Mimas (kuu): erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
7. rida: | 7. rida: | ||
Mimase pindala on natuke väiksem kui [[Hispaania]] pindala. Mimase väike tihedus, 1.15 g/cm³, viitab sellele et ta koosneb peamiselt [[vee]] jääst ning vähesest osast kivimaterjalist. [[looded|Loodete]] mõjul on ta kuju muutunud pisut kanamuna taoliselt piklikuks ning ta pooluste suunaline diameeter on umbes 10% suurem kui [[ekvaator|ekvatoriaalne]] diameeter. Mimase ellipsoidne kuju on selgemini märgatav kosmosesondi [[Cassini]] abil tehtud viimasematel piltidel. |
Mimase pindala on natuke väiksem kui [[Hispaania]] pindala. Mimase väike tihedus, 1.15 g/cm³, viitab sellele et ta koosneb peamiselt [[vee]] jääst ning vähesest osast kivimaterjalist. [[looded|Loodete]] mõjul on ta kuju muutunud pisut kanamuna taoliselt piklikuks ning ta pooluste suunaline diameeter on umbes 10% suurem kui [[ekvaator|ekvatoriaalne]] diameeter. Mimase ellipsoidne kuju on selgemini märgatav kosmosesondi [[Cassini]] abil tehtud viimasematel piltidel. |
||
Kõige eripärasemaks moodustiseks Mimasel on suur impaktkraater, läbimõõduga 130 kilomeetrit. Kraater on nimetatud Mimase avastaja, Herscheli järgi. Herscheli kraatri diameeter on peaaegu |
Kõige eripärasemaks moodustiseks Mimasel on suur impaktkraater, läbimõõduga 130 kilomeetrit. Kraater on nimetatud Mimase avastaja, Herscheli järgi. Herscheli kraatri diameeter on peaaegu kolmandik Mimase enda diameetrist. Kraatri servad on umbes 5 km kõrged, mõnes kohas on kraater kuni 10 km sügav. Kraatri keskel asuva peale kokkupõrget tekkinud mäe kõrguseks on 6 km. Kui võrrelda Mimast [[Maa]]ga ja jätta Herscheli kraatri diameetri ja Mimase diameetri vaheline suhe samaks ning teisendada see Maale, siis Maa peal oleks sellise kraatri läbimõõduks üle 4000 kilomeetri, ehk pindalalt suurem kui [[Austraalia]] manner. Kokkupõrge, mille tulemusel Herscheli kraater Mimasel tekkis, oli ilmselt nii tugev, et peaaegu purustas selle taevakeha. |
||
Kraatri suhtes vastaspoolsel küljel võib Mimasel näha murranguid, mis võisid tekkida siis kokkupõrkest tingitud lööklained liikusid läbi Mimase. |
Kraatri suhtes vastaspoolsel küljel võib Mimasel näha murranguid, mis võisid tekkida siis kui kokkupõrkest tingitud lööklained liikusid läbi Mimase. |
||
Mimase pind on tihedalt kaetud kraatritega, kuid ükski neist pole lähedaltki nii suur kui on Herscheli kraater. Kuigi Mimase pind on tihedalt täis kraatreid ei ole need taevakehal ühtlaselt jaotunud. Enamik pinnast on kaetud kraatritega, mille diameetriks on 40 km, kuid lõunapooluse ümber ei leidu üldiselt kraatreid |
Mimase pind on tihedalt kaetud kraatritega, kuid ükski neist pole lähedaltki nii suur kui on Herscheli kraater. Kuigi Mimase pind on tihedalt täis kraatreid, ei ole need taevakehal ühtlaselt jaotunud. Enamik pinnast on kaetud kraatritega, mille diameetriks on umbes 40 km, kuid lõunapooluse ümber ei leidu üldiselt kraatreid diameetriga üle 20 km. |
||
Mimasel leidub üldiselt kolme tüüpi pinnastruktuure: 1) [[kraater|kraatrid]], 2) sügavad, piklikud ja järskude servadega alangud, 3) kraatrite ketid, ehk kraatrid, mis tekivad siis kui meteoor tabab taevakeha väga madalal nurgal põrgates seal nagu lutsukivi. |
Mimasel leidub üldiselt kolme tüüpi pinnastruktuure: 1) [[kraater|kraatrid]], 2) sügavad, piklikud ja järskude servadega alangud, 3) kraatrite ketid, ehk kraatrid, mis tekivad siis kui meteoor tabab taevakeha väga madalal nurgal, põrgates seal nagu lutsukivi. |
||
==Viited== |
==Viited== |
Redaktsioon: 8. aprill 2014, kell 08:09
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Mimas (ka Saturn I) on Saturni üks kuudest, mis avastati 1789 aastal William Herscheli poolt.[1] Oma nime on ta saanud Kreeka mütoloogiast hiiglase Mimase järgi, kes oli jumalanna Gaia üks poegadest.
Oma diameetriga 396 km on Mimