Kosovo

Kosovo Vabariik
Kosovo lipp Kosovo vapp
Pealinn	Priština
Pindala	10 887 km²
Ametlikud keeled	albaania, serbia
Rahvaarv	1 733 872 (2011)
Rahvastikutihedus	Kontrolli pindala ja rahvaarvu väärtust (?)
Riigikord	parlamentaarne vabariik
President	Atifete Jahjaga
Peaminister	Hashim Thaçi
Iseseisvus	17. veebruar 2008
SKT	7,129 mld $ (2017)
SKT elaniku kohta	3957 $ (2017)
Rahaühik	Euro (€)
Ajavöönd	Kesk-Euroopa aeg
Telefonikood	+381

Kosovo (serbia Косово / Kosovo, albaania Kosovë, Kosova) on vaidlusalune piirkond Balkani poolsaare lääneosas. Suuremat osa Kosovost kontrollib täielikult osaliselt tunnustatud Kosovo Vabariik (serbia Република Косово / Republika Kosovo; albaania Republika e Kosovës), mis kuulutas end 17. veebruaril 2008 ühepoolselt Serbiast sõltumatuks. Serbia enamusega ja Serbia piiri äärset Põhja-Kosovot kontrollib ta osaliselt (näiteks toimib Serbia ja Kosovo vahel tollikontroll). Kosovo riigipiiride kogupikkus on 602 km. Serbia ei tunnusta Kosovo iseseisvust ning peab teda Serbia koosseisu kuuluvaks Kosovo ja Metohija autonoomseks piirkonnaks (serbia Аутономна Покрајина Косово и Метохија / Autonomna Pokrajina Kosovo i Metohija; albaania Qarku Autonom i Kosovës dhe Metohisë).

Kosovo iseseisvust on tunnustanud 108 ÜRO liikmesriiki, teiste seas ka Eesti.

Kosovo piirneb läänes Montenegroga, põhjas ja idas Serbiaga, lõunas Makedooniaga ja edelas Albaaniaga. Kosovol puudub merepiir.

Nimi

Nimi "Kosovo" pärineb nähtavasti slaavi sõnast kos ('musträstas'). Selline kohanimi on slaavi maades levinud. Seda nime esineb muuhulgas Valgevenes, Bosnias, Bulgaarias, Horvaatias ja Venemaal. Mõned albaania uurijad väidavad, et tegemist on serbiapärase vormiga vanast albaania kohanimest, mis tähendab 'kõrgtasandik'.

"Metohia" või "Metohija" tuleb kreeka sõnast μετόχια (metokhia). See sõna tähendab maad, mis on antud (Serbia) õigeusu kirikule. Kirikumõisad asusid ajalooliselt rohkem Lääne-Kosovos. "Metohija" ei ole praegu mingi haldusüksus.

Rahvastik

Rahvaarv oli 1999. aasta kriisi eelõhtul peaaegu 2 miljonit.

2007. aastal oli Kosovos kohaliku statistikaameti andmeil 2 126 708 elanikku. Rahvastiku tihedus oli 195,34 in/km².

2011. aastal korraldatud rahvaloenduse esialgsete andmete põhjal oli Kosovos 1 733 872 elanikku ja rahvastiku tihedus 220 in/km². Reutersi teatel oli mehi Kosovos 50,4% ja perekonna keskmine suurus 5,9 inimest. Loenduses keeldus osalemast 60 000 Kosovo serblast, kes ei tunnista Kosovo iseseisvumist Serbiast.

Rahvastiku kahanemise põhjuseks on Kosovo ametnikud pidanud asjaolu, et suur osa Kosovo albaanlastest elab välismaal: hinnanguliselt on neid 700 000–850 000.

Kosovo suurimad linnad on Kosovo Vabariigi pealinn Priština (162 000 elanikku) ja Prizren (95 000) Kosovo edelaosas.

