August Weizenberg: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
6. rida: 6. rida:
| Pildi info = August Weizenberg Roomas
| Pildi info = August Weizenberg Roomas
| Sünniaeg = [[6. aprill]] [[1837]]
| Sünniaeg = [[6. aprill]] [[1837]]
| Sünnikoht =
| Sünnikoht = Ritsike kõrts Kanepi lähedal
| Surmaaeg = [[22. november]] [[1921]]
| Surmaaeg = [[22. november]] [[1921]]
| Surmakoht =
| Surmakoht = Tallinn
| Rahvus = [[eestlane]]
| Rahvus = [[eestlane]]
| Tegevusala = [[skulptor]]
| Tegevusala = [[skulptor]]
19. rida: 19. rida:


==Elukäik==
==Elukäik==
Õppis 1846–1849 [[Kanepi]] kihelkonnakoolis, oli 1853–1858 [[Karstemõisa]] tisleri õpipoiss ja 1858–1862 Erastvere mõisa tisler. 1865. aastal sõitis ta 25-aastasena Saksamaale, et õppida füüsikat ja tehnikat, asus aga õppima saksa keelt ja kirjandust ning puunikerdamist ja joonistamist<ref name="RK, 1947">Rasmus Kangropool, "August Weizenberg 25. a. surmapäevaks, Sirp ja Vasar, 23.11.1947</ref>. Asus [[1863]]. aastal [[Preisi Kunstiakadeemia]]sse puunikerduse erialale õppima. Andeka õpilasena vabastati ta juba teisel semestril õppemaksust.
Sündis [[Ritsike]] kõrtsis, õppis 1846–1849 [[Kanepi]] kihelkonnakoolis, oli 1853–1858 [[Karstemõisa]] tisleri õpipoiss ja 1858–1862 Erastvere mõisa tisler. 1865. aastal sõitis ta 25-aastasena Saksamaale, et õppida füüsikat ja tehnikat, asus aga õppima saksa keelt ja kirjandust ning puunikerdamist ja joonistamist<ref name="RK, 1947">Rasmus Kangropool, "August Weizenberg 25. a. surmapäevaks, Sirp ja Vasar, 23.11.1947</ref>. Asus [[1863]]. aastal [[Preisi Kunstiakadeemia]]sse puunikerduse erialale õppima. Andeka õpilasena vabastati ta juba teisel semestril õppemaksust.


Kolm aastat hiljem kolis Weizenberg majanduslikel põhjustel Peterburi, kus lootis leida paremat lisateenistust<ref name="RK, 1947" />. [[1866]]. aastast õppis skulptor A. v Bocki ateljees ning vabakuulajana [[Peterburi Kunstiakadeemia]]s. 1869. lahkus akadeemiast ning pärast lühiajalist viibimist kodumaal sõitis Saksamaale<ref name="AW 30">August Weizenberg 30. surma-aastapäeva puhul 1951</ref>.
Kolm aastat hiljem kolis Weizenberg majanduslikel põhjustel Peterburi, kus lootis leida paremat lisateenistust<ref name="RK, 1947" />. [[1866]]. aastast õppis skulptor A. v Bocki ateljees ning vabakuulajana [[Peterburi Kunstiakadeemia]]s. 1869. lahkus akadeemiast ning pärast lühiajalist viibimist kodumaal sõitis Saksamaale<ref name="AW 30">August Weizenberg 30. surma-aastapäeva puhul 1951</ref>.

Redaktsioon: 12. juuni 2014, kell 11:12

August Ludwig Weizenberg
August Weizenberg Roomas
Sündinud 6. aprill 1837
Ritsike kõrts Kanepi lähedal
Surnud 22. november 1921
Tallinn
Rahvus eestlane
Haridus Müncheni Kunstiakadeemia
Tegevusala skulptor
Kunstivool realism
Tuntud teoseid "Linda" 1880
Mõjutatud Bertel Thorvaldsen

August Ludwig Weizenberg (6. aprill 1837 Erastvere Võrumaa22. november 1921 Tallinn) oli eesti rahvusliku skulptuuri looja.

Elukäik

Sündis Ritsike kõrtsis, õppis 1846–1849 Kanepi kihelkonnakoolis, oli 1853–1858 Karstemõisa tisleri õpipoiss ja 1858–1862 Erastvere mõisa tisler. 1865. aastal sõitis ta 25-aastasena Saksamaale, et õppida füüsikat ja tehnikat, asus aga õppima saksa keelt ja kirjandust ning puunikerdamist ja joonistamist[1]. Asus 1863. aastal Preisi Kunstiakadeemiasse puunikerduse erialale õppima. Andeka õpilasena vabastati ta juba teisel semestril õppemaksust.

