Eduard Wiiralt: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Kul katrin (arutelu | kaastöö)
→‎Mälestuse jäädvustamine: täpsustatud ja ajakohastatud infot Wiiralti stipendiumi kohta
78. rida: 78. rida:
Kunstniku 100. sünniaastapäevaks 1998. aastal valmis [[Mai Levin]]i 350-leheküljeline, 200 reproduktsiooniga albumiformaadis ja [[kalingur]]köites põhjalik [[monograafia]] Eduard Wiiraltist, milles on kokkuvõte [[prantsuse keel|prantsuse]], [[inglise keel|inglise]], [[saksa keel|saksa]] ja [[vene keel]]es.
Kunstniku 100. sünniaastapäevaks 1998. aastal valmis [[Mai Levin]]i 350-leheküljeline, 200 reproduktsiooniga albumiformaadis ja [[kalingur]]köites põhjalik [[monograafia]] Eduard Wiiraltist, milles on kokkuvõte [[prantsuse keel|prantsuse]], [[inglise keel|inglise]], [[saksa keel|saksa]] ja [[vene keel]]es.


[[2004]]. aastast annavad [[Kultuurkapital]] ja kultuuriministeerium igal aastal [[Eesti Kunstiakadeemia|Kunstiakadeemia]] aastapäeval välja [[Eduard Wiiralti nimeline stipendium|Eduard Wiiralti nimelist stipendiumi]]. Kunstitudengile või noorele kunstnikule välismaal enesetäiendamiseks antava stipendiumi suuruseks määrati 15 000 krooni.
[[2004]]. aastast annab [[Kultuuriministeerium]] igal aastal välja [[Eduard Wiiralti nimeline stipendium|Eduard Wiiralti nimelist stipendiumi]]. Kunstitudengile või noorele kunstnikule välismaal enesetäiendamiseks antava stipendiumi suurus on 3000 eurot. Esialgu anti stipendiumi välja kunstiakadeemia aastapäeval, hiljem on seda tehtud kalendriaasta jooksul.


[[2010]]. aasta novembris avati Marokos Marrakechi vanalinnas Eduard Wiiralti kunagises elukohas mälestustahvel, millele on kirjutatud tekst nii eesti, prantsuse kui ka araabia keeles.<ref name="uudis-maroko"/>
[[2010]]. aasta novembris avati Marokos Marrakechi vanalinnas Eduard Wiiralti kunagises elukohas mälestustahvel, millele on kirjutatud tekst nii eesti, prantsuse kui ka araabia keeles.<ref name="uudis-maroko"/>

Redaktsioon: 14. oktoober 2014, kell 14:40

Eduard Wiiralt
Sündinud 20. märts 1898
Peterburi kubermang
Surnud 8. jaanuar 1954
Pariis
Haridus Tallinna Kunsttööstuskoolis ja Pallases
Tegevusala Graafika
Tuntud teoseid

"Põrgu" "Kabaree" "Neegripead" "Lamav tiiger"

"Kaameli pea"

Eduard Wiiralt (kodanikunimega Eduard Viiralt; 20. märts 1898 Peterburi kubermang8. jaanuar 1954 Pariis) oli Eesti 20. sajandi esimese poole silmapaistvaim graafik.

Elukäik

Eduard Wiiralt sündis Peterburi kubermangus, Tsarskoje Selo kreisis, Gubanitsa vallas, Robidetsi mõisas mõisateenijate Anton ja Sophie-Elisabeth Wiiralti pojana. Aastal 1909 siirdus perekond Eestisse, kus isa sai tööd Varangu mõisas Järvamaal. Kunstniku ning tema vendade Oskari ja Augusti koolitee algas Koeru saksa erakoolis. I maailmasõja puhkedes asusid nad elama Tallinna ning kunstikalduvustega noormees, kellele vanemad oleksid soovinud kantseleiametniku elukutset, valis edasiõppimiseks Tallinna Kunsttööstuskooli. Ta osales kooli õpilasalbumi "Noorus" kujundamises (1918) ja kuulus Eesti Noorte Ühingu "Tungal" juhatusse.