Rahvuslik koosseis

2007. aastal moodustasid albaanlased Kosovo rahvastikust 92%, serblased 5,3% ja teised rahvused 2,7%.

Albaanlased moodustavad elanikkonnas enamuse 19. sajandist, varasem etniline koosseis on vaidlusalune küsimus.

Poliitiline piir ei järgi etnilisi. Kosovo põhjaosas ja väiksemates enklaavides on serblaste ülekaal. Endise Jugoslaavia piirides on ka väljaspool Kosovot albaanlaste ülekaaluga piirkondi (Makedoonia loodeosa, Kesk-Serbiasse kuuluv Preševo).

Linnad

Kosovo suurimate linnade kaart

Kosovo suurimad linnad 2011. aasta rahvaloenduse andmetel

Linn	Elanikke
Priština	161 751
Prizren	94 517
Gjilan	54 239
Pejë	48 962
Mitrovicë	46 132
Ferizaj	42 628
Gjakovë	40 827
Vushtrri	27 272
Podujevë	23 453
Fushë Kosovë	18 515

Rahvusvaheline staatus

Kosovo kaart 2008. aastast

Kosovo kaart 1992. aastast

Kuigi Kosovo on ametlikult Serbia Vabariigi provints, haldab seda ÜRO ilma Serbia osaluseta vastavalt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile nr 1244 10. juunist 1999. Novembris 2001 valiti parlament ja märtsis 2002 valiti presidendiks Ibrahim Rugova, kuid julgeolek, õigusemõistmine ja välisasjad on endiselt ÜRO kontrolli all.

Kosovo anomaalne staatus kujunes Kosovo sõja (märts kuni juuni 1999) tõttu. Sõja peamiseks põhjuseks sai Račaki massimõrv 15. jaanuaril 1999, milles Serbia politsei tappis 45 Kosovo albaanlasest tsiviilisikut ja selle järgnenud Rambouillet's toimunud NATO ja Jugoslaavia vaheliste läbirääkimiste ebaõnnestumine. Kosovo sõjas ründasid NATO väed ilma ÜRO mandaadita Jugoslaavia Liitvabariiki, et peatada Serbia politsei ja armee poolne etniline puhastus. Sellega sunniti Jugoslaaviat alla kirjutama Kumanovo leppele, mis nägi ette Jugoslaavia vägede väljatõmbamise Kosovost ja provintsi okupeerimist ÜRO protektoraadina NATO poolt juhitud rahvusvaheliste vägede (KFOR) poolt, kuhu juulini 2003 kuulusid ka Venemaa üksused.

Pärast 1999. aastat on paljud serblased provintsist lahkunud ning kohalikud albaanlased ei soovi Serbia suveräänsuse tegelikku taastamist Kosovos. Teiselt poolt ei ole Serbia valmis tunnustama Kosovo iseseisvust, ning Kosovo iseseisvaks kuulutamine ilma Serbia nõusolekuta rikuks territoriaalse terviklikkuse ja siseasjadesse mittesekkumise printsiipi. Seetõttu jätkub praegune olukord tõenäoliselt kaua.

20. veebruaril 2006 algasid Viinis läbirääkimised Kosovo tulevase staatuse üle. Läbirääkimisi juhtis ÜRO erisaadik Kosovos Martti Ahtisaari. 2007. aasta veebruaris tunnistas Ahtisaari, et läbirääkimised on ebaõnnestunud. Valmis küll ÜRO julgeolekunõukogu resolutsiooni eelnõu, mille järgi Kosovo saaks EL järelvalve all piiratud riikluse, kuid sellega ei olnud nõus kumbki pool. Venemaa lubas resolutsiooni vetostada. Ban Ki-moon seadis kokkuleppele jõudmise lõpptähtajaks 10. detsembri 2007.