Kolm aastat hiljem kolis Weizenberg majanduslikel põhjustel Peterburi, kus lootis leida paremat lisateenistust[1]. 1866. aastast õppis skulptor A. v Bocki ateljees ning vabakuulajana Peterburi Kunstiakadeemias. 1869. lahkus akadeemiast ning pärast lühiajalist viibimist kodumaal sõitis Saksamaale[2].

Õppis ja töötas 1871. aastast Berliinis ja Münchenis, olles sealses Kunstiakadeemias professor Weidemanni modelleerimisklassis. Münchenis müüs skulptor suhteliselt edukalt oma töid ning seal on valminud sellised teosed nagu "Hamlet", "Noormees oja ääres", "Neiu kaebus"[1].

1873. sõitis Weizenberg Viini maailmanäitusele, kaasas "Tütarlapse kaebus" ja "Noormees oja ääres"[2]. Seal ta aga tellimusi ei leidnud ning kolis juba samal aastal Rooma, kuhu jäi 17 aastaks. Roomas valmisid hulk tema parimaid töid: "Ophelia", "Ema armastus", "Lapse armastus", "Usk", "Lootus" jt. Lisaks sai ta kodumaalt rea tellimusi büstidele ja hauasammastele[1]. 1878. esines Weizenberg Pariisi maailmanäitusel, kus "Hamlet" leidis äramärkimist ning omandati 15 000 frangi eest[1]. Külastanud Peterburi läks skulptor tagasi Itaaliasse, kus valmisid "Barrabas", "Kristus", "Lady Macbeth" ja teised teosed, nende hulgas "Hämarik", mis võitis Chicago maailmanäitusel auhinna[1]. Ameeriklane Charles Pavey pidas Weizenbergi Hämariku kuju Milo Venusega samaväärseks[viide?].

Kodumaal käis skulptor korduvalt ning pidas kirjavahetust F. R. Kreutzwaldi, Mihkel Veske, Jakob Hurda ja teiste eesti kultuuriinimestega[3]. 1880. oli Weizenberg Tartus, kus külastas oma õede perekondi (ema oli aasta varem surnud) ning tõenäoliselt kohtus siis ka Kreutzwaldiga, kes elas juba Tartus[4].

1887. korraldas Weizenberg oma loomingu näituse Tartus, kus kuberner Šahhovskoi ostis "Kreutzwaldi portree" ja kinkis selle Eesti Kirjameeste Seltsile[1]. Tartust sõitis näitus Riiga ja sealt 1888 tagasi Rooma, kus skulptor modelleeris suure allegoorilise "Roma", mille kinkis Rooma linnavalitsusele[1]. Kaks aastat hiljem tuli kunstnikul võlgade eest Roomast pageda[1].

1890 kolis Peterburi, kus elas järgmised 24 aastat. Weizenberg tegutses Peterburis vabakunstnikuna, Kunstide Akadeemia vabaliikmena ja eeskätt portretistina[2]. 1893 osales tema "Hämarik" Chicago maailmanäitusel, kus võitis pronksmedali ja diplomi[4].

1913. aastal kinkis Weizenberg oma "Koidu" ja "Hämariku" Estonia teatrile, mis pandi kaunistama teatrimaja punast saali[viide?]. 1912. aastal otsustas Tallinna linnavalitsus hakata omandama Weizenbergi pärandit, kes oli ilmutanud huvi asuda tagasi kodumaale. Järgmiseks aastaks on omandatud juba mõned kips- ja marmorkujud. Kuu enne I maailmasõja puhkemist kolib kujur Tallinnasse. 1916 nimetatakse ta linna kunstivarade hooldajaks. Elukohaks ja ateljeeks on esialgu Roosikrantsi ja 1917. aastast Ahju (praegune P. Süda tänav). 1919. aastal lubati tal elama asuda Kadrioru lossi merepoolsesse vahtkonnamajakesse. Kadrioru lossi merepoolsetesse ruumidesse koondas ta aga nii enda kui linna päralt olevad skulptuurid. Teisel korrusel oli keskne nn marmorisaal, kus oli eksponeeritud 10 marmorskulptuuri. Eesti töötuba tutvustas eesti mütoloogia ainelisi teoseid. Kokku oli väljas 38 teost[4]. Ekspositsioon avati 10. septembril 1921, paar kuud enne kujuri surma ning see oli avatud Weizenbergi surmani 1921. aasta 22. novembril[5].

