Suur nälg: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 2. mai 2014, kell 21:10

Suureks näljaks nimetatakse Eesti ajaloos Eesti- ja Liivimaal Rootsi võimu ajal 1695–1697 toimunud näljahäda. Tõenäoliselt oli tegemist kõige rängema näljahädaga, mis Eesti alasid kunagi tabanud on. Vaatamata näljahädale jätkasid Rootsi võimud vilja väljavedu.

Ajalugu

Ikaldus tabas Eestit aastail 1694. Viljakasvuks oli ilm ebasoodne, järgmisel aastal sadas suvi läbi külma vihma, nii et heina ei saanud teha. Rukis ei õitsenud ega valminud. Suvivilja hävitas sügisel varajane külm. 1696. aasta kevad oli jälle väga külm ja suvel sadas taas vihma. Ikaldus oli veel suurem kui eelmisel aastal. 1696. aastal hakkasid esimesed inimesed nälga surema. Paljud inimesed lahkusid kodudest, et toitu otsida. Suure näljaga proovisid inimesed süüa kõike, mis kätte sattus. Söödi isegi õlgi, puukoort, sõnnikut. Paljud inimesed läksid linnadesse, kus oli aga samuti toidupuudus.

1696. aastal oli linnades siiski veel piisavalt toiduvarusid. 1696. aasta kevadel lubab Liivimaa kuberner Erik Soop Liivimaa majandusasehaldur Strömfeldtil Tartu sõjaväe moonalaost laenata talunikele 700 tündrit vilja ja teeb korralduse ka Pärnumaa rentnike varustamiseks viljaga. Vilja veeti Eestist välja ka välja Rootsi ja Soome, kus näljahäda oli suurem. 1697. aastal oli heategevuslik üritus näljahädaliste aitamiseks ka Tartus (kindralkuberner Erik Dahlbergi korraldusel).

1697. aasta kevadel, kui teede ja asulate ümber hakkas lumi sulama, leiti palju laipu, kes olid talvel surnud. Kõige vähem lootust oli orbudel ja vanuritel. Levis tüüfus ja düsenteeria. Näljahäda lõppes alles 1698. aastal. On arvatud, et suri umbes 70000–75000 inimest, seega 20% rahvastikust ehk iga viies inimene. 1701-1703. aasta nekrutivõtu ajaks oli keskklassi talupoegadel veel küllalt raha, et oma antud nekrutitele palka ja riietust osta. See näitab, et löögi alla oli sattunud eeskätt sulasrahvas ja popsid, keskklass suutis näljahädast välja tulla.

Ilukirjanduses

Suurt nälga on kujutatud Mait Metsanurga romaanis "Tuli tuha all".

Välislingid

Otto Liiv, Linnad ja maarahvastik Eestis suure näljaaja kriisikuudel, „Kultuuri ja teaduse teilt”, 1932

@@ 8. rida: / 8. rida: @@
 [[Ikaldus]] tabas Eestit aastail [[1694]]. [[Vili|Vilja]]kasvuks oli ilm ebasoodne, järgmisel aastal sadas suvi läbi külma [[vihm]]a, nii et [[hein]]a ei saanud teha. [[Rukis]] ei õitsenud ega valminud. [[Suvivili|Suvivilja]] hävitas sügisel varajane külm. [[1696]]. aasta kevad oli jälle väga külm ja suvel sadas taas vihma. Ikaldus oli veel suurem kui eelmisel aastal. 1696. aastal hakkasid esimesed inimesed [[nälg]]a surema. Paljud inimesed lahkusid kodudest, et toitu otsida. Suure näljaga proovisid inimesed süüa kõike, mis kätte sattus. Söödi isegi [[õled|õlgi]], [[puukoor]]t, [[sõnnik]]ut. Paljud inimesed läksid linnadesse, kus oli aga samuti toidupuudus.
-. aastal oli linnades siiski veel piisavalt toiduvarusid. 1696. aasta kevadel lubab Liivimaa kuberner [[Erik Soop]] Liivimaa Eesti ala asehalduril [[Gustav Adolf Strömfelt|Strömfeldtil]] Tartu sõjaväe moonalaost laenata talunikele 700 tündrit vilja ja teeb korralduse ka Pärnumaa rentnike varustamiseks viljaga. Vilja veeti Eestist välja ka välja Rootsi ja Soome, kus näljahäda oli suurem. 1697. aastal oli heategevuslik üritus näljahädaliste aitamiseks ka Tartus (kindralkuberner [[Erik Dahlberg]]<nowiki/>i korraldusel).
+. aastal oli linnades siiski veel piisavalt toiduvarusid. 1696. aasta kevadel lubab Liivimaa kuberner [[Erik Soop]] Liivimaa majandusasehaldur [[Gustav Adolf Strömfelt|Strömfeldtil]] Tartu sõjaväe moonalaost laenata talunikele 700 tündrit vilja ja teeb korralduse ka Pärnumaa rentnike varustamiseks viljaga. Vilja veeti Eestist välja ka välja Rootsi ja Soome, kus näljahäda oli suurem. 1697. aastal oli heategevuslik üritus näljahädaliste aitamiseks ka Tartus (kindralkuberner [[Erik Dahlberg]]<nowiki/>i korraldusel).
 [[1697]]. aasta kevadel, kui teede ja asulate ümber hakkas lumi sulama, leiti palju laipu, kes olid talvel surnud. Kõige vähem lootust oli [[orb]]udel ja [[vanur]]itel. Levis [[tüüfus]] ja [[düsenteeria]]. Näljahäda lõppes alles [[1698]]. aastal. On arvatud, et suri umbes 70000–75000 inimest, seega 20% rahvastikust ehk iga viies inimene. 1701-1703. aasta nekrutivõtu ajaks oli keskklassi talupoegadel veel küllalt raha, et oma antud nekrutitele palka ja riietust osta. See näitab, et löögi alla oli sattunud eeskätt sulasrahvas ja popsid, keskklass suutis näljahädast välja tulla.