Diskrimineerimine tööturul

Diskrimineerimine tähendab töö-ökonoomikas inimeste eristamist nende kvalifikatsiooni või võimete seisukohast ebaoluliste tunnuste alusel. Diskrimineerimine on näiteks olukord, kui naisi või vähemusi välditakse töölevõtmisel ka siis, kui nende kvalifikatsioon on teistega võrdne. On võimalik ka positiivne diskrimineerimine, olukord, kus eelistatakse teatud isikutunnuseid, mis ei ole otseselt võimekusega seotud. Näiteks valitakse sekretär valimuse järgi.

Olukord, kus vähemuskandidaate välditakse, kuna nende kvalifikatsioon on halvem, ei ole diskrimineerimine.

Diskrimineerimine tänapäeva maailmas

Diskrimineerimine muudel alustel

• Tervis
• Vanus
• Religioon
• Seksuaalkäitumine

Diskrimineerimise mõõtmine

Oaxaca dekomponeerimine

Ronald Oaxaca poolt 1973 välja pakutud dekomponeerimistehnika võimaldab jagada palga (või ka muud tunnused) põhjendatud- (explained) ja põhjendamata (unexplained) palgaerinevusteks. Põhjendatud palgaerinevus tuleneb asjaolust, et eri elanikkonnagruppide isikutunnused ei ole ühesugused, näiteks võib vähemusgrupil olla madalam haridustase. See õigustab teatud määral neile madalama palga maksmist. Põhjendamata erinevus tuleneb asjaolust, et eri gruppide isikutunnuseid hinnatakse tööturul erinevalt. Näiteks võib töökogemuse kasvuga kaasnev palga kasv olla vähemusgrupi liikmetel väiksem.

Oaxaca dekomponeerimine on üks kõige enam kasutatavatest diskrimineerimise mõõtmise viisidest. Samas on tema kasutamine seotud mitme probleemiga:

• Mittevaadeldavate muutujate probleem: juhul, kui tahame põhjendamata palgaerinevust tõlgendada diskrimineerimisena, peame arvesse võtma kõik olulised isikutunnused. See ei ole reeglina võimalik. Seega on tulemusi enamasti võimalik tõlgendada kui analüüsis arvesse võtmata tunnuste mõju.
• Selektsiooniprobleem (mittevaadeldavate muutujate probleemi liik): meil on võimalik mõõta tunnuseid ainult nendel inimestel, kellel need on olemas. Näiteks pole võimalik määrata nende inimeste palka kes ei käi tööl.

Diskrimineerimise seletused

Arenenud maades on diskrimineerimine oluliste isikutunnuste alusel, nagu rass, sugu ja religioon, reeglina seadusega keelatud. Seepärast ei ole sugugi selge, miks näib diskrimineerimine olevat nii paljudes valdkondades püsiv.

Beckeri teooriad

Ajalooliselt esimesed seletused pakkus välja Gary Becker 1950tel. Kõik need seletused sisaldavad endas diskrimineerimiseelistusi (taste for discrimination).

• Tarbijatepoolne diskrimineerimine on olukord kus tarbijad eelistavad, et neid ei teenindaks vähemuse esindaja. Seega on vähemustöötajate tööviljakus madalam ning ratsionaalne ettevõtja peab neile maksma madalamat palka.
• Kaastöötajatepoolne diskrimineerimine on olukord, kus töökollektiivi enamusgrupi liikmed ei soovi viibida koos vähemuse esindajatega. Et enamusgrupi töötajatele ebameeldivust kompenseerida, on ettevõtja nende palka suurendama. Seega toob vähemustöötaja ettevõtjale lisakulu ning saab väiksemat palka.
• Tööandjapoolne diskrimineerimine on olukord, kus tööandja ei soovi omale vähemusse kuuluvat alluvat. Ebameeldivuse kompenseerimiseks maksab ta vähemustöötajatele vähem.

Kõigi Beckeri seletuste probleemiks on, et ükski neist diskrimineerimise viisidest ei saa püsida pikaajaliselt täieliku konkurentsiga turul. Kui vähemusgrupp ei ole väga suur, siis on ettevõtjal töö niimoodi korraldada, et kunded vähemustega kokku ei puutu. Nii kaotab tarbijatepoolne diskrimineerimine aluse. Kaastöötajatepoolne diskrimineerimine peaks viima ettevõtete segregeerumiseni grupikuuluvuse alusel kus töötajad teise grupi liikmetega kokku ei puutu, ning dikrimineerimiseelistustega ettevõtjad peaksid konkurentsi tõttu turult lahkuma, sest nad on vähem tootlikud.