August Weizenberg suri 22. novembril 1921 ning on maetud Tartu Maarja kalmistule[6]. Tema haual asub teos "Kaitseingel", millele kujur modelleeris oma ema reljeefi ovaalses raamistuses[4]. Kuna oma viimased eluaastad veetis skulptor Tallinnas annetas ta "vabariigile ja Tallinna linnale oma matmise kulude tasuks" 1878. aastal valminud "Autoportree", "Aadama" ja "Kristuse Ketsemani aias" (viimased kaks kipsist).

Looming

Juba kodumaal tislerina töötades pälvis Weizenberg äramärkimist. 1857. aastal Tartus korraldatud põllu- ja käsitöönäitusel võitis tema valmistatud puust nõelatoos 5 rublase auhinna ning 1860. saab ta sarnaselt näituselt õmbluskastikese ning kartulivõtmismasina eest 25 rubla[7]. Peale skulptoritöö tegeles ta ka kirjanduse ning muusikaga ja avaldas rea raamatuid.[6]

Portreed

Weizenbergi loomingusse kuulub üle 100 portreebüsti. Esimesteks eestlasteks, keda ta portreteeris olid tema ema (1878), kunstnik ise (1878) ja doktor Philipp Karell. Hiljem lisandusid Fr. R. Kreutzwald, F.J. Wiedemann, Woldemar Friedrich Krüger (kõik 1880), C.R. Jakobson (1884/85), Johann Voldemar Jannsen (1887) ja Lydia Koidula (1888). Neist oli tellimustöö vaid foto järgi modelleeritud Koidula portree [4].

1883. aastal saatis ta Kreutzwaldi kipsportree Tartus Eesti Aleksandrikooli heaks korraldatud näitusmüügile, kus see jäi kahjuks müümata. Teise seekord marmorportree saatis ta Õpetatud Eesti Seltsile. 1887. oli teos eksponeeritud Tallinnas Weizenbergi näitusel, kust selle ostis Eestimaa kuberner vürst Sergei Šahhovskoi ja kinkis Eesti Kirjameeste Seltsile. Pärast seltsi likvideerimist anti teos üle ÕES-ile, selle praegune asukoht on teadmata[4]. Kolmas teadaolev marmoreksemplar valmis tõenäoliselt enne 1890. aastat. See oli väljas 1894. aastal Provintsiaalmuuseumis toimunud näitusel ning kunstnik kinkis selle muuseumile tänutäheks ruumide ja abi eest[4]. Kaks Kreutzwaldi asuvad Kirjandusmuuseumis ning teatris Vanemuine asunud kuju hävis II maailmasõja ajal[4].

1879. aastal, samal aastal, mil kunstniku ema suri, raius ta Roomas marmorisse aasta varem modelleeritud "Ema portree". Teos äratas näitustel alati tähelepanu ning kunstnik ei müünud seda kunagi, vaid annetas oma testamendiga Eesti Kunstimuuseumile[4]. Teadaolevalt raius ta ema marmorisse lausa kolm korda. 1879. aastal valminud asub, nagu eelpool juba mainitud, Eesti Kunstimuuseumis, teine (signeerimata ja dateerimata) Tartu Kunstimuuseumis ning kolmanda, 1896. aastal Peterburis valminu asukoht on teadmata[4]. Selle portree annetas kujur Kursi karskusseltsile, kes selle omakorda kinkis koos eesti vöödest valmistatud vaibaga 1896. aastal Nikolai II-le kroonimise puhuks[8]

1891. aastal modelleeris kunstnik Tartus Anna Haava portree. Juba samal aastal raius ta teose marmorisse ning müüs selle Soome Kirjanduse Seltsile tingmusel, et müügiraha saadetakse luuletajale, kelle isa oli äsja surnud ning kes ka ise vajas sanatoorset ravi. Peterburi perioodi paremikku kuulub kahtlemata "Onu" (1891).

Kunstnik kinkis omaloodud portreid meelsasti nii muuseumidele kui erinevatele seltsidele. Eriti rikkalik kogu eesti kultuuritegelastest oli Vanemuise teatri jalutusruumis, kahjuks hävisid need teosed koos Vanemuise hoonega II maailmasõjas[4].

Monumendid

A. Weizenberg on loonud hulga monumentide kavandeid ning valmistanud rea hauamonumente. Tema monumendikavandeist tasuks mainida Aleksander I, Aleksander II ja Aleksander III, Katariina I, Peeter I, Aleksander Puškini ja Karl Ernst von Baeri[6].

