Saksa Demokraatlik Vabariik

Deutsche Demokratische Republik (DDR) Saksa Demokraatlik Vabariik Ida-Saksamaa
[[Fail:|125px|ääris]] [[Fail:|75px]] Saksa DV lipp Saksa DV vapp
Valitsusvorm	Rahvavabariik
Osa	Külm sõda
Riigipea	Wilhelm Pieck SDV President (−1960) Walter Ulbricht 12. september 1960 – 1973 (erakond SED) Willi Stoph 1973 – 1976 (SED) Erich Honecker 1976 – 1989 (SED) Egon Krenz 1989 – 1989 (SED) Manfred Gerlach 1989 – 5. aprill 1990 (LDPD)
Ministrite Nõukogu esimees	Otto Grotewohl 7. oktoober 1949 – 1964 Willi Stoph 1964–1973 Horst Sindermann 1973–1976 Willi Stoph 1976–1989 Hans Modrow 1989–1990 Lothar de Maizière 1990 – 2. oktoober 1990
Pealinn	Berliin
Pindala	108 179 km²
Rahvaarv	16,35 miljonit (jaanuar 1990)
Riigikeeled	Saksa keel
Rahaühik	Saksa DV mark
Hümn	Auferstanden aus Ruinen Rusudest ülestõus

Saksa DV ehk Ida-Saksamaa oli Teise maailmasõja järel Nõukogude okupatsioonitsoonis moodustatud riik.

Saksa DV pealinn oli Berliin (Ida-Berliin). Läänepoolsem ja suurem osa Berliinist – Lääne-Berliin – Saksa DV-sse ei kuulunud.

Saksa DV kuulutati välja 7. oktoobril 1949. SDV põhiseaduseks oli 1968. aastal vastuvõetud Konstitutsioon.

USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa okupatsioonitsoonis tekkis Saksamaa Liitvabariik, mida nimetati ka Lääne-Saksamaaks.

Riigivalitsemine

Saksa DVs oli mitu parteid ja nad kõik nad olid ühendatud Rahvarindesse (Nationale Front der Deutschen Demokratischen Republik). Riigi valitsev partei oli Saksamaa Sotsialistlik Ühtsuspartei (Sozialistische Einheitspartei Deutschlands (SED)).

Saksa DV ja SED juhtorganiks oli SSÜ Keskkomitee ja selle tegevjuhtkond SSÜ KK Poliitbüroo, kuhu 1989. aastal kuulusid: Erich Honecker, Hermann Axen, Hans-Joachim Böhme, Horst Dohlus, Werner Eberlein, Kurt Hager, Joachim Herrmann, Werner Jarowinski, Heinz Keßler, Günther Kleiber, Egon Krenz, Werner Krolikowski, Siegfried Lorenz, Erich Mielke, Günter Mittag, Erich Mückenberger, Alfred Neumann, Günter Schabowski, Horst Sindermann, Willi Stoph, Harry Tisch; Poliitbüroo liikmekandidaadid: Ingeburg Lange, Gerhard Müller, Margarete Müller, Gerhard Schürer, Werner Walde.

Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei Keskkomitee Sekretariaati kuulusid: peasekretär Erich Honecker, sekretärid: Agitatsiooni ja Propagandasekretär, Joachim Herrmann; Põllumajandussekretär, Werner Krolikowski; Günter Schabowski; Kultuuri, teaduse ja haridussekretär, Kurt Hager; Majandussekretär, Günter Mittag; Rahvusvaheliste suhete sekretär, Hermann Axen; Parteiorganisatsioonialase töö sekretär Horst Dohlus; Kaubanduse, varustuse ja kirikuasjade sekretär Werner Jarowinski; Julgeoleku, noorte ja spordi sekretär, Egon Krenz, Naisasjade sekretär, Ingeburg Lange.

Peale SED kuulusid Rahvarindesse:

Parteid

• Saksamaa Liberaaldemokraatlik Partei Liberal-Demokratische Partei Deutschlands (LDPD)
• Kristlik-Demokraatlik Liit – Christlich Demokratische Union (CDU)
• Saksamaa Demokraatlik Talupoegade Partei – Demokratische Bauernpartei Deutschlands (DBD)
• Saksamaa Rahvusdemokraatlik Partei – Nationaldemokratische Partei Deutschlands (NDPD)

Kodanikuliikumised:

• Demokratischer Frauenbund Deutschlands (DFD)
• Freie Deutsche Jugend (FDJ)
• Freier Deutscher Gewerkschaftsbund (FDGB)
• Kulturbund (KB)
• Vereinigung der gegenseitigen Bauernhilfe (VdgB)

1986–1990 aastate parlamendis oli 500 liikme hulgas esindatud erinevad parteid alljärgnevalt:

• SED: 127
• DBD: 52
• CDU: 52
• LDPD: 52
• NDPD: 52
• FDGB: 61
• DFD: 32
• FDJ: 37
• Kulturbund: 21
• VdgB: 14

1953. aastal toimusid Ida-Saksamaal suured rahutused, mis algasid ehitusnormide tõstmise pärast ja mis suruti NSV Liidu poolt maha. Rahutuste käigus sai surma umbes 300 inimest.

