István Örkény: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Epp (arutelu | kaastöö)
PResümee puudub
PResümee puudub
4. rida: 4. rida:


István Örkény sündis [[1912]]. aastal Budapestis farmatseudi perekonnas. Ta oli esimene välismaal mängitud ungari draamakirjanik. Örkény uuendas lühikeste lugude literatuurset žanri aja teda peetakse groteski meistriks kesk-Euroopas. Pärast keskkooli lõpetamist, õppis ta keemiat ja seejärel farmaatsiat. 1934. aastal lõpetas ta kooli ning sai keemiainseneri diplomi. Aastal 1941. tuli ta esimene raamat välja „Meretants“. Teise maailmasõja ajal oli ta algul rindel, ja hiljem neli aastat sõjavangis Moskvas. Seal ta kirjutas näidendi „Voronež“. Sõjavangis läbielatu andis ainet jutustuseks, mis pärast Ungarisse naasmist ilmusid 1946–1947 kogudes „Kuni siia jõudsime“ ja „Laagrite rahvas“. 1946 aastal tuli ta tagasi Budapesti. 1949–1953 aastatel töötas ta Budapesti teatrites draamaturgina ja kirjandusala juhatajana. 1956–1960 ta ei kirjutanud ühtegi teost, ei saanud publitseerida. 1970ndatel kirjutas ta veel kolm kuulsat näidendid; „Veresugulased“, „Võtmeotsijad“ ja „Pisti“. Nendele on iseloomulik igapäevasus, absurdsus, grotesk ja traagika. Tema viimane romaan on 1977 aastal ilmunud lühiromaan „Roosinäitus“. Lisaks näidenditele kuulub Örkény loomingusse ka mitmeid filmitsenaariume, hulgaliselt jutustusi, reportaaže ja lühemat proosat. Ta oli kaks korda võitnud Attilla József auhinda (1955 ja 1967 aastal), üks kord Kossuthi auhind (1973 aastal). Ta süri 1979 aastal Budapestis.
István Örkény sündis [[1912]]. aastal Budapestis farmatseudi perekonnas. Ta oli esimene välismaal mängitud ungari draamakirjanik. Örkény uuendas lühikeste lugude literatuurset žanri aja teda peetakse groteski meistriks kesk-Euroopas. Pärast keskkooli lõpetamist, õppis ta keemiat ja seejärel farmaatsiat. 1934. aastal lõpetas ta kooli ning sai keemiainseneri diplomi. Aastal 1941. tuli ta esimene raamat välja „Meretants“. Teise maailmasõja ajal oli ta algul rindel, ja hiljem neli aastat sõjavangis Moskvas. Seal ta kirjutas näidendi „Voronež“. Sõjavangis läbielatu andis ainet jutustuseks, mis pärast Ungarisse naasmist ilmusid 1946–1947 kogudes „Kuni siia jõudsime“ ja „Laagrite rahvas“. 1946 aastal tuli ta tagasi Budapesti. 1949–1953 aastatel töötas ta Budapesti teatrites draamaturgina ja kirjandusala juhatajana. 1956–1960 ta ei kirjutanud ühtegi teost, ei saanud publitseerida. 1970ndatel kirjutas ta veel kolm kuulsat näidendid; „Veresugulased“, „Võtmeotsijad“ ja „Pisti“. Nendele on iseloomulik igapäevasus, absurdsus, grotesk ja traagika. Tema viimane romaan on 1977 aastal ilmunud lühiromaan „Roosinäitus“. Lisaks näidenditele kuulub Örkény loomingusse ka mitmeid filmitsenaariume, hulgaliselt jutustusi, reportaaže ja lühemat proosat. Ta oli kaks korda võitnud Attilla József auhinda (1955 ja 1967 aastal), üks kord Kossuthi auhind (1973 aastal). Ta süri 1979 aastal Budapestis.



== Looming: ==
== Looming: ==
23. rida: 22. rida:
* Kulcskeresők „Võtmeotsijad“ (näidend, 1977)
* Kulcskeresők „Võtmeotsijad“ (näidend, 1977)
* Pisti „Pisti“ (näidend 1983)
* Pisti „Pisti“ (näidend 1983)

{{JÄRJESTA:Örkény, István}}
[[Kategooria:Ungari kirjanikud]]
[[Kategooria:Sündinud 1912]]
[[Kategooria:Surnud 1979]]

Redaktsioon: 15. juuni 2014, kell 09:43

István Örkény (5. aprill 1912 Budapest24. juuni 1979 Budapest) oli ungari romaani- ja näitekirjanik.

István Örkény sündis 1912. aastal Budapestis farmatseudi perekonnas. Ta oli esimene välismaal mängitud ungari draamakirjanik. Örkény uuendas lühikeste lugude literatuurset žanri aja teda peetakse groteski meistriks kesk-Euroopas. Pärast keskkooli lõpetamist, õppis ta keemiat ja seejärel farmaatsiat. 1934. aastal lõpetas ta kooli ning sai keemiainseneri diplomi. Aastal 1941. tuli ta esimene raamat välja „Meretants“. Teise maailmasõja ajal oli ta algul rindel, ja hiljem neli aastat sõjavangis Moskvas. Seal ta kirjutas näidendi „Voronež“. Sõjavangis läbielatu andis ainet jutustuseks, mis pärast Ungarisse naasmist ilmusid 1946–1947 kogudes „Kuni siia jõudsime“ ja „Laagrite rahvas“. 1946 aastal tuli ta tagasi Budapesti. 1949–1953 aastatel töötas ta Budapesti teatrites draamaturgina ja kirjandusala juhatajana. 1956–1960 ta ei kirjutanud ühtegi teost, ei saanud publitseerida. 1970ndatel kirjutas ta veel kolm kuulsat näidendid; „Veresugulased“, „Võtmeotsijad“ ja „Pisti“. Nendele on iseloomulik igapäevasus, absurdsus, grotesk ja traagika. Tema viimane romaan on 1977 aastal ilmunud lühiromaan „Roosinäitus“. Lisaks näidenditele kuulub Örkény loomingusse ka mitmeid filmitsenaariume, hulgaliselt jutustusi, reportaaže ja lühemat proosat. Ta oli kaks korda võitnud Attilla József auhinda (1955 ja 1967 aastal), üks kord Kossuthi auhind (1973 aastal). Ta süri 1979 aastal Budapestis.

Looming:

  • Novellid ja jutustused ajakirjas Szép Szó – Ilus Sõna (1930ndate lõpus)
  • Tengertánc „Meretants“ (novellikogu, 1941)
  • Amíg ide jutottunk „Kuni siia jõudsime“ (kogu, 1946)
  • Lágerek népe „Laagrite rahvas“ (kogu, 1947)
  • Hajnali pisztolylövés „Püstolilask koidikul“ (pikem jutustus, 1947)
  • Voronyezs „Voronež“ (näidend, 1948)
  • A Zichy palota „Zichy Palee“ (näidend, 1949)
  • Macskajáték „Kassimäng“ (näidend, 1963)
  • Tóték „Tótid“ (näidend, 1964)
  • Házastársak „Abikaasad“ (romaan, 1951)
  • Nehéz napok „Rasked päevad“ (romaan, 1957)
  • Rózsakiállítás „Roosinäitus“ (lühiromaan, 1977)
  • Vérrokonok „Veresugulased“ (näidend, 1975)
  • Kulcskeresők „Võtmeotsijad“ (näidend, 1977)
  • Pisti „Pisti“ (näidend 1983)