Juhan Sütiste

Juhan Sütiste (sünninimi Johannes Schütz; 1936 Juhan Schütz; 28. detsember 1899 Tähtvere vald – 10. veebruar 1945 Tallinn) oli eesti luuletaja.

Juhan Sütiste oli pärit vaesest perekonnast. Algkooli lõpetamise järel töötas Sütiste kellassepa õpipoisina. Gümnaasiumihariduse omandas ta õhtukoolis. Õppis aastatel 1923–1931 Tartu Ülikoolis filosoofia- ja õigusteaduskonnas, kuid stuudium jäi lõpetamata. Oli Tartus vabakutseline kirjanik ning aastatel 1938–1941 Tallinnas Eesti Draamateatri dramaturg.

Saksa okupatsiooni ajal 1941–1942 oli vangis Patarei vanglas.

Isiklikku

Tema onupoeg oli viiuldaja Hugo Schütz, ka onupoja poeg Juhan Schütz oli viiuldaja.

Looming

Alustas luuletajana aastal 1921, osales koguteostes "Sang" ja "Bumerang" (mõlemad 1925) ning kirjanduse elulähedust nõudvas liikumises (1929–1930 ajalehe Kirjanduslik Orbiit toimetaja). Teemadest eelistas ühiskondlikku ebavõrdsust, loodus- ja reisimuljeid, sõjaolustikku. Kirjutanud ka saksavastase vabadusvõitluse teemalisi näidendeid ja viljelnud ka teatrikriitikat.

Teosed

Näidendid:

• "Ristikoerad" (1945)

Luulekogud:

• "Rahutus" (1928)
• "Peipsist mereni" (1930)
• "Maha rahu" (1932)
• "Kaks leeri" (1933)
• "Südasuvi" (1934)
• "Päikese ootel" (1935)
• "Sadamad ja saared" (1936)
• "Ringkäik" (1937)
• "Valgus ja varjud" (1939)

Poeemide tsükkel:

• "Kahe sõja vahel" (1937 - 1941)

Teatrikriitika:

• "Iga hetk on loov" (1974)

Varia

• Juhan Sütiste järgi on nimetatud tänav Tallinnas Mustamäel - Juhan Sütiste tee (tihti ka J. Sütiste tee või Sütiste tee)

Välislingid

• Biograafia ESBL-is
• Juhan Sütiste Eesti biograafilises andmebaasis ISIK