Tallinna Kunsttööstuskooli Wiiralt ei lõpetanud, kuna peale tuli Saksa okupatsioon ja revolutsioon. Vabadussõja puhkedes, astus Wiiralt 1918. aasta detsembri algul vabatahtlikuna Tallinna Kooliõpilaste pataljoni[1]. Pataljonist moodustati 2. soomusrongi dessantmeeskond[1]. Rindel oli noor kunstnik kuni 1919. aasta märtsini, mil kooliõpilased toodi tagasi Tallinna ning rakendati valve- ja sisekaitseteenistusse[1].

Wiiralt ja Pallas

Kui sügisel 1919 asutati Tartus kunstikool Pallas, palus Wiiralt ennast üle viia Tartu Kooliõpilaste pataljoni. Palve rahuldati ja sama aasta detsembris, ikka veel sõdurina, hakkas Wiiralt vabal ajal kunstiõpinguid jätkama, kuni kevadel 1920 demobiliseeriti ning võis end täiega kunstile pühendada [1]. Wiiralt asus Anton Starkopfi skulptuuriateljees skulptuuri eriala õppima. Graafika õpetajat tollal koolis veel polnud. Graafikaklass avati koolis alles 1921. aasta oktoobris. [1] 1920. aastast töötas noor kunstnik tollal Pallase õpetajaskonda mitte kuulunud Jaan Koorti juures õpilase-abilisena. Muuseas teostas ta Koorti puuskulptuur-büsti "Eesti neiu". [1]

19221923 jätkas Wiiralt oma skulptuuriõpinguid Pallase stipendiaadina Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias professor Selmar Werneri meisterõpilasena. 1923. aasta suve algul lõppes stipendium, kuid Wiiralt jäi siiski sügiseni Dresdenisse, kus töötas vasegravüüride trükkijana. Seal omandatud praktilised kogemused on õigupoolest ainuke kool, mille Wiiralt graafika tehnikate alal sai. [1] Septembris sõitis kunstnik tagasi Tartusse, et lõpetada õpingud Pallases. 11.-18 mai 1924 toimus kooli esimese lennu õpilaste näitus[2]. Koos Wiiralti esinesid maalija Kuno Veeber, skulptor Ferdi Sannamees ja graafik Natalie Mei[2]. Wiiraltilt oli näitusel 114 teost - illustratsioone, joonistusi, estampe ja kolm portreeskulptuuri[2]. Eksamikomisjon hindas tema väljapaneku väga heaks ning andis talle lõpudiplomi nr 1[2]. Kooli lõpetamise järel kutsuti ta sama kooli graafiliste tehnikate õpetajaks ning sellega tegutses ta kaks semestrit (õppeaasta 1924–1925)[1].

Pariisis

1925. aastal määras vastloodud Eesti Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsus Wiiraltile aastase stipendiumi enesetäiendamiseks Pariisis. Paraku pummeldati sõiduraha pärast kättesaamist Tallinnas koos sõpradega maha. Septembris määrati talle stipendium uuesti tingimusel, et ta viibiks kuus kuud välismaal. 4. novembril algas Tartust sõit üle Berliini ja Kölni Pariisi poole, kuhu kunstnik saabus 8. novembril 1925[2]. Tema esimeseks elukohaks sai Pariisi Eesti saatkonna poolt üüritud korter ning tööd leidis ta esialgu Odessast pärit skulptori Vladimir Izdebsky ateljees. Aastatel 19251939 elas ta Pariisis. Eesti kunstnikest läbis Wiiralt Pariisis eriti tihedalt Jaan Grünbergiga, kes elas seal aastail 1926–1933 ning 1937–1939. Ka aastail 1931–1933 Pariisis viibinud skulptor Aleksander Ipsberg ning 1928 ja 1932–1933 seal töötanud Ferdi Sannamees kuulusid Wiiralti lähimate seltsiliste hulka. Iseäranis tormilisteks kippusid kujunema koos Sannamehega veedetud õhtud. Isegi nii tormilisteks, et märtsis 1933 ilmnes Wiiraltil maksahaigus, mille tagajärjel ta 13. mail kokku varises. Arst keelas kunstnikul surma ähvardusel alkoholi pruukimise ja kõikide imestuseks loobus Wiiralt sealtpeale alkoholi tarvitamisest[2]. Sama aasta aprillis oli surnud ka Eduard Wiiralti isa Anton, see sündmus kujunes kunstnikule nii vaimseks kui kunstiliseks murdepunktiks.

