Aino Bach: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
| 54. rida: | 54. rida: | ||
{{JÄRJESTA:Bach, Aino}} |
{{JÄRJESTA:Bach, Aino}} |
||
[[Kategooria:Eesti graafikud]] |
[[Kategooria:Eesti graafikud]] |
||
[[Kategooria:Kõrgema Kunstikooli Pallas vilistlased]] |
|||
[[Kategooria:Metsakalmistule maetud]] |
[[Kategooria:Metsakalmistule maetud]] |
||
[[Kategooria:Sündinud 1901]] |
[[Kategooria:Sündinud 1901]] |
||
Redaktsioon: 13. oktoober 2014, kell 01:27
| Aino Bach | |
|---|---|
| Sündinud |
14. detsember 1901 Koeru |
| Surnud |
6. august 1980 Tallinn |
| Rahvus | Eestlane |
| Haridus | Kõrgem Kunstikool Pallas |
| Tegevusala | graafik |
Aino Bach (alates 1937. aastast Aino Liimand; 14. detsember 1901 Koeru – 6. august 1980 Tallinn) oli eesti graafik.
Elukäik
Aino Bach sündis Koerus vallakirjutaja tütrena. Aastatel 1907–1915 elas perekond Narvas ning pärast seda Omskis, kus tulevane kunstnik lõpetas 1921. aastal gümnaasiumi. Seejärel tuli ta Eestisse, kus asus 1923. aastal õppima Pallases Nikolai Triigi maaliateljees. 1927 katkestas ta õpingud, mis said jätkuda 1930. aastal Ado Vabbe graafikaateljees. Ta lõpetas Pallase 1935. aastal graafikuna.
Aastatel 1935–1940 töötas Aino Bach Tartus vabakutselise kunstnikuna. Aastal 1937 käis ta koos abikaasa Kaarel Liimandiga Pariisis õpireisil. Aastatel 1940–1941 oli ta Riigi Kõrgema Kunstikooli õppejõud.
Aino Bach evakueerus aastal 1941 Nõukogude Liidu tagalasse, tema abikaasa Kaarel Liimand hukkus evakueerumisel. Bach oli üks Jaroslavli kunstnike kollektiivi algatajatest, olles ka ENSV Kunstnike Liidu üks asutajaid ja selle vastutav sekretär.
Alates 1946. aastast tegutses ta vabakunstnikuna Tallinnas.
Looming
Aino Bach viljeles peamiselt sügavtrükitehnikaid, eelkõige akvatintat, kuivnõela ja oforti ning värvilist monotüüpiat.
1930ndatel valis Bach tihti loomingu teemaks mõtlikud naised (“Naine kitarriga”, 1936, “Ema lapsega”, 1937, “Naine peegliga”, 1937) ning töölised (“Tööline”, 1935) ja haritlased (Kersti Merilaasi portree). Illustreerinud Paul Ariste koostatud "Mustlaste muinasjutud", mida kaunistasid originaal graafilised lehed ja mida anti välja vaid 45 eksemplari. Seda 1938. aastal välja antud raamatut peetakse ta varasema perioodi parimaks tööks.
1937. aastal koos abikaasaga tehtud reisil Pariis vaimustus Aino Bach Pariisi koolkonna, aga ka originaalis suurt muljet avaldanud renessanss- ja barokkmaalijate ning samuti prantsuse impressionistide teostest. [1] Kahtlemata võib Bachi varases figuraalsuses leida ka Picasso mõju. Tartu kunstikoolkonna prantsuspärane suunitlus sai õppereisil kogetuga tugeva pitseri peale ja vormis Aino Bachi kogu hilisema loomingu. [1]
Osales näitustel Riias ja Kaunases (1937) ning Roomas, Budapestis ja Antverpenis (1939).[1]
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Anne Lõugas, Unustatud või unustamatud? Aino Bach ja Agaate Veeber 100 – Sirp, 15.02.2002
Allikad
- EKABL, Eesti Entsüklopeediakirjastus 1996
Välislingid
- Aino Bach Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
- Anne Lõugas,Aino Bach – legend ja reaalsus Õpetajate Leht – 2. mai 2003