Aino Pervik: erinevus redaktsioonide vahel
P Tühistati kasutaja 80.235.42.235 (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi Bioneer1. |
Resümee puudub |
||
13. rida: | 13. rida: | ||
Ehkki tänapäeval on Aino Pervik tuntud eelkõige lastekirjanikuna ning mitmed ta teosed kuuluvad eesti lastekirjanduse klassikasse, on ta avaldanud ka täiskasvanutele mõeldud romaane ja luulet, mis on jätnud kirjanduslukku selge jälje. Nii tõi kirjandusloolane [[Pärt Lias]] viieköitelises "[[Eesti kirjanduse ajalugu|Eesti kirjanduse ajaloos]]" Aino Perviku "Kaetud lauad" (1979) näiteks eesti [[olmeromaan]]i žanri tuumikust<ref>"Eesti kirjanduse ajalugu" kd V/2, Tallinn: Eesti Raamat, 1991 lk 145</ref>, 1979. aasta [[olmekirjandus]]e buumi esindajate seas, mis tema sõnul vallandasid eesti kirjanduses terve buumi, nimetab sama romaani ka kriitik [[Rein Veidemann]].<ref>Rein Veidemann "Olmekirjanduse olemusest, tähendusest ja toimest" – Rmt: "Olla kriitik... Tekste aastaist 1975–1985" Tallinn: Eesti Raamat, 1986, lk 108; esmatrükk: Keel ja Kirjandus 3/1980. lk 129–134</ref> "Eesti entsüklopeedia" kirjeldust mööda on Pervik kirjutanud "elamuslikke, isikupärase kujundikeelega laste- ja noorsooraamatuid, müstilisust sisaldavaid luuletusi ja novelle, tõsieluromaane ning kirjanduskriitikat".<ref name="EE" /> |
Ehkki tänapäeval on Aino Pervik tuntud eelkõige lastekirjanikuna ning mitmed ta teosed kuuluvad eesti lastekirjanduse klassikasse, on ta avaldanud ka täiskasvanutele mõeldud romaane ja luulet, mis on jätnud kirjanduslukku selge jälje. Nii tõi kirjandusloolane [[Pärt Lias]] viieköitelises "[[Eesti kirjanduse ajalugu|Eesti kirjanduse ajaloos]]" Aino Perviku "Kaetud lauad" (1979) näiteks eesti [[olmeromaan]]i žanri tuumikust<ref>"Eesti kirjanduse ajalugu" kd V/2, Tallinn: Eesti Raamat, 1991 lk 145</ref>, 1979. aasta [[olmekirjandus]]e buumi esindajate seas, mis tema sõnul vallandasid eesti kirjanduses terve buumi, nimetab sama romaani ka kriitik [[Rein Veidemann]].<ref>Rein Veidemann "Olmekirjanduse olemusest, tähendusest ja toimest" – Rmt: "Olla kriitik... Tekste aastaist 1975–1985" Tallinn: Eesti Raamat, 1986, lk 108; esmatrükk: Keel ja Kirjandus 3/1980. lk 129–134</ref> "Eesti entsüklopeedia" kirjeldust mööda on Pervik kirjutanud "elamuslikke, isikupärase kujundikeelega laste- ja noorsooraamatuid, müstilisust sisaldavaid luuletusi ja novelle, tõsieluromaane ning kirjanduskriitikat".<ref name="EE" /> |
||
Kirjandusse jõudis Pervik kriitikuna 1950. aastate lõpul, retsensioone on ta pidevalt avaldanud ka hiljem. Samuti on ta kirjutanud artikleid ja ülevaateid lastekirjandusest ning publitsistikat sotsiaalteemadel. |
Kirjandusse jõudis Pervik kriitikuna 1950. aastate lõpul, retsensioone on ta pidevalt avaldanud ka hiljem. Samuti on ta kirjutanud artikleid ja ülevaateid lastekirjandusest ning publitsistikat sotsiaalteemadel. |
||
==Tunnustused== |
==Tunnustused== |
Redaktsioon: 5. mai 2014, kell 09:09
Aino Pervik (1961. aastast kodanikunimi Aino Raud; sündis 22. aprillil 1932 Rakveres) on eesti kirjanik, luuletaja ja tõlkija.