Vabaplastika

Kunstnik viljeles ka kirjandusliku "Hamlet", "Romeo ja Julia" ning allegoorilise sisuga ("Lootus", "Kevad", "Sügis" jt) temaatikat. Ei puudunud ka ajaloolise sisuga teosed, näiteks "Agrippina", mis osteti 1901. aastal Ermitaaži[6].

Näitused

Kuigi skulptor elas Eestis suhteliselt vähest aega, oli tema looming kodumaal siiski tuntud ja hinnatud. Esmakordselt esitas Weizenberg Tallinnas oma skulptuuride väljapaneku 1878. aastal. Eesti Provintsiaalmuuseumis oli lisaks Eduard Gebhardti ja Julius Sergius von Kleveri teostele väljas ka üheksa Weizenbergi tööd, neist kaheksa marmoris: "Halastaja Samaaria mees" (reljeef), "Õnnelik", "Õnnetu", "Ophelia", "Peeter Suur puusepana (ehitajana)", "Roomlanna büst", "Noore Augustuse büst", "Autoportree" ja "Ema portree".

1882. aastal Helsingist toimunud Soome kunsti I üldnäitusele esitas ta Kreutzwaldi ja Wiedemanni portreed. Esimese neist ostis Soome Kirjanduse Selts.

Järgmine kodumaine näitus leidis aset 1883, kui samas muuseumis on väljas viis marmorist rinnakuju "Vanemuine", "Kristus", "Barrabas", "Dr Karell" ja väikese poisi pea. Muuseum oli ka omandanud marmorist "Linda", mis valmis muuseumi tellimusel[9].

1887. aastal esines ta Tallinnas, Peterburis ja Riias. Tallinna tõi ta seekord "Hamleti", "Ophelia", "Tasaduse", "Edevuse", "Kevade" ja kaks Kristuse kuju. Teosed olid eksponeeritud Börsihoone ehk Suurgildi väikeses saalis. Tartus leidis näitus aset vanas ülikoolihoones raekoja kõrval[9].

Juba Peterburis töötades jätkusid tema käigud kodumaale ning 1894 oli Provintsiaalmuuseumis väljas senistest näitustest suurim. Väljas oli 25 tööd. Peale marmoris ja kipsis teostatud portreebüstide pakkusid erilist huvi eesti rahvaluule ja eepose "Kalevipoeg" ainetele loodud teosed. Peterburis elades töötas Weizenberg peamiselt portreeskulptuuri alal ja lõi arvukalt hauasambaid. Kunstniku teoste järgmine näitus toimus alles 1911. aastal taaskord Provintsiaalmuuseumis. Kujur oli tollal juba 74-aastane ning hakkas mõtlema sellele, kuidas oma kujud Eestissa koondada. Selle näitusega tõstatati ka ajakirjanduses kõsimus skulptori teoste omandamisest kavatsetava Tallinna linnamuuseumi kogudesse [10]. Kolm aastat hiljem, olles juba Tallinna kolinud, avas skulptor Suure-Roosikrantsi tänava majas nr 15 ateljeenäituse. Väljas olid nii vanemad kui uuemad marmor- ja kipskujud, portreed ning monumentide projektid[9].

Kunstniku teoste viimane väljapanek tema eluajal toimus aga Kadrioru lossis. Ilmus ka tema teoste esimene kataloog. Kunstnik pärandas enda valduses olnud teosed Tallinna Eesti Muuseumile, mis oli Eesti Kunstimuuseumi eelkäija[9].

Teoseid

Kirjandus

Viited

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 Rasmus Kangropool, "August Weizenberg 25. a. surmapäevaks, Sirp ja Vasar, 23.11.1947
  2. 2,0 2,1 2,2 August Weizenberg 30. surma-aastapäeva puhul 1951
  3. EKABL lk. 581
  4. 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 Tui Koort, Eestlaste portreedest August Weizenbergi loomingus ja nende dateeringust, Tartu Kunstimuuseumi kogude teatmik, 1988, Tartu
  5. Heini Paas, Eesti NSV Riiklikust Kunstimuuseumist, RKM, Tallinn, 1977
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 August Weizenberg Lühimärkmed ta 100 sünnipäevaks, Postimees, 9.04.1947
  7. A. Veizenbergi sünnist möödub 110 aastat, Nõukogude Õpetaja, 5.06.1947
  8. Eesti saadikud keisri herra ees, Postimees, 2.01.1897
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 Heini Paas, A. Weizenbergi teoste tutvustamine Eestis, Sirp ja Vasar, 26.11.1971
  10. Päevaleht, 16.07. 1911
  11. "Kaunis pronksnaine sai ankru tagasi", Sakala 5.04.2010

Välislingid