1926. aasta juunis tegi Wiiralt kolmenädalase reisi Itaaliasse ning pärast seda seisis ees raske talv Pariisis. Stipendium oli lõppenud, kodumaised honorarid kasinad ja kohapealsed tellimused esialgu veel kasinad. Et leivaraha saada, maalis Wiiralt siidirätikuid ja värvis nukke, mis oli vaeste kunstnike tüüpiline sissetulekuallikas Pariisis. Mais toimus Wiiralti isikunäitus, kus ta eksponeeris umbes 40 litot, puugravüüri, oforti, monotüüpiat ja joonistust. Näitusel oli hea müügiedu. See aitas kaasa tema valimisele Sügissalongi liikmeks samal aastal ning tõi talle edaspidi illustratsioonitellimusi kirjastuselt "Editions du Trianon"[2]. 1928. aasta aprillis toimus teine isikunäitus Pariisis A.-G. Fabre'i galeriis, kus oli väljas 40–50 tööd, peamiselt monotüüpiad ja õlimaalid. On märkimisväärne, et kunstnik tegi tollal palju monotüüpiaid ning koguni maalis; tuli orienteeruda ostjatele[2].

Maroko

21. juulist 1938 kuni 17. veebruarini 1939 elas ta Marokos Marrakechis aadressil 61 Rue Ksour.

Kodumaal

1939. aasta septembris naasis Wiiralt Eestisse, kus sai kunstniku-konsultandi koha Riigi Trükikojas. Teise maailmasõja aja veetis kunstnik Eestis[3].

Viimased aastad Pariisis

1944. aasta kevadel sõitis Wiiralt Viini oma tööde näitust korraldama. Kunstnike Majas korraldatud näituselt osteti mitmeid täid Austria graafikamuuseumile Albertinale. Wiiralt kasutas Viinis võimalust oma tööde trükkimiseks Lauterbachi trükikojas. Tagasi Eestisse ta enam ei tulnud, vaid läks läbi Taani Rootsi, kus peatuspaigaks oli esialgu põgenikelaager Kummelnäsis. Rootsis viibis Wiiralt umbes aastapäevad, tehes seal koos vahepeal Eestist põgenenud Eduard Olega matka Lapimaale. 1946. aasta sügisel pöördus kunstnik lõplikult tagasi Pariisi. Esialgu peatus ta tuttava maalija juures, siis pakkus talle oma korterit Montparnasse'il eestlane Eduard Klimberg. 1947. sai ta korteri Tähe triumfikaare lähedale ning 1951 kolis linnakära eest põgenemiseks Pariisi-lähedasse linnakesse Sceaux'sse, kus asuv maja aadressil Rue Houdan 61 jäigi tema eluasemeks kuni surmani[4]. Eduard Wiiralt suri maovähi tagajärjel 55-aastasena Pariisis, Danncourti haiglas Clichy avenüül ning maeti 12. jaanuaril 1954 Père-Lachaise'i kuulsuste kalmistule.

