Prostaglandiinid: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
PResümee puudub
10. rida: 10. rida:


==Prostaglandiinidega seotud uurimis- ja juurutustöö Eestis==
==Prostaglandiinidega seotud uurimis- ja juurutustöö Eestis==
1975. aastal alustati [[Keemia Instituut|Teaduste Akadeemia Keemia Instituudis]] Ülo Lille juhtimisel maailmas kuumaks teemaks tõusnud hormoonide – prostaglandiinide uurimist. Eesmärgiks oli PG-de saamisvõimalused ([[poolsüntees|pool-]] ja [[täissüntees]]) ning vastavate inim- ja veterinaarses meditsiinis kasutatavate preparaatide väljatöötamine. Professorid Ülo Lille ja Nigulas Samel ning dr Ivar Järving said koos kollektiiviga 2002. aastal Eesti Vabariigi teaduspreemia tööde tsükli “Prostaglandiinide biosüntees korallides” eest. Sellesuunaline uurimistöö kandus üle praegusesse [[TTÜ keemiainstituut]]i ja jätkub bioorgaanilise keemia õppetoolis kaasaegsete teadmiste ja aparatuuri toel. Tegeldakse elusrakkude olulistes regulatoorsetes protsessides osalevate lipiidsete mediaatorite struktuuri, omaduste, bioloogilise toime ja loodusliku tekke mehhanismide väljaselgitamisega ning otsitakse analoogse toimega ühendeid.
1975. aastal alustati [[Keemia Instituut|Teaduste Akadeemia Keemia Instituudis]] Ülo Lille juhtimisel maailmas kuumaks teemaks tõusnud hormoonide – prostaglandiinide uurimist. Eesmärgiks oli PG-de saamisvõimalused ([[poolsüntees|pool-]] ja [[täissüntees]]) ning vastavate inim- ja veterinaarses meditsiinis kasutatavate preparaatide väljatöötamine. Professorid Ülo Lille ja Nigulas Samel ning dr Ivar Järving said koos kollektiiviga 2002. aastal Eesti Vabariigi teaduspreemia tööde tsükli “Prostaglandiinide biosüntees korallides” eest. Sellesuunaline uurimistöö kandus 2002. a. üle praegusesse [[TTÜ keemiainstituut]]i ja jätkub bioorgaanilise keemia õppetoolis kaasaegsete teadmiste ja aparatuuri toel. Tegeldakse elusrakkude olulistes regulatoorsetes protsessides osalevate lipiidsete mediaatorite struktuuri, omaduste, bioloogilise toime ja loodusliku tekke mehhanismide väljaselgitamisega ning otsitakse analoogse toimega ühendeid.


1980-ndatel alustas Keemiainstituudi Katsetehas (see suleti peale NL lagunemist) ravimite toimeainete ja eksperimentaalravimite tootmist. Esimene toode oli sünnitust esile kutsuv ravim Prostenoon. Hinnanguliselt iga viies laps Nõukogude Liidus sündis Prostenooni abil. 1986. aastal valmis Mustamäel prostanoidide jt biopreparaatide tootmiseks uus hoone. Selles alustas tegevust ka keemiainstituudi teadlaste poolt 1992. aastal loodud AS Kevelt, kus jätkus töö prostaglandiinidega. Nüüdseks on Keveltil ravimeid sünnitusabi ja günekoloogia, perifeerse veresoonkonna haiguste ja glaukoomi alal.
1980-ndatel alustas Keemiainstituudi Katsetehas (see suleti peale NL lagunemist) ravimite toimeainete ja eksperimentaalravimite tootmist. Esimene toode oli sünnitust esile kutsuv ravim Prostenoon. Hinnanguliselt iga viies laps Nõukogude Liidus sündis Prostenooni abil. 1986. aastal valmis Mustamäel prostanoidide jt biopreparaatide tootmiseks uus hoone. Selles alustas tegevust ka keemiainstituudi teadlaste poolt 1992. aastal loodud AS Kevelt, kus jätkus töö prostaglandiinidega. Nüüdseks on Keveltil ravimeid sünnitusabi ja günekoloogia, perifeerse veresoonkonna haiguste ja glaukoomi alal.

