Mari Raamot

Mari Raamot (sünninimi Mari Tamm; 6. august 1872 – 12. märts 1966) oli eesti seltskonnategelane ja kodundusõpetaja, meie naisriigikaitse liikumise alusepanijaid.

Mari Raamot sündis Viljandimaal Tarvastu vallas Kiltsil taluperemehe tütrena.

Mari õppis Viljandis Lilli Suburgi tütarlastekoolis, seejärel Königsbergis, hiljem ka Kielis ja Leipzigis kodumajandust ning tegutses koduõpetajana Peterburis ja Tuula kubermangus.

Ta oli lühemat aega Põltsamaa lähedal Kaarlimõisas Eesti Aleksandrikooli õpetaja, rajas koos agronoomist ja poliitikust abikaasa Jaan Raamotiga Tartu lähedale Raadi valda Sahkapuu tallu esimese Eesti tütarlaste põllutöö- ja majapidamiskooli ning juhatas seda kuni kooli sulgemiseni 1918. a, valmistades ette 265 haritud noort perenaist.

Esimese Saksa okupatsiooni ajal 1918 ta vangistati. Hiljem oli Eesti Punase Risti Peavalitsuse liige ja korjandusosakonna juhataja, üks Noorte Naiste Kristliku Ühingu asutajaid ja esinaine, Naiskodukaitse asutajaid ja esinaine 1927–1936, Kodutütarde liikumise asutajaid.

1944. aasta septembris põgenes ta Saksamaale, kust asus edasi Ameerikasse. Mari Raamot suri New Yorgis.

Ta abiellus aastal 1899 Peterburis Jaan Raamotiga, nende poeg Ilmar Raamot oli agronoom ja poliitik. Tema õde oli laulja ja pedagoog Aino Tamm, vend oli tuntud metsasarvemängija ja muusikategelane Jaan Tamm.

Välislingid

• Eesti mälu: Mari Raamot