Pärand

Kunstniku viimasesse elupaika jäid tema vähesed isiklikud asjad ja gravüürid, joonistused, skitsid ja kavandit ning graafikaplaadid. Lisaks arhiiv kunstniku päevikute, kirjavahetuse, fotode, dokumentide, raamatute ja näitusekataloogidega. Pärandi saatus otsustati saadik Kaarel Robert Pusta eestvõttel. Lootes Eesti tulevasele taasiseseisvumisele, otsustati see säilitada Stockholmis Eesti Komitee haldamisel. Tartu Ülikooli endise kunstiajaloo professori ja Stockholmi Ülikooli toonase kunstiajaloo professori Sten Karlingu abil toimetati Wiiralti pärand Stockholmi, kus seda esialgu hoiti Kunstiakadeemia ruumides Fredsgatanil. 1987 õnnestus see deponeerida Rootsi Riigiarhiivi Mariabergetil. Mõlemas kohas oli uurijatel võimalik tutvuda maalija Juhan Nõmmiku poolt asjatundlikult süstematiseeritud koguga ja laenutada teoseid näitustele. 2005. aasta aprillis andis Eesti Komitee Stockholmis olulisima osa Eduard Wiiralti pärandist üle Eesti Kunstimuuseumile[5].

Looming

Grafiti Eduard Wiiralti "Absindijoojate" ainetel Tartu Vabadussilla all, detsember 2011.
Pilt:Eduart Wiiralti teose "Jutlustaja" töötlus grafitina Tartu Vabadussilla all, juuli 2013.

Eduard Wiiralti loomingupärand on väga suur, ainuüksi Eesti Kunstimuuseumi graafikakogusse kuulub ligi 3300 teost. Suur osa sellest jõudis muuseumi tänu kollektsionäär Alfred Rõudele, kes kogus Wiiralti töödest mitte ainult lõplikult viimistletud estampe, vaid ka etüüde ja visandeid.

Aastast 1916 pärinevad Wiiralti esimesed puu- ja linoollõiked ning 1917. aastast esimesed ofordi- ja estambikatsetused. Oma esimesel näitusel osales noor kunstnik Vabadussõja ajal, 1919. aasta suvel, kui Tallinnas korraldati Eesti kunsti ülevaatenäitus[6]. Wiiralt kujundas ka näituse kataloogi. Stiliseerivas laadis linoollõikes kaaneillustratsioon kujutas muinaslinnust väljakasvavat avali kätega naisfiguuri päikese ja tähistaeva foonil. Võimalik, et autor oli tõuget saanud kirjandusliku ühingu "Siuru" embleemist[7]. 1920. aasta detsembris toimunud Pallase IV ülevaatenäitusel oli väljas tema skulptuur "Vanamehe pea", mida kiideti kui väga huvitavat ja karakteristlikku teost.[1] Pool aastat hiljem toimunud Pallase näitusel esines ta juba graafikuna ning tema ofordid, linoollõiked ja joonistused said kiitva hinnangu.

Wiiralti tuntuimate teoste hulka kuuluvad mitmed virtuooslikud ja väljendusrikkad loomagravüürid. Koduloomade kujutamist alustas kunstik juba kodukohas Varangul ja Lammaskülas, joonistades nii oma kodust kassi kui hobuseid. Stipendiaadina Dresdenis õppides avastas ta kohalikus loomaaias enda jaoks eksootilised loomad nagu lõvid, tiigrid ning jõehobud. Õpilaspõlvest peale armastas ta joonistada inimesi, portreteerida oma lähedasi, koolikaaslasi, tüüpe turgudel ja tänavatel. Wiiralti lemmikžanriks oli kahtlemata "fantastilised portreed" – sageli grotesksed üldistused mõnest inimtüübist või inimlikust joonest.

Järgneval perioodil oli ta viljakas eelkõige raamatugraafikas. 1923–1925 illustreeris Wiiralt Juhan Jaigi "Võrumaa jutud", 1925 Jakob Kõrvi "Muinasjutud", 1924–1925 Eduard Tennmanni usuõpetuse lugemikud, 1926 koguteose "Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur" ja 1928 Aleksandr Puškini "Gabrieliidid", Marie Underi "Rõõm ühest ilusast päevast". Võimeka graafikuna töötas ta puulõikes, (kõrg- ja sügavtrükis), ofordis, akvatintas (ka kõrgtrükis), litos ja monotüüpias.

