Tähtnimetus: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Tühistati kasutaja 194.150.65.227 (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi ErilineKonn.
Resümee puudub
1. rida: 1. rida:
'''Tähtnimetus''' on [[helikõrgus]]e tähistus. Tähtnimetus võib olla [[heli põhinimetus]] või põhinimetuse teisendus ehk [[tulendnimetus]].
'''Tähtnimetus''' on [[helikõrgus]]t tähistav noodinimetus süsteemi järgi, kus [[alusheli]]sid tähistatakse [[ladina tähestik]]u tähtedega ([[heli põhinimetus]]ed) ja [[altereeritud heli]]sid neile tähtedele kindlaid silpe lisades ([[tulendnimetus]]ed).


Absoluutse helikõrguse tähtnimetused on: c, d, e, f, g, a, h.
[[absoluutne kõrgustähistus|Absoluutse helikõrguse]] alushelide tähtnimetused on c, d, e, f, g, a, h.


[[Altereeritud heli]] tähistamiseks lisatakse tähtnimetusele –is, -isis, -es (-s) või -eses (-ses).
Altereeritud heli tähistamiseks lisatakse põhinimetusele poole tooni võrra kõrgendamisel –is, tervetooni võrra kõrgendamisel -isis, poole tooni võrra madaldamisel -es (-s), tervetooni võrra madaldamisel -eses (-ses). Erand on h, millest poole tooni võrra madaldamisel saab b.

==Ajalugu==
6. sajandi filosoof [[Boëthius]] kasutas klassikalise ladina tähestiku esimest 14 tähte nootide nimetamiseks kahe oktaavi ulatuses, sest see ulatus oli tolle aja muusikas tarvitusel. Need tähed olid a, b, c, d, e, f, g, h, i, k, l, m, n, o (j jõudis tähestikku alles 16. sajandil). Need tähistasid noote tänapäevase süsteemi järgi [[suur oktaav|suure oktaavi]] a-st [[esimene oktaav|esimese oktaavi]] g-ni.

Kui hiljem laiendati ulatust kolmele oktaavile, hakati kasutama korduvat järjestust a-st g-ni. Esimest oktaavi tähistasid suurtähed (A, B, ..), teist oktaavi väiketähed (a, b, ...) ja kolmandat kahekordsed väiketähed (aa, bb, ...).

Kromaatilise helirea ülejäänud viis heli (nn klaveri mustad klahvid) lisandusid järk-järgult. Esimesena hakati märkima b madaldust, sest see tuli ette teatud laadides, kus taheti vältida dissonantset [[tritoon]]i. Noodikirjas hakati madaldatud b-d märkima "ümmarguse b-ga" (''b rotindum''; sellest arenes hiljem madaldusmärk [[bemoll]], ♭) ja seni b-ga märgitud nooti "nurgelise b-ga" (''b quadratum''; sellest arenes hiljem märk [[bekarr]], ♮). Paljudes maades (nt Saksamaal ja Põhjamaades), asendus "nurgeline b" h-ga, kas saksakeelse sõna ''hart'' ('kõva, karm') tõttu või lihtsalt sarnasuse pärast.

Tänapäeval on oktaavi esimeseks noodiks c, sest sellelt algab lääne muusikas kõige levinum helirida, [[duur]]. [[C-duur]] on ainus duur, mis koosneb alushelidest.


==Vaata ka==
==Vaata ka==
*[[Silpnimetus]]
*[[Silpnimetus]]


{{Mall:Noodinimed}}
{{Noodinimed}}


[[kategooria:Helikõrgus]]
[[kategooria:Helikõrgus]]

Redaktsioon: 11. oktoober 2014, kell 04:26

Tähtnimetus on helikõrgust tähistav noodinimetus süsteemi järgi, kus alushelisid tähistatakse ladina tähestiku tähtedega (heli põhinimetused) ja altereeritud helisid neile tähtedele kindlaid silpe lisades (tulendnimetused).

Absoluutse helikõrguse alushelide tähtnimetused on c, d, e, f, g, a, h.

Altereeritud heli tähistamiseks lisatakse põhinimetusele poole tooni võrra kõrgendamisel –is, tervetooni võrra kõrgendamisel -isis, poole tooni võrra madaldamisel -es (-s), tervetooni võrra madaldamisel -eses (-ses). Erand on h, millest poole tooni võrra madaldamisel saab b.

Ajalugu

6. sajandi filosoof Boëthius kasutas klassikalise ladina tähestiku esimest 14 tähte nootide nimetamiseks kahe oktaavi ulatuses, sest see ulatus oli tolle aja muusikas tarvitusel. Need tähed olid a, b, c, d, e, f, g, h, i, k, l, m, n, o (j jõudis tähestikku alles 16. sajandil). Need tähistasid noote tänapäevase süsteemi järgi suure oktaavi a-st esimese oktaavi g-ni.

Kui hiljem laiendati ulatust kolmele oktaavile, hakati kasutama korduvat järjestust a-st g-ni. Esimest oktaavi tähistasid suurtähed (A, B, ..), teist oktaavi väiketähed (a, b, ...) ja kolmandat kahekordsed väiketähed (aa, bb, ...).

Kromaatilise helirea ülejäänud viis heli (nn klaveri mustad klahvid) lisandusid järk-järgult. Esimesena hakati märkima b madaldust, sest see tuli ette teatud laadides, kus taheti vältida dissonantset tritooni. Noodikirjas hakati madaldatud b-d märkima "ümmarguse b-ga" (b rotindum; sellest arenes hiljem madaldusmärk bemoll, ♭) ja seni b-ga märgitud nooti "nurgelise b-ga" (b quadratum; sellest arenes hiljem märk bekarr, ♮). Paljudes maades (nt Saksamaal ja Põhjamaades), asendus "nurgeline b" h-ga, kas saksakeelse sõna hart ('kõva, karm') tõttu või lihtsalt sarnasuse pärast.

Tänapäeval on oktaavi esimeseks noodiks c, sest sellelt algab lääne muusikas kõige levinum helirida, duur. C-duur on ainus duur, mis koosneb alushelidest.

Vaata ka