Erinevus lehekülje "1864. aasta kohtureform Venemaa Keisririigis" redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
P
resümee puudub
P
P
{{ToimetaAeg|kuu=detsember|aasta=2013}}
 
'''1864. aasta kohtureform [[Venemaa Keisririik|Venemaa Keisririigis]]''' oli keiser [[Nikolai I]] valitsemisajal õigusteadlase [[Mihhail Speranski]] juhtimisel väljatöötatudvälja töötatud ning keisri kinnitatud Venemaa õigusmõistmiskorralduse kaasajastamine, mis kindlustas Venemaa Keisririigi elanike õiguskaitse kuni [[5. detsember|5. detsembrini]] [[1917]] (22. novembrini [[vkj]]), millalmil Venemaa Nõukogude Vabariigi [[Rahvakomissaride Nõukogu]] need põhimõtted käskkirjaga nr. 1 likvideeris. Uue korra kohaselt mõistismõistsid kohut [[Rahvakohus|Rahvakohtud]] ja [[Revolutsiooniline tribunal]], tribunali kooseisukoosseisu määrasid kubermangude ja linnade nõukogud.
 
== Kohtukorraldus enne reformi ==
Kuni reformini oli keisririigi elanike õiguskaitses ja õigusemõistmises kaks instantsi: seni pärisorjuses olnud talupoegade ja nende pereliikmete üle mõistis kohut nende omanik mõisnik, välja arvatud eriti raskete kuritegude korral - siis arutas nende tegevust ja mõistis kohut maakonnakohus või kohtupalat.
 
Linnaelanike jaoks oli esimene aste õiguse- ja kohtumõistmiseks ''квартальный надзиратель'' ning järgmiseks astmeks ''становой пристав'', kes teostasid ka haldus- ning kriminaalkohtupidamist oma pädevuse piires.
 
== Kohtureformi põhimõtted ==
 
===Kriminaalkohtupidamises toimunud muudatused===
Seniste seisustekohtute asemel moodustati kaheastmeline kohtusüsteem, mille kõrgemaks astmeks oli Senat ja madalama astme kohtuteks üldkohtud-maakonnakohus ja– maakonnakohus, Kohtupalat ja rahukohus.
 
Kohtupidamises üldkohtutes kaasati Lääne-Euroopa õigussüsteemi eeskujul vandekohtunikd, kellele seati aga hariduse ja materiaalse seisundi tsensused.
* teenistus riigiteenistuses mitte madalamal kui [[Teenistusastmete tabel|5. klassis]],
* valitsus kohaliku linna- või aadliomavalitsusse,
* maavalduse olemasolu mitte vähem kui 100 [[dessantiin]]<nowiki/>i,
* kinnivara olemasolu, mille väärtus pidi olema 500 kuni 2 000500–2000 rubla,
* aastane sissetulek 200 kuni 500200–500 rubla (alumine summa oli maakonnalinnade ja ülemine summa pealinnade elanikele).
 
Talupojad võisid kuuluda vandekohtunike hulka vaid juhul, kui nad olid valla või küla omavalitsuses vallavanema või külavanema ametikohal, vallakohtu kohtunikud või muudel sellega võrdsetel ametikohtadel. Vandekohtuniku kandidaat pidi olema vanuses 25 kuni 7025–70 aastat, Venemaa Keisririigi kodanik ja elanud ühes kohas vähemalt 2 aastat. Välistati kandidaatidest isikud, kes olid kohtu- ja uurimise all, pimedad, kurdid, vaimuhaiged, võlgnikud, äärmisse vaesusesse langenud või koduabilised. Nimekirjadesse ei lisatud vaimulikke, munki ja sõjaväelasi, kindrali auastmes olijaid, kohtu ja prokuratuuri töötajaid, politseiametnikke, õpetajaid.
 
Iga kohtuistungi ajaks valiti nimekirjast välja 30 vandekohtuniku kandidaati, kellest nii kaitse kui ka süüdistuse esindaja võis taandada kumbki 6 kandidaati ilma selgitusteta, peale mida allesjäänud 18 kandidaadi seast valiti liisu teel 12 vandekohtunikku ja 2 varuvandekohtunikku.
112 397

muudatust

Navigeerimismenüü