Cēsis

Ordulinnus

Cēsis (eesti Võnnu, saksa Wenden, liivi Venden) on linn Lätis Vidzemes.

Cēsis asub Koiva jõe (läti keeles Gauja) vasaku kalda lähedal. Linnast loode poolt kulgeb Riia–Valmiera–Valka maantee, linnast kagu poolt Riia–Sigulda–Misso–Pihkva maantee. Linna läbib Riia–Valka raudtee ja on ka Cēsise raudteejaam.

Ajalugu

Võnnu linnuse ja linna plaan. Johann Christoph Brotze

Cēsise (Võnnu) asula alguseks loetakse 1206. aastat. Võnnu muinaslinnus eksisteeris aga tõenäoliselt juba 11. sajandil ja läks 1201 Mõõgavendade ordu valdusse. 1209. aastal asusid ristisõdijad rajama Võnnu ordulinnust, kuid selle valmimine võttis aastakümneid. Eestlased piirasid ristisõdijate käes olnud Võnnu muinaslinnust 1210. aastal, enne Ümera lahingut, suutmata seda vallutada. Sama edutult piirasid seda venelased 1218 ja 1221. Esialgu oli asustus üksnes seespool lossimüüre. 13. sajandil hakkas ka väljapoole lossi püsiv asustus kujunema. Linnaõigused sai Cēsis 1323. Linn kuulus ka Hansa liitu. Cēsis oli Liivi orduriigi keskus, sealne linnus oli alates 1484 ordumeistri residents. Igal aastal kogunes seal ordu peakapiitel. Ordule kuulunud Püha Johannese kirikusse, mis valmis erakordselt lühikese aja, kõigest 3 aastaga (1281–1284) ja mahutab 4 tuhat inimest, on maetud hulk ordutegelasi, sealhulgas Wolter von Plettenberg.

Liivimaa-Vene sõjas, 1577. aastal piiras Cēsist Ivan Julma sõjavägi. Lossi kaitsnud garnison hävitas lossi, et vältida selle sattumist vaenlase kätte. 1588 kogunes linnas maapäev, mis tunnistas allumist Poolale, kuid Poola osaks sai Cēsis alles 1598. Linn jäi katoliiklikuks seni, kuni läks 1620 Rootsi alluvusse. Linnus taastati, kuid hävis Põhjasõjas 1703 uuesti ja läks samal aastal Venemaa koosseisu.

1747 kinkis keisrinna Jelizaveta Petrovna Cēsise kantslerile Aleksei Bestužev-Rjuminile. 1777 omandas lossivaremed krahv Friedrich Wilhelm von Sivers, kes laskis oma residentsi ehitada lossivaermete idaossa, ühendades selle otsaseina kindlustustorniga. 1812 rajati romantilises stiilis lossipark jalgteede, eksootiliste taimede ja veekogudega, milles peegelduvad lossivaremed.

1785. aastal nimetati linn Võnnu kreisi maakonnalinnaks, linna arengut kiirendasid 1868 linna jõudnud Riia–Pihkva maantee ja 1889 linna jõudnud raudtee.

Cēsisel on oluline koht nii Landesveeri sõjas kui ka Läti Vabariigi sõjaväe ajaloos: 23. juunil 1919 purustasid eestlased ja lätlased Võnnu lahingus ülekaalukad Landeswehr'i väed. Selle lahingu mälestuseks tähistatakse Eestis igal aastal 23. juunil Võidupüha. Linna keskväljakul asub monument Eesti ja Läti relvavendlusele (rajatud 1924, demonteeritud 1951, taastatud 1998)

Cēsises asub Läti vanim õlletehas "Cēsu alus darītava". See ehitati 1878 krahv Siversi residentsi, aga õlletehased töötasid Cēsises juba Liivi ordu ajal.

2006 tähistati Cēsise 800. sünnipäeva UNESCO egiidi all.

Cēsises õppis maalimist Johann Köler.

Jaani kirik vanalinnas

Vaatamisväärsused

Linna vaatamisväärsusteks on Võnnu ordulinnus ja vanalinn ühes Jaani kirikuga, mille altarimaali (1858) autor on Johann Köler (maali teisend tõi talle akadeemiku nimetuse), samuti Võnnu vabadussammas.

1850. aastatel rajati Cēsisesse Wolter von Plettenbergi ausammas. 1927. aastal rajati ja 2012. aastal taastati "Läti ema" mälestussammas.

Alates 1949 asub kunagises ordulinnuses Cēsise ajaloomuuseum.

Sõpruslinnad

Cēsise sõpruslinnad on Achim (Saksamaa), Ainaži (Läti), Alytus (Leedu), Frederiksberg (Taani), Konstancin-Jezioma (Poola), Rakvere (Eesti), Rokiškis (Leedu), Žovkva (Ukraina), Tara (Venemaa), Tyresö vald (Rootsi), Varese (Itaalia) ja Venafro (Itaalia).

Vaata ka

• Võnnu ordulinnus
• Võnnu foogt
• Võnnu komtuur
• Võnnu kreis
• Võnnu Katariina kirik ehk Cēsise Katariina kirik

Välislingid

• Cēsise ametlik sait (läti, vene, inglise ja saksa keeles)
• Maarius Suviste. Kas Cēsis on Eesti–Läti paraadiks valmis? Õhtuleht, 23. jaanuar 2009