Redaktsioon: 16. oktoober 2014, kell 11:35

Prostaglandiin E1 reguleerib silelihaste kontraktsioone.
Prostatsükliin I2
Eikosanoidide biosüntees

Prostaglandiinid on rühm füsioloogiliselt aktiivseid hormooni-sarnaseid lipiide. Prostaglandiinide (PG) molekulides esineb 20 süsiniku aatomit, s.h. tsüklopentaani ring.

Üks oluliste bioloogiliste protsesside regulaatorite klass on eikosanoidid: prostaglandiinid, tromboksaanid, prostatsükliinid ja leukotrieenid. Nende ensümaatiline biosüntees lähtub küllastumata C20-karboksüülhapetest, nagu näiteks arahidoonhape.

1930. aastatel saadi jäära seemnepõiekestest struktuurilt sarnaste ühendite rühm, mida hakati kutsuma prostaglandiinideks. Prostaglandiinid arvati pärinevat eesnäärmest.[1] Praeguseks on teada, et prostaglandiine leidub pea kõigis loomsetes kudedes, kus neil on erinevad regulatiivsed funktsioonid, nagu bronhiaallihaste lõdvestamine ja kokkutõmbamine, vereliistakute agregatsioon ja disagregatsioon, sünnituse esilekutsumine ja põletiku regulatsioon. PG-dele on iseloomulik, et väga väikesed kogused omavad märkimisväärset füsioloogilist toimet.

Prostaglandiinidega seotud uurimis- ja juurutustöö Eestis

1975. aastal alustati Teaduste Akadeemia Keemia Instituudis Ülo Lille juhtimisel maailmas kuumaks teemaks tõusnud hormoonide – prostaglandiinide uurimist. Eesmärgiks oli PG-de saamisvõimalused (pool- ja täissüntees) ning vastavate inim- ja veterinaarses meditsiinis kasutatavate preparaatide väljatöötamine. Professorid Ülo Lille ja Nigulas Samel ning dr Ivar Järving said koos kollektiiviga 2002. aastal Eesti Vabariigi teaduspreemia tööde tsükli “Prostaglandiinide biosüntees korallides” eest. Sellesuunaline uurimistöö kandus 2002. a. üle praegusesse TTÜ keemiainstituuti ja jätkub bioorgaanilise keemia õppetoolis kaasaegsete teadmiste ja aparatuuri toel. Tegeldakse elusrakkude olulistes regulatoorsetes protsessides osalevate lipiidsete mediaatorite struktuuri, omaduste, bioloogilise toime ja loodusliku tekke mehhanismide väljaselgitamisega ning otsitakse analoogse toimega ühendeid.

1980-ndatel alustas Keemiainstituudi Katsetehas (see suleti peale NL lagunemist) ravimite toimeainete ja eksperimentaalravimite tootmist. Esimene toode oli sünnitust esile kutsuv ravim Prostenoon. Hinnanguliselt iga viies laps Nõukogude Liidus sündis Prostenooni abil. 1986. aastal valmis Mustamäel prostanoidide jt biopreparaatide tootmiseks uus hoone. Selles alustas tegevust ka keemiainstituudi teadlaste poolt 1992. aastal loodud AS Kevelt, kus jätkus töö prostaglandiinidega. Nüüdseks on Keveltil ravimeid sünnitusabi ja günekoloogia, perifeerse veresoonkonna haiguste ja glaukoomi alal.

Kirjandust:

  • Lille Ü. Two decades of the chemistry of prostanoid and related compounds in Estonia. Eesti Teaduste Akadeemia Toimetised. Keemia, 48 (1999) 2, p.51-79.
  • Ülo Lille bibliograafia. TTÜ Raamatukogu töid., Tallinn 2006, 80 lk..
  • Leiutajaid ja leiutisi Tallinna Tehnikaülikoolis.1922-2007. TTÜ Kirjastus, Tallinn 2008, lk 74-75.

Vaata ka

Viited

  1. "Meditsiinisõnastik", 616:2004.

Välisallikad