1905. aasta revolutsioon: erinevus redaktsioonide vahel
P Valikulised grammatikaparandused. |
P Eemaldatud mall Link FA; keelelinkide äramärkimine nüüd Vikiandmetes |
||
| 30. rida: | 30. rida: | ||
[[Kategooria:1905. aasta revolutsioon| ]] |
[[Kategooria:1905. aasta revolutsioon| ]] |
||
{{Link FA|lv}} |
|||
{{Link GA|zh}} |
{{Link GA|zh}} |
||
Redaktsioon: 27. oktoober 2014, kell 23:36
1905. aasta revolutsioon algas 22. jaanuaril (9. jaanuaril) 1905 Sankt-Peterburgis Verise pühapäeva sündmustega.
22. jaanuariks oli tsaarivalitsus Sankt-Peterburgi koondanud üle 40 000 soldati ja politseiniku. Rüseluse käigus tulistati Talvepalee juurde suunduvat tööliste rongkäiku, mis tahtis esitada Nikolai II-le tööliste olukorra parandamist taotleva palvekirja. Osavõtjaid oli üle 140 000. Surma sai umbes 500 inimest, haavata mitu tuhat. Verine pühapäev põhjustas kogu Venemaal streigilaine. Jaanuaris streigiti 66-s linnas. Streikijate peamiseks loosungiks oli "Maha isevalitsus!".
Üle Vene Keisririigi toimunud streigi- ja vastupanuliikumine viis 17. oktoobri manifesti väljakuulutamiseni ja 1906. aasta Venemaa konstitutsiooni kehtestamiseni.
1906
Vastuolude tõttu keiser Nikolai II ja II Riigiduuma vahel, saatis keiser Riigiduuma 9. juulil 1906 laiali. Vastuolude üheks põhjuseks oli Sotsialistide-Revolutsionääride Partei esindajate poolt Riigiduuma istungitel tehtav keisrivõimuvastane agitatsioon.
Protestiks Riigiduuma laialisaatmisele otsustas Soome suurvürstiriigis Terijokil asuv Sotsialistide-Revolutsionääride Partei Keskkomitee organiseerida relvastatud ülestõusud sõjakindlustes ja garnisonides – Kroonlinnas, Sveaborgis, Tallinnas, Kiievis, Sevastoopolis ning sinna saadeti ka organisaatorid-agitaatorid. Sveaborgi Tšernov ja Jevno Azef, Kroonlinna Riigiduuma liige Onipko ja Tallinnasse saadeti Ilja Fondaminski (1880–1942) (Илья Исидорович Фондаминский (Фундаминский)), kes jäi aga hiljaks[1] mässu organiseerimisele, kuid arreteeriti siiski koos teistega, kui ta läks koos kaaslastega mässulisele laevale.
17. juulil algas mäss Sveaborgis[2], kus see kohe maha suruti, ja 19.–20. juulil Kroonlinnas, kus see samuti maha suruti.
Ülestõus sõjalaeval "Pamjat Azova"
20. juuli 1906 algas Tallinna lähedal Hara lahes (бухта Папонвик) asunud Tallinna eskaadri õppe-suurtükiväe divisjoni ristlejal "Pamjat Azova" spontaanne mäss.[3]
Vastuhaku põhjuseks oli ohvitseri avastatud sõjalaeval agitatsioonitööd tegeva eraisiku – Tallinna VSDTP liikme agitaatori "Oskar"i (Arseni Kaptjuh) kinnipidamine. Madruste poolt Arseni Kaptjuhi vabastamise käigus tekkinud rahutuste käigus tapeti kaks laeva ohvitseri ning ülejäänud visati üle parda ja pääsesid kaldale.
Kaptjuhi juhtimisel organiseeriti madrustest juhtorgan laevakomitee, kuhu kuulusid: Kaptjuhh, N. Lobadin, S. Gavrilov, A. Kolodon, G. Boldõrev jt. Kuna aga puudus selge tegevuskava edasiseks ning konkreetsed nõudmised siis laevalejäänud nooremohvitseride ja laevale saabunud sandarmisalga ja sõdurite abiga suruti ülestõus maha. See lõppes 35 ülestõusust osavõtnu vangistamisega ja viimisega sõjaväevanglasse Paks Margareeta.
Ülestõusust osavõtnute üle mõisteti kohut 4. augustil 1906 Sõjaväljakohtus ning 6. augustil 1906 hukati Tallinnas neist 17 madrust ja 1 agitaator[4]. Lisaks mõisteti veel 12 madrust sunnitööle ja 28 karistati distsiplinaarkorras.[5]
Viited
- ↑ Илья Исидорович Фондаминский. [1]
- ↑ Mutineers hold Sveaborg. New-York tribune, 1. august 1906, lk.1 lk.3
- ↑ Mutiny on mutiny. Outbreak at Reval: Military Disorders Reported at Capital of Esthonia. New-York tribune, 3. august 1906, lk.1-2
- ↑ Л. Троцкий. Наша первая революция. Часть 2.[2]
- ↑ Большая советская энциклопедия "Память Азова"[3]