Elulugu
Aino Pervik sündis velskri perre. 1939–46 õppis ta Järvakandis algkoolis ja mittetäielikus keskkoolis, seejärel Tallinna Õpetajate Seminaris ning Tallinna Õpetajate Instituudis. 1948–50 õppis Pervik Tallinna 7. Keskkoolis (tollase numeratsiooni järgi Tallinna 8. Keskkool).[1]
Aastail 1950–1955 tudeeris ta Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas, mille lõpetas soome-ugri keelte erialal.[2]
1955–1960 töötas Pervik Eesti Riiklikus Kirjastuses laste- ja noorsookirjanduse toimetajana[2]. 1960–1964 oli ta Eesti Televisioonis laste- ja noortesaadete toimetaja, seejärel 1967. aastani mittekoosseisuline toimetaja. 1967. aastast on ta vabakutseline kirjanik.[1]
Alates 1974. aastast on Pervik Eesti Kirjanike Liidu liige, 1961. aastast kuulub Ajakirjanike Liitu.[1]
Kirjanduslik tegevus
Ehkki tänapäeval on Aino Pervik tuntud eelkõige lastekirjanikuna ning mitmed ta teosed kuuluvad eesti lastekirjanduse klassikasse, on ta avaldanud ka täiskasvanutele mõeldud romaane ja luulet, mis on jätnud kirjanduslukku selge jälje. Nii tõi kirjandusloolane Pärt Lias viieköitelises "Eesti kirjanduse ajaloos" Aino Perviku "Kaetud lauad" (1979) näiteks eesti olmeromaani žanri tuumikust[3], 1979. aasta olmekirjanduse buumi esindajate seas, mis tema sõnul vallandasid eesti kirjanduses terve buumi, nimetab sama romaani ka kriitik Rein Veidemann.[4] "Eesti entsüklopeedia" kirjeldust mööda on Pervik kirjutanud "elamuslikke, isikupärase kujundikeelega laste- ja noorsooraamatuid, müstilisust sisaldavaid luuletusi ja novelle, tõsieluromaane ning kirjanduskriitikat".[2]
Kirjandusse jõudis Pervik kriitikuna 1950. aastate lõpul, retsensioone on ta pidevalt avaldanud ka hiljem. Samuti on ta kirjutanud artikleid ja ülevaateid lastekirjandusest ning publitsistikat sotsiaalteemadel.
Tunnustused
- J. Smuuli nimeline preemia 1976[2]
- F. Tuglase novellipreemia 1982[2]
- Eesti Kirjanike Liidu aastapreemia 1993[2]
- Eesti Kultuurkapitali aastapreemia]] 2001
- Valgetähe V klassi teenetemärk 2001
- "Nukitsa" III preemia 2004
- IBBY Hans Christian Anderseni aunimekiri 2004
- J. Oro preemia 2006
- Aasta Rosin 2010
- Eesti Kultuurkapitali aastapreemia 2012
Isiklikku
Aino Perviku abikaasa oli Eno Raud[2]. Nende lapsed on Rein Raud[2], Piret Raud ja Mihkel Raud.
Bibliograafia
Lasteraamatuid
- "Kersti sõber Miina" (1961)
- "Väikesed vigurijutud" (1972)
- "Arabella, mereröövli tütar" (1982, 2000, 2008)
- "Sookoll ja sisalik" (1986, 2001)
- "Keeruline lugu"
- "Kunksmoor" (1973)
- "Kunksmoor ja kapten Trumm" (1975)
- "Kunksmoor" (ja "Kunksmoor ja kapten Trumm") (1986, 2001, 2005, 2011)
- "Kallis härra Q" (1992, 2004)
- "Kollane autopõrnikas sõidab ringi" (1999, 2008)
- "Maailm Karvase ja Sulelisega" (2000)
- Sari "Paula elu" (2001–2008)
- "Draakonid võõrsil" (2002)
- "Mammutilaps ajab tuult taga" (2002)
- "Paula päästab Kassiopeiat" (2003)
- "Dixi ja Xixi" (2005)
- Sari "Tirilinna lood" (2009–2011)
- "Presidendilood" (2008)
- "Ühes väikeses veidras linnas" (2009)
- "Kirjatähtede keerukas elu" (2012)
- "Klabautermanni mure" (2012)
- "Rändav kassiemme" (2012)
Romaanid
- "Kaetud lauad" (1979)
- "Kiikujad väravakaartel" (1989)
- "Üks hele valge tuvi" (1995)
Jutustus
- "Matlena teekond" (2010)
Novellikogud
- "Impulss" (1982)
- "Tulesõitjad" (1988)
Luulekogud
- "Umimetsades" (1977)
- "Kiljub ning kumiseb" (1982)
- "Kellavalaja" (1985)
- "Puusseastuja" (1991)
Tõlked
Aino Pervik on eesti keelde tõlkinud ungari kirjandust:
- Emil Kolozsvar Grandpierre "Imeflööt" (1959)
- Kálmán Mikszáth "Must linn" (1966)
- Iván Mándy "Csutak astub lavale" (1977)
- Éva Janikovszky "Kui ma oleksin suur", "Minuga juhtub alati midagi", "Usu või ära usu"
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 H. Rebane; "Eesti kirjarahva leksikon" Tallinn: Eesti Raamat, 1995, lk 407–408
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Eesti entsüklopeedia, 14. kd, Tallinn: Eesti entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 367
- ↑ "Eesti kirjanduse ajalugu" kd V/2, Tallinn: Eesti Raamat, 1991 lk 145
- ↑ Rein Veidemann "Olmekirjanduse olemusest, tähendusest ja toimest" – Rmt: "Olla kriitik... Tekste aastaist 1975–1985" Tallinn: Eesti Raamat, 1986, lk 108; esmatrükk: Keel ja Kirjandus 3/1980. lk 129–134
Välislingid
- Aino Pervik Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
- Aino Pervik Eesti Lastekirjanduse Keskuse kodulehel
Kirjandus
- Reet Krusten, "Eesti lastekirjandus" Tartu 1995, lk 211–213