puitplast.

Täitematerjalide erirühmaks on sarrustava toimega klaaskiud (kas üksikiudude, köie või mati näol), mille kasutamisel detailide tugevus on võrreldav terase tugevusega.

Plastifikaatorid

 Pikemalt artiklis Plastifikaator

Lisandite kasutamine põhineb nende füüsikalistel ja keemilistel omadustel. Nende kasutamisele peavad eelnema katsetused. Igal lisandil on üldjuhul üks põhitoime, mille järgi ta liigitatakse mingisse klassi, kuid tal võib olla ka teatud teisejärgulisi toimeid, mida nimetatakse kõrvalefektideks. Plastifikaatorid on betooni lisandid, mis betoonisegusse segatuna parandavad selle töödeldavust ilma vee hulka segus suurendamata või mis võimaldavad vähendada vee hulka betoonisegus, ilma et muutuks töödeldavus. Plastifikaatori kasutamine võimaldab vee hulka betoonis vähendada umbes 5...10%, vahel isegi kuni 15% ehk keskmiselt 10...20 (30) liitrit 1m³ betooni kohta, kusjuures betoonisegu töödeldavus ei muutu. Plastifikaatori doseering on tavaliselt 0,2...0,5% tsemendi kaalust. Lisandi efektiivsus sõltub ka betoonisegu koostisse viimise hetkest (see kehtib kõigi lisandite, eriti aga veevajadust vähendavate lisandite kohta). Praktika on näidanud, et plastifikaatori lisamine segamisaja lõppfaasis tõstab tema mõjusust nii plastifikaatori kui veevajadust vähendava lisandina.

Plastmasside mehaanikalised omadused

• Plastmasside deformatsioonidiagrammid on sirged peaaegu kuni purunemiseni, kusjuures enamiku katkevenivus ei ületa 2...3%.
• Tavaliselt on plastmasside mehaanikalised karakteristikud tõmbel ja survel erinevate väärtustega.
• Plastmassid taluvad metallidest tunduvalt halvemini vahelduvaid ja kestvaid koormusi.
• Plastmasside mehaanikalised karakteristikud on metallidega võrreldes suurema hajuvusega. See seletub materjalide vananemise, hügroskoopsuse, anisotroopsuse ja struktuuri ebaühtlusega ning temperatuuri ja valmistamistehnoloogia mõjuga.
• Plastmassidele on iseloomulik metallidega võrreldes järsem mastaabiefekti avaldumine. Plastmassdetailide tugevuspiir alaneb oluliselt põikmõõtmete suurendamisel.
• Temperatuur mõjutab tugevalt plastmasside omadusi. Plastmasside põhirühmad võivad töötada temperatuurivahemikus -200...+200 C°. Räniorgaanilistest polümeeridest ja fluoroplastidest valmistatud plastmasside ilmumisega tõusis ülemine temperatuuripiir +500 C°.
• Plastmassidel on kalduvus roomamisele ja relaksatsioonile isegi toatemperatuuril.
• Plastmassidele on iseloomulik madal jäikus. Kõige jäigemate plastikute (klaasplastide) elastsusmoodul on ligikaudu 10 korda madalam kui metallidel. Selle tulemusena ületavad plastmassdetailide deformatsioonid koormamisel märgatavalt metalldetailide deformatsioone.
• Kihiliste plastikute arvutamisel tuleb elastsusõpetuse meetoditega arvesse võtta materjali anisotroopsust.

Bioplastid

 Pikemalt artiklis Bioplastid

Biopolümeeridest saadud plaste nimetatakse bioplastideks. Paljude bioplastide toormeks on mitmesugused valkained või muudetud kujuga tärklised.

Vaata ka

• Polümeerid
• [Eesti Plastitööstuse Liit

Mall:Link GA