1925. aasta sügisel, olles saanud Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse üheaastase stipendiumi, sõitis Wiiralt enesetäiendamiseks Pariisi. Wiiralti esimese Pariisi-perioodi ja kogu noorusaegse loomingu tippteosed on "Põrgu" (19301932, ofort, vasegravüür), "Kabaree" (1931, ofort, vasegravüür), "Jutlustaja" (1932, lito) ja realistlikumad "Neegripead" (1933, kuivnõel), "Claude" (1936, puugravüür) ning "Lamav tiiger" (1937, pehmelakk).

1931. aastast 1933. aasta kevadeni suhtles Wiiralt tihedalt Strasbourgi tuntud kunstniku ja kunstikollektsionääri, muusiku ja luuletaja Nelly Stulziga, kellest tehtud portreed ja mõned aktijoonistused annavad alust arvata, et Wiiraltil oli temaga ka lähedased suhted. Nelly Stulz (1892–1969) korraldas Wiiralti teoste müüki Strasbourgis ning 1932. aasta mais ka tema isiknäituse sealses galeriis “La Librairie de la Mésange”[2]. 1931. aasta suve veetis Wiiralt Strasbourgis, kus teda külastas kunstnik Jaan Grünberg. Koos käidi Vogeesides ja Colmaris, kus neile jättis sügava mulje Matthias Grünewaldi Isenheimi altar Unterlindeni muuseumis[2]. Sel, 1931. aasta suvel Strasbourgis lõi Wiiralt ühe oma tuntumatest töödest – “Kabaree”, kuivnõelagravüüri “Lamav akt” (modelliks Nelly Stulz), monotüüpiad “Lamav akt” ja “Istuv naine” . Võimalik, et Strasbourgi katedraalist sai ta inspiratsiooni gravüüri “Maalija” loomiseks. Nelly Stulzi venna, doktor Edgar Stulzi tellimusel tegi ta pildi Püha Vincent de Paulist, mis andis tõuke terve pühakuid kujutava joonistussarja sünniks (1931–1932), sel on omakorda seos litoga “Jutlustaja” (1932)[2].

Kuigi kunstnik enne II maailmasõda kordagi kodumaad ei külastanud, osales ta eesti kunsti ülevaatenäitustel Riias, Helsingis, Berliinis, Moskvas, Kaunases ja 1933. aastal Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse poolt

korraldatud graafikanäitusel Prahas.[6] Isikunäitused toimusid Pariisis (1927, 1928, 1931), Philadelphias (1928), Strasbourgis (1931) ja Amsterdamis (1935). [6] Kodumaise publiku jaoks korraldas kollektsionäär Alfred Rõude 1936. aastal näitus Tallinnas ja Tartus, kus oli välja pandud ligi 350 Wiiralti aastatel 1915–1936 valminud tööd, mis andis esmakordselt kaasmaalastele ülevaate Wiiralti mitmepalgelisest loomingust ning selle kunstilisest arengust. [6] 1937. aasta lõpul Viinis Künstlerhausis toimunud 57. kunsti aastanäitusest võttis Wiiralt osa ainsa välismaalasena.[8] Wiiralt autasustati kuldmedaliga ning väljapandud 21 tööst müüdi 13.[6] Prantsusmaal viibides töötas Wiiralt ka mitmete prantsuse ajakirjade heaks ning illustreeris kaks raamatut. [6]

Reisil Marokosse 1938. aastal lõi Wiiralt töid, mis tabasid sügavamalt subjekti olemust, nt "Noor araabia poiss" (1940) ja "Berberinaine kaameliga" (1940).[3]

1939. aasta sügisel, II maailmasõja puhkedes, sõitis Eduard Wiiralt tagasi Eestisse, kus lõi sellised tööd nagu "Eesti neiu" (1942, pehmelakk, värviline akvatinta), "Viljandi maastik" ja "Virve" (mõlemad 1943, kuivnõel), "Monika" (1942, metsotinto) ja "Kaameli pea" (1939, puulõige), neist viimane kinnistus kavatsematult masside mällu tänu kujutatu välisele sarnasusele hilisema Eesti presidendi Lennart Meriga.