17. veebruaril 2008 kuulutas Kosovo ennast iseseisvaks. Juba esimestel päevadel tunnistas seda hulk riike, sealhulgas 3 vetoõigusega ÜRO Julgeolekunõukogu riiki: USA, Prantsusmaa ja Suurbritannia. Eesti tunnistas Kosovod iseseisva riigina sama aasta 24. aprillil. 11. juuni 2013 seisuga tunnistab Kosovo iseseisvust 101 ÜRO riiki ja Hiina Vabariik (Taiwan). Kosovo lähinaabritest tunnistavad selle iseseisvust kõik peale Serbia (Montenegro, Albaania ja Makedoonia).

Seevastu muud maailma riigid, sealhulgas 2 ÜRO Julgeolekunõukogu vetoõigusega riiki (Venemaa ja Hiina Rahvavabariik) ei tunnista Kosovo iseseisvust ja peavad seda Serbia haldusalasse kuuluvaks Kosovo ja Metohija provintsiks.

Euroopa Liidu liikmesriikidest tunnustas 2013. aasta juuli seisuga Kosovo iseseisvust 23 ning ei tunnustanud 5 riiki.

NATO riikidest tunnistab Kosovo iseseisvust 24 riiki ja ei tunnista 4 riiki.

Praeguse seisuga ei tunnista EL, NATO ega ÜRO organisatsioonidena Kosovo iseseisvust ja tegutsevad seal jätkuvalt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1244 alusel.

2008. aasta detsembrist tegutseb ELi õigusriigi mission (EULEX) Kosovos. Missioni mõte on aidata Kosovo võimude pingutusi õigusriigi saavutamisel, eelkõige politsei, õiguse ja tolli alal. EULEX toimib ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1244 raamistikus ja on Kosovo staatuse suhtes neutraalne.

Serbia nõudis iseseisvusdeklaratsioonile Rahvusvahelise Kohtu mittesiduvat hinnangut. 30. septembril 2008 rahuldas ÜRO Peaassamblee Serbia nõude resolutsiooniga 63/3; häältega 77 poolt, 6 vastu ja 74 ei osalenud hääletusel. 22. juulil 2010 otsustas Rahvusvaheline Kohus mittesiduva kohtuotsusega, et Kosovo ühepoolne iseseisvusdeklaratsioon ei ole vastuolus rahvusvahelise õigusega.

Haldusjaotus

 Pikemalt artiklis Kosovo haldusjaotus

2007. aastani jagunes Kosovo 30 vallaks. Kosovo seaduste kohaselt on Kosovos praegu 38 valda, millest kümnes on enamuses serblased (kokku ligi 90% Kosovo serblastest). Serbia ei tunnista seadusi, mis Kosovo parlament on välja antud pärast Kosovo iseseisvuse väljakuulutamist, seega ka mitte uute serblaste enamusega valdade seaduslikkust. Vallad tegutsevad Kosovo seaduste järgi.

Vallad

Vald (albaania keeles komuna, serbia keeles opština (општина)) on Kosovo väikseim haldusüksus.
Esimene nimi on albaania, teine serbia keeles.
Tärniga vallad on moodustatud või laienenud pärast iseseisvuse väljakuulutamist 2008. aastal ning Serbia ei tunnista neid.

Kosovo vallad. Numbrid on järjekorranumbrid loendis.

2

Ajalugu

Kosovo varajane ajalugu on vaidlusalune küsimus.

Serblaste esivanemad rändasid Kosovo aladele kirdest 7. sajandi algul pKr. Keskajal oli Kosovo Serbia kuningriigi keskus. 1389. aastal võitsid Murat I väed serblasi ja bosnialasi Priština lähistel aset leidnud Kosovo lahingus. Piirkond läks poolekstuhandeks aastaks Osmanite riigi koosseisu.

Serbia ajaloolaste väitel kujunes Kosovo praegune albaanlastest elanikkond põhiliselt edelast, praeguselt Albaania territooriumilt sisserännanutest. See migratsioon toimus Türgi võimu ajal, eriti alates 17. sajandist, kui enamik albaanlasi võttis vastu islami.

