Johann Friedrich Herbart

Johann Friedrich Herbart

Johann Friedrich Herbart (4. mai 1776 Oldenburg – 14. august 1841 Göttingen) oli saksa filosoof, psühholoog ning pedagoogika akadeemilise distsipliini rajaja. Tema hariduslik teooria oli alguseks pedagoogika hariduse levikule nii Ühendriikides kui ka mujal. Ta arendas välja psühholoogilise kontseptsiooni, mis sisaldas endas nii empiirilist kui ka matemaatikalist ning metafüüsikalist poolt.

Elulugu

Herbart sündis Oldenburgis, Saksamaal ning oli perekonna ainus laps. Ta oli koduõppel kuni 12 aastaseks saamiseni, seejärel astus gümnaasiumisse. Hiljem õppis Jena Ülikoolis – sel ajal seostati selle õppeasutusega suuri nimesid nagu Johann Gottfried Herder, Johann Gottlieb Fichte, Johann Wolfgang von Goethe ja Friedrich von Schiller. Väidevalt oli just Schilleri "Briefe über die ästhetische Erziehung des Menschen" teos, mis andis tõuke Herbarti filosoofia ning pedagoogika huvile.

Karjäär

1797 aastal, vastu enda tahtmist ning ema sunnil, võttis Herbart vastu tööpakkumise tuutorina ning õpetas Šveitsis Interlakeni kuberneri von Steigeri lapsi kolm aastat. Ta andis laste isale igakuiselt tagasisidet oma tegemistest ning laste arengus. Ta külastas Johann Heinrich Pestalozzi rajatud kooli ning sellest inspireerituna andis ta 1802 aastal välja raamatu "Pestalozzis Idee eines A B C der Anschauung".

Pärast Saksamaale naasmist keskendus ta oma doktoriõpingutele Göttingeni ülikoolis ning omandas kraadi 1802. Pärast seda andis ta ülikoolis loenguid nii filosoofia kui pedagoogika teemadel. 1809 aastal võttis ta vastu eelnevalt Kanti juhitud rolli Königsbergi ülikoolis. Ta publitseeris nii metafüüsika kui psühholoogia teemadel, lisaks organiseeris pedagoogilise seminari edasijõudnud tudengitele. Herbert lõi demonstratsioonkoolid, kus tema ning ta õpilased katsetasid läbi tema pedagoogilisi ideid, seejärel neid kritiseerides ja parandades.

Herbart lahkus Köningsbergist 1933, väidetavalt ilmnesid lahkarvamused valitsuse ning tema pedagoogiliste maailmavaadete vahel. Oma tööd jätkas ta Göttingeni ülikoolis, kuhu ta jäi viimaseks kaheksaks aastaks oma elus. 1835 avaldas ta "Umriss von pädagogischen Vorlesungen", milles proovis ühildada enda varasemaid pedagoogilisi töid uuemate psühholoogiliste töödega. Oma viimase loengus andis Herbert kaks päeva enne oma surma.

Herbartinism

Herbarti haridusteooriat teatakse kui herbartinismi. Põhiideeks on, et õpetamises on viis etappi:

• Ettevalmistus – protsess, mille käigus uus materjal seostatakse juba varasemalt teadaoleva infoga
• Esitlus – uue info esitlus otseste kokkupuudete kaudu
• Seostamine – assimilatsiooni kaudu uue idee võrdlus varasemate ideedega ning nende erinevuste ning sarnasuste leidmine
• Üldistamine
• Kasutamine – uue info kasutamine sellisel viisil, et seda oleks võimalik interpreteerida igapäevaellu.

Teosed

• "Pestalozzis Idee eines A B C der Anschauung" (“Pestalozzi’s Idea of an A B C of Sense Perception”), 1802
• "Über die ästhetische Darstellung der Welt als das Hauptgeschäft der Erziehung" ("On the Aesthetic Representation of the World as the Principal Function of Education"), 1804
• "Allgemeine Pädagogik aus dem Zweck der Erziehung abgeleitet" ("General Pedagogics Derived from the Purpose of Education"), 1806
• "Hauptpunkte der Metaphysik" ("Main Points of Metaphysics"), 1806
• "Allgemeine Praktische Philosophie" ("General Practical Philosophy"), 1808
• "Psychologie als Wissenschaft: neugegründet auf Erfahrung, Metaphysik und Mathematik" ("Psychology as a Science: on the New Foundations of Experience, Metaphysics and Mathematics"), 1824-25
• "Allgemeine Metaphysik nebst den Anfängen der Philosophischen Naturlehre" ("General Metaphysics, together with the First Principles of a Philosophical Theory of Nature"), 1828-29

Viited

• Johann Herbart (1776–1841) - Career, Contribution