Manne Siegbahn: erinevus redaktsioonide vahel
PResümee puudub |
|||
| 4. rida: | 4. rida: | ||
Aastal [[1924]] sai ta [[Nobeli füüsikaauhind|Nobeli füüsikaauhinna]] uurimuste ja avastuste eest [[röntgenspektroskoopia]] vallas.<ref name="nobel" /> |
Aastal [[1924]] sai ta [[Nobeli füüsikaauhind|Nobeli füüsikaauhinna]] uurimuste ja avastuste eest [[röntgenspektroskoopia]] vallas.<ref name="nobel" /> |
||
Manne Siegbahn sai [[1911]]. aastal doktorikraadi [[Lundi ülikool]]ist; tema väitekiri käsitles magnetvälja mõõtmisi. Aastal [[1920]] sai temast Lundi ülikooli professor, enne seda oli ta |
Manne Siegbahn sai [[1911]]. aastal doktorikraadi [[Lundi ülikool]]ist; tema väitekiri käsitles magnetvälja mõõtmisi. Aastal [[1920]] sai temast Lundi ülikooli professor, enne seda oli ta tervise tõttu eemale jäänud eelkäija [[Johannes Rydberg]]i kohusetäitja. |
||
Aastal [[1923]] siirdus Siegbahn professoriks [[Uppsala ülikool]]i, kus jätkas röntgenspektroskoopia alaseid uuringuid. Ta töötas muu hulgas välja aparatuuri [[röntgenkiirgus]]e [[lainepikkus]]e ülitäpseks mõõtmiseks ning lõi süsteemi [[spektrijoon]]te märkimiseks. |
Aastal [[1923]] siirdus Siegbahn professoriks [[Uppsala ülikool]]i, kus jätkas röntgenspektroskoopia alaseid uuringuid. Ta töötas muu hulgas välja aparatuuri [[röntgenkiirgus]]e [[lainepikkus]]e ülitäpseks mõõtmiseks ning lõi süsteemi [[spektrijoon]]te märkimiseks. |
||
Aastal [[1937]] sai Siegbahn [[Rootsi Kuninglik Teaduste Akadeemia|Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia]] [[Nobeli Instituut|Nobeli Instituudi]] |
Aastal [[1937]] sai Siegbahn [[Rootsi Kuninglik Teaduste Akadeemia|Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia]] [[Nobeli Instituut|Nobeli Instituudi]] füüsikaosakonna direktoriks. |
||
Aastal [[1934]] sai ta [[Hughesi medal]]i ja 1940 [[Rumfordi medal]]i. |
Aastal [[1934]] sai ta [[Hughesi medal]]i ja 1940 [[Rumfordi medal]]i. |
||
Redaktsioon: 20. september 2014, kell 03:26
Karl Manne Georg Siegbahn (3. detsember 1886 Örebro – 26. september 1978 Ängelholm) oli rootsi füüsik.[1]
Aastal 1924 sai ta Nobeli füüsikaauhinna uurimuste ja avastuste eest röntgenspektroskoopia vallas.[1]
Manne Siegbahn sai 1911. aastal doktorikraadi Lundi ülikoolist; tema väitekiri käsitles magnetvälja mõõtmisi. Aastal 1920 sai temast Lundi ülikooli professor, enne seda oli ta tervise tõttu eemale jäänud eelkäija Johannes Rydbergi kohusetäitja.
Aastal 1923 siirdus Siegbahn professoriks Uppsala ülikooli, kus jätkas röntgenspektroskoopia alaseid uuringuid. Ta töötas muu hulgas välja aparatuuri röntgenkiirguse lainepikkuse ülitäpseks mõõtmiseks ning lõi süsteemi spektrijoonte märkimiseks.
Aastal 1937 sai Siegbahn Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia Nobeli Instituudi füüsikaosakonna direktoriks.
Aastal 1934 sai ta Hughesi medali ja 1940 Rumfordi medali.
Aastal 1944 patenteeris ta Siegbahni pumba.
Isiklikku
Manne Siegbahn abiellus 1914. aastal Karin Högbomiga. Neil sündis kaks poega: diplomaat ja poliitik Bo Siegbahn ja füüsik Kai Siegbahn, kes sai 1981. aastal Nobeli füüsikaauhinna.
Viited
Välislingid