Albaanlased väidavad, et nemad on Kosovo algasukad, sest nad on illüürlaste järeltulijad. Albaania ajaloolaste väitel tõrjuti illüürlased 6. sajandi paiku sisserännanud slaavlaste, serblaste esivanemate poolt lõuna poole praeguse Albaania territooriumile.

1870. aastatel asutasid albaanlased Türgi võimule vastupanemiseks Prizreni liiga ja 1881 moodustati ajutine valitsus. 1912 oli Kosovo lühikest aega vastiseseisvunud Albaania riigi koosseisus. Ent 1913 sundisid suurriigid (Suurbritannia, Ameerika Ühendriigid, Prantsusmaa ja teised) loovutama piirkonna Serbiale, sest sel ajal olid umbes 60% piirkonna elanikest serblased (vaata Kosovo rahvaarvu dünaamika). Aastal 1918 sai Kosovost vastmoodustatud Jugoslaavia osa.

1941–1945 oli Kosovo Itaalia okupatsiooni ajal moodustatud Suur-Albaania koosseisus. Pärast sõja lõppu sai Kosovo Josip Broz Tito poolt juhitud Jugoslaavias 1946 Serbia liiduvabariigi autonoomse piirkonna ja 1963 autonoomse provintsi staatuse.

1974 võeti vastu Jugoslaavia uus põhiseadus, mis andis Kosovole peaaegu täieliku omavalitsuse peamiselt albaanlastest parteijuhtide juhtimisel. Näiteks oli koolides sama õppekava ja õpikud mis Albaanias Enver Hoxha võimu ajal. Need säilisid isegi pärast seda, kui Albaanias oli neist loobutud.

1980. aastatel albaania ja serbia kogukonna vahelised pinged provintsis kasvasid. Albaanlased pooldasid Kosovo suveräänsust, serblased seevastu pooldasid tihedamaid sidemeid ülejäänud Serbiaga.

Serblaste politiseeritud ja tõestamata väidete kohaselt albaanlased diskrimineerisid Kosovos elavaid serblasi. Tegelikkuses olid need väited Jugoslaavia keskvõimu julgeolekutöötajate poolt välja mõeldud ja levitatud selleks, et suurendada Kosovos Jugoslaavia keskvõimu ja Serbia haaret. Augustis 1987, Jugoslaavia kommunistide juhitud režiimi nõrgenemise ajal külastas Kosovot Slobodan Milošević, kes oli tollal tõusev täht poliitikataevas. Oma karjääri edendamiseks apelleeris ta serbia natsionalismile. Kõneldes rahvahulkadele, ütles ta: "Mitte keegi ei tohi söandada teid peksta" ning sai kohe Kosovo serblaste kangelaseks. 1987. aasta lõpuks kontrollis Milošević Serbia valitsust.

1989 toimus üle-Serbialine referendum, mis kiitis heaks Serbia uue põhiseaduse, mis oli demokraatlikum, sest ta võimaldas mitmeparteisüsteemi, kehtestas tegeliku sõnavabaduse ja nägi ette inimõiguste austamise.

Uus konstitutsioon kärpis provintside õigusi, jättes ka Kosovo autonoomiast ilma. Ka seda tajusid serblased demokraatliku sammuna. Kosovo albaanlased aga protesteerisid selle vastu, keeldudes referendumil osalemast. Albaanlaste boikott ei mõjutanud siiski referendumi tulemust, sest nende osatähtsus kogu Serbias oli liiga väike.

Ent uue konstitutsiooni pidi ratifitseerima Kosovo esinduskogu. Kui see kogu märtsis 1989 kogunes, et ettepanekuid arutada, ümbritsesid hoonet tankid ja soomusautod, sundides esinduskogu konstitutsiooniparandusi vastu võtma. Põhiseaduse muudatustega läks kontroll Kosovo politsei, kohtusüsteemi, majanduse, haridussüsteemi ja keelepoliitika üle Serbia valitsuse kätte.