Saksa DV julgeolekuorgan oli Stasi (Staatssicherheit).

Saksa DV hakkas suhtlema Lääne-Saksamaaga, kui seal seati Willy Brandti valitsuse poolt sisse uus idapoliitika ja loobuti Hallsteini doktriinist. Saksa DV liideti Saksamaa Liitvabariigiga 3. oktoobril 1990.

Haldusjaotus

Pärast Saksa DV moodustamist 1949. aastal jagunes Saksa DV algselt ajalooliselt kujunenud liidumaadeks.

• Mecklenburgi liidumaa
• Saksimaa liidumaa,
• Saksi-Anhalti liidumaa,
• Tüüringi liidumaa,
• Brandenburgi liidumaa.

1952. aastal moodustati liidumaade asemele 15 ringkonda (Bezirk, mitmuses Bezirke):

1. pealinn Berliin
2. Cottbusi ringkond, keskus Cottbus;
3. Dresdeni ringkond, keskus Dresden;
4. Erfurdi ringkond, keskus Erfurt;
5. Frankfurdi ringkond, keskus Frankfurt Oderi ääres;
6. Gera ringkond, keskus Gera;
7. Halle ringkond, keskus Halle;
8. Karl-Marx-Stadti ringkond, keskus Karl-Marx-Stadt;
9. Leipzigi ringkond, keskus Leipzig;
10. Magdeburgi ringkond, keskus Magdeburg;
11. Neubrandenburgi ringkond, keskus Neubrandenburg;
12. Potsdami ringkond, keskus Potsdam;
13. Rostocki ringkond, keskus Rostock;
14. Schwerini ringkond, keskus Schwerin;
15. Suhli ringkond, keskus Suhl.

Saksa DV ja NSV Liit

 Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Saksamaal

Pärast Teise maailmasõja lõppu Euroopas ning liitlasvägede poolt Saksamaa territooriumi vallutamist jaotati Saksamaa 4 okupatsioonitsooniks. Idapoolsemad Saksamaa liidumaad kuulusid Nõukogude administratiiv- ja sõjalise kontrolli alla. Nõukogude sõjaväeadministratsioon Saksamaal juhtis Nõukogude okupatsioonitsoonis tsiviilelukorraldust. Saksamaal paiknevaid Nõukogude sõjaväeüksuste tegevust korraldas Nõukogude okupatsioonivägede grupp Saksamaal/Nõukogude väegrupp Saksamaal.

Nõukogude sõjaväe administratsioon ja administratsioonivalitsused (mis moodustati kõikides liidumaades) teostasid Saksamaa sovietiseerimist Ivan Serovi (NSV Liidu SARK-i volinik Saksamaal) ja Pavel Zelenini (KRK Vastuluurevalitsus SMERŠ/NSV Liidu Nõukogude okupatsioonivägede grupi RJMi Vastuluurevalitsuse ülem juuni 1945– aprill 1947) juhtimisel, kasutades ka NSV Liidu riikliku julgeoleku ja siseasjade rahvakomissariaadi ning NSA valitsuste siseasjade osakondade töötajaid.

 Pikemalt artiklis Nõukogude sõjaväeadministratsioon Saksamaal

 Pikemalt artiklis Nõukogude väegrupp Saksamaal

Majandus

Sõjajärgsete piiridega lõigati Saksa DV-st ära osa tema tagamaadest idas, Saksamaa idaosa energiaga kindlustanud Sileesia söebasseinid ja Elbe alamjooksul asunud sadamad. Saksa DV oli majanduslikult arenenuim sotsialistlik riik Ida-Euroopas.

Sport

Ida-Saksamaa saavutas tänu riiklikule tsentraliseeritud spordipoliitikale tipp-spordis suurt edu ja kümneid olümpiavõite. Kuigi seal oli ka oma olümpiakomitee, ei tunnustatud seda kaua aega. Mõlema Saksa riigi sportlased võistlesid ühendvõistkonnas aastatel 1952–1964. Ida-Saksamaa olümpiavõitjate loetelu alustatakse vahel isegi poksija Wolfgang Behrendtiga, kes võitis 1956. aasta Melbourne mängudel kuldmedali, ehkki ta võistles Saksamaa ühendvõistkonna koosseisus. Ida-Saksamaana hakati võistlema 1968. aastast.

Sarajevo 1984. aasta taliolümpiamängudel oli Ida-Saksamaa edukaim riik kuldmedalite arvult: 9 kulda, 9 hõbedat ja 6 pronksmedalit. Kiiruisutamises oli 500 m distantsil oli naistest parim Christa Rothenburger, kes püstitas 41,02-ga ka olümpiarekordi. Samadel olümpiamängudel sai oma esimese olümpiakulla ka iluuisutaja Katarina Witt naiste üksiksõidus.

Alates 1968 võistlesid Saksa riigid eraldi meeskondadena kuni Saksamaa taasühinemiseni 1990.

Vaata ka

• Lääne-Saksamaa
• Lääne-Berliin
• Saksamaa
• Saksa DV jalgpallikoondis
• Saksa Demokraatliku Vabariigi pass