Kollektiviseerimine

Kollektiviseerimine (ka: sundkollektiviseerimine) oli Nõukogude Liidus ja mõningates teistes maades korraldatud aktsioon, mille eesmärgiks oli eraomandi likvideerimine ja talupoegade koondamine ühismajanditesse-kooperatiividesse.

Esmakordselt avaldas suundumust NSV Liidus erapõllumajanduse likvideerimisele 1919. aastal Vene SFNV ja ÜK(b)P KK rahanduskomijoni esimees Jevgeni Preobraženski, kes koos Nikolai Buhhariniga avaldatud programmilistes teoses Kommunismi ABC («Азбука коммунизма») ja 1925. aastal Uus majandus («Новая экономика») milles nõudis, et Nõukogude riigi industrialiseerimiseks ja riigi elanikkonnas tööstustööliste osakaalu tõstmiseks on vajalik maade riigistamine ning kollektiivsete majandusvormide juurutamine, mille arvelt on võimalik saavutada tööstuse intensiivistatud areng. Tööstuspiirkondadeks oleks Preobraženski kavade järgi olnud Kesk-Aasia ja Taga-Kaukaasia põhiliselt põllumajandusega tegelevad piirkonnad, eesmärgiga tekitada seal tööstustlik proletariaat mahajäänud põllumajandusega tegelevate elanikest.

Kollektiviseerimise käik NSV Liidus

Ainuvalitseva NSV Liidu kommunistliku partei keskkomitee 1929. a novembripleenumi otsustega alustati laialdast kollektiviseerimiskampaaniat üle terve riigi. Sellega lõpetati seni kestnud Uus Majanduspoliitika (NEP), mis oli võimaldanud talupoegadel müüa oma produkte vabal turul. Intensiivistati vilja jm produktide rekvireerimist. Jõukamatelt talupoegadelt (nn kulakutelt) konfiskeeriti maa ja neid hakati massiliselt küüditama põllumajanduslikesse töölaagritesse. Selle käigus hukkus umbes 6 miljonit inimest, suures osas naisi ja lapsi. Vastuseks sellistele aktsioonidele alustasid paljud talupojad relvastatud vastupanu. Tapeti koduloomi, peideti ja hävitati viljasaaki ning korraldati muid aktsioone.

Aastatel 1929–1933 saadeti kommunistliku partei käsul 25 000 tööstustöölist maapiirkondadesse kollektiviseerimist kohapeal läbi viima. Keeldujaid ja vastupanijaid süüdistati "kulakute abistamises" ja neid küüditati taas massiliselt.

1930. aasta 2. märtsil ilmus ajalehes "Pravda" Stalini artikkel pealkirjaga "Peapööritus edusammudest", kus ta kutsus üles mõningaid seltsimehi kollektiviseerimise edusammudest kainenema. Artikli ilmumise järel kollektiviseerimise intensiivsus ajutiselt vaibus. Talupojad hakkasid kolhoosidest välja astuma, kolhooside koguarv vähenes 1930. aasta jooksul ligi poole võrra. Peagi aga intensiivistus kollektiviseerimine taas. 1936. aastaks oli u 90% NSV Liidu põllumajandusest kollektiviseeritud.

Kollektiviseerimise käik Eesti NSV-s

Sundkollektiviseerimine Eestis algas pärast II maailmasõja lõppu, mil hakati tollases Eesti NSV-s tegema ettevalmistusi kollektiviseerimiseks – talumajandite ühendamiseks põllumajanduslikeks suurettevõtteiks. Esimeste kolhooside asutamine kavandati aastaiks 1948 – 1949. Tegelikult algas sundkollektiviseerimine 1947. aastal, pärast ÜK(b)P KK Poliitbüroo 21. mai otsust "Kolhooside moodustamisest Leedu, Läti ja Eesti NSV-s".

30. augustil kehtestati talumajapidamistele ülikõrged maksud. Sel aastal asutati Eestis 5 kolhoosi, esimene Saaremaal, Valjala vallas 6. septembril 1947. aastal EK(b)P Saaremaa Komitee organisatsioonilise osakonna juhataja Herman Kuninga (1912–1974) juhtimisel.

Esmane vabatahtlik kollektiviseerumine jäi elanike vastuseisu tõttu loiuks, kuid Massiline kollektiviseerimine algas 1949. a lõpus. Selle vallandas hirm, mille oli põhjustanud kulakuiks tunnistatud isikute Siberisse märtsiküüditamine, mis algas 25. märtsil 1949. aastal.

 Pikemalt artiklis Eesti kolhooside loend

Vaata ka

• masina-traktorijaam
• normipäev

Kirjandust

• Институт российской истории РАН, Дом наук о человеке (Франция), Центральный архив ФСБ РФ, Институт истории новейшего времени (Франция). СОВЕТСКАЯ ДЕРЕВНЯ ГЛАЗАМИ ВЧК-ОГПУ-НКВД 1918-1939. Документы и материалы в 4 томах. Под редакциейА.Береловича (Франция), В.Данилова (Россия), ISBN 5-86004-184-5 ISBN 5-8243-0153-0, netiversioon [1]