Uue konstitutsiooni järgi ei olnud provintsidel enam oma ametlikku ajakirjandust ning kogu ametlik ajakirjandus integreeriti Serbia ametliku ajakirjanduse alla. Kosovo albaaniakeelne ajakirjandus suruti alla. Albaaniakeelset ajakirjandust enam ei finantseeritud, ja kuigi eraajakirjandus oli teoreetiliselt lubatud, tegid spetsiaalselt kõrgeks aetud rendid ning seadused selle levitamise keeruliseks, nii et see peaaegu ei saanud toimida. Ka albaaniakeelne televisioon ja raadio Kosovos keelustati.

Ka kontroll riigiettevõtete üle (tol ajal ja praegugi olid enamik ettevõtteid riiklikud ning de iure on seda praegugi) läks Serbia valitsuse kätte. Septembris 1990 vallandati kuni 123 000 albaanlastest riigiametnikku, ajakirjanikku, õpetajat, arsti ja riigiettevõtete töötajat. See kutsus esile üldstreigi ja massilised rahutused.

Ka albaaniakeelset haridust kärbiti. Pärast Kosovo autonoomia kaotamist standardiseeris Serbia valitsus õppekava kogu Serbias. Koolides lõppes albaaniakeelne õpe (algkoolides see taastati 1994) ning seda kärbiti ka Priština ülikoolis. Ka albaania õpetajaid vallandati massiliselt. Albaanlased hakkasid riigikoole boikoteerima ning püüdsid sisse seada "paralleelse" albaaniakeelse hariduse.

Pärast albaanlaste massilisi rahutusi kuulutati veebruaris 1990 välja erakorraline seisukord ning rahutuste mahasurumiseks suurendati tunduvalt Jugoslaavia armee ja politsei kohalolekut provintsis.

1992 peeti sanktsioneerimata valimised, millel valiti ülekaalukalt presidendiks Ibrahim Rugova, kuid neid valimisi ei tunnustanud ei Serbia valitsus ega ühegi välisriigi valitsus. 1995 asusid Kosovosse elama tuhanded serbia põgenikud Horvaatiast, mis halvendas veegi kahe kogukonna vahelisi suhteid.

Albaanlaste vastuseis Jugoslaavia ja eriti Serbia ülemvõimule oli varem (1968 ja märts 1981) viinud märatsemiseni Kosovo halduskeskuses Prištinas. Ibrahim Rugova pooldas vägivallatut vastupanu, kuid hiljem sai ilmseks, et see ei toimi, ning vastupanu võttis alates 1996. aastast separatistliku agitatsiooni ja Kosovo Vabastusarmee (Ushtria Çlirimtare e Kosovës; UÇK) relvastatud aktsioonide vormi. Serbia politsei ja UÇK aktsioonid olid 1998. aastaks tekitanud väheintensiivse sõjategevuse seisundi, milles enne 1999. aasta Kosovo sõda hukkus üle 2000 inimese.

UÇK ründas korduvalt Serbia politseid. Märtsis 1998 hakkasid UÇK separatistidega võitlema ka Jugoslaavia armee üksused. Järgnevatel kuudel tapeti sadu inimesi ja üle 200 000 inimese põgenes kodudest. Rahvusvahelise ajakirjanduse teatel sunniti inimesi relva ähvardusel kodudest lahkuma.

ÜRO hinnangul põgenes märtsist 1998 aprillini 1999 kodudest umbes 640 000 albaanlat. Enamik põgenikke läks Albaaniasse, Makedooniasse ja Montenegrosse. Lääne ajakirjanduses on teatatud juhtumitest, et Serbia ametnikud on albaania perekondade isikuttõendavaid dokumente piiripunktides hävitanud.