1939. aastal Pariisist Eestisse naastes jättis ta osa oma trükiplaatidest trükimeister Taneuri kätte, kelle lese käest ta need pärast sõda taas kätte sai ning kohe uusi tõmmiseid tegema asus. 1947. hakkas ta osasid oma plaate vastupidavuse suurendamiseks galvaniseerima, kuna väliseestlaste seas oli nõudlus tema tööde järgi väga suur. Aastail 1946–1953 sündis Wiiraltil keskmiselt neli gravüüri aastas, ümbertöötlusi ja monotüüpiaid arvestamata. Juba 1930ndatest alates oli kunstnik võtnud endale töötamiseks üha rohkem aega, mis oli osaliselt tingitud terviseprobleemidest, osalt väsimusest ja tüdimusest. Nende aastate tõelised pärlid on "Catherine Boullaire'i portree" (1948, kuivnõel), "Rahutus" (1950–1952, pehmelakk), "Sebra" (1953, pehmelakk). Prantsuse riik ostis 1949. aasta Sügissalongist rahvusraamatukogu jaoks 1939. aasta puugravüüri "Kaameli pea"[4].

Mälestuse jäädvustamine

Mark Soosaar on teinud Eduard Wiiraltist filmi "Maised ihad" (1973–1977) ning Rein Raamat filmi "Põrgu" (1983).

1997. aastal asutasid väliseesti kunstikogujad Harry Männil ja Henry Radevall koostöös Tallinna linnavalitsuse ja Eesti Kunstimuuseumiga Wiiralti 100. sünniaastapäeva puhul Wiiralti auhinna graafikule, kes osaleb Wiiralti sünniaastapäeval avataval näitusel ning järgib oma loomingus žürii hinnangul kõige paremini eesti graafika traditsioone.

Kunstniku 100. sünniaastapäevaks 1998. aastal valmis Mai Levini 350-leheküljeline, 200 reproduktsiooniga albumiformaadis ja kalingurköites põhjalik monograafia Eduard Wiiraltist, milles on kokkuvõte prantsuse, inglise, saksa ja vene keeles.

2004. aastast annab Kultuuriministeerium igal aastal välja Eduard Wiiralti nimelist stipendiumi. Kunstitudengile või noorele kunstnikule välismaal enesetäiendamiseks antava stipendiumi suurus on 3000 eurot. Esialgu anti stipendiumi välja kunstiakadeemia aastapäeval, hiljem on seda tehtud kalendriaasta jooksul.

2010. aasta novembris avati Marokos Marrakechi vanalinnas Eduard Wiiralti kunagises elukohas mälestustahvel, millele on kirjutatud tekst nii eesti, prantsuse kui ka araabia keeles.[3]

Tartus, Ihastes, asub Eduard Wiiralti tänav.

Vaata ka

Viited

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 Alfred Vaga, "Eduard Viiralt skulptorina. Jooni kunstniku arenguteelt", Eesti Sõna, 7.02.1943
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 Mai Levin, Armastus Strasbourg'is. Eduard Wiiralt, Joonistusi ja graafikat Soome helilooja Juhani Komulaineni kogust, 2006. aastal Adamson-Ericu muuseumis toimunud näituse kataloog, EKM, 2006
  3. 3,0 3,1 3,2 "Marokos avati Eduardi Viiralti mälestustahvel" ERR, 6. november 2010
  4. 4,0 4,1 Mai Levin, Wiiralt sõjajärgses Pariisis, KesKus, juuni 2009
  5. http://www.kumu.ee/et/naitused/toimunud/2009 Eduard Wiiralti pärand - Eesti Komitee kingitus17.04-04.10.2009
    Kumu kunstimuuseum
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 "E.Viiralt 40-aastane", Põhja Kodu, 18.03.1938
  7. Valve Hinnov, Eesti kunsti ülevaatenäitused aatail 1918-1927, Tartu Kunstimuuseumi kogude teatmik, Tartu,1985
  8. "Viinis müüdi Ed. Viiraldi töid", Päevaleht, 30.02.1938

Välislingid