ÜRO on süüdistanud Slobodan Miloševići ja teisi kõrgeid Serbia ametiisikuid Serbia vägede toime pandud sõjakuritegudes Kosovos. NATO ja UÇK ametiisikuid ei ole ÜRO sõjakuritegudes süüdistanud.

17. novembril 2007 peetud parlamendi- ja kohalike omavalitsuste valimistel võitis Kosovo Demokraatlik Partei, mis lubas provintsi iseseisvaks kuulutada. Enamik serblasi boikoteeris valimisi.

Kosovo kuulutas end iseseisvaks 17. veebruaril 2008.

Välissuhted

 Pikemalt artiklis Kosovo tunnustamine

2013. aasta 11. juuni seisuga on Kosovo iseseisvust tunnustanud 101 ÜRO riiki ja Taiwan. 19 riigil on Kosovos välisesindus.

Kosovo on IMFi ja Maailmapanga liige 10. juulist 2008. 17. detsembrist 2012 on Kosovo ka Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga liige.

Loodus

Kosovo läänepiirile Albaaniaga Dinaari mägedesse jääb endise Jugoslaavia kõrgeim tipp Daravica (2656 m/ GPSi järgi 2667 m). Oma kõrgemaks tipuks peab seda seni ka Serbia, kuigi tema "laeks" jääb nüüd 500 meetrit madalam Midžor idapiiril Bulgaariaga (2169 m, Stara planina aheliku lääneotsas). Albaanias on nende keeles Gjeravicast 100 m kõrgem vaid Korab. Hoolimata mägedest piiril on Kosovo lääneosa Metohija siiski kõige madalam ala (400-600 m), mida läbib riigi suurim jõgi Valge Drin. Maa idaosa on jällegi kõrgem ja künklikum, ulatudes põhja- ja idapiiril 1500-2000 meetrini (Kopaonik). Ka Kosovo lõunapiirile jääv Šar planina massiiv ulatub siin 2640 meetrini, kuigi mägiala kõrgeim tipp Titov Vrv (2748 m) jääb pisut lõuna poole Makedooniasse. Samas Šari mägedes on ka riigi ainus rahvuspark.

Kogu Kosovo alal on tugevate maavärinate oht. Samas on tektooniline aktiivsus loonud maale rikkalikud maavarad - leidub paljusid metallimaake sh hõbedat ja haruldasi metalle.

Ligi 40 % maast on kaetud segametsadega. Rohkem kui kolmandik territooriumist on haritav maa ning kuuendik karjamaad. Valitseb mandriline kliima soojade suvede ja suhteliselt jahedate talvedega. Mägedes püsib lumikate 3-4 kuud. Sademeid on 800-1200 mm aastas, millega Kosovo on varasema suure Serbia kõige sademeterikkam ala.

Vaata ka

• ÜRO Kosovo missioon (UNMIK)
• Kosovo Eurovisiooni lauluvõistlusel

Välislingid

• Kosovo turismiportaal
• Kosovo parlamendi koduleht
• United Nations Mission in Kosovo (UNMIK)
• New Kosova Report - Kosovo uudisteportaal
• Kosovost Serbia valitsuse kodulehel
• Kosovo serblased lõid rahvusliku assamblee, Eesti Päevaleht, 29. juuni 2008
• Eesti toetab Kosovot 10 miljoni krooniga, Eesti Päevaleht, 11. juuli 2008
• Kosovos hakatakse passe välja andma, Eesti Päevaleht, 22. juuli 2008
• Kosovo tähistab vabariigi esimest aastapäeva Postimees, 16. veebruar 2009
• Kaivo Kopli. Kosovo esimene sünnipäev: riik on ebakindlalt ja lõhenenult olemas EPL, 17. veebruar 2009
• Liisi Poll. Euroopa noorim riik sõltub peamiselt välisabist Postimees, 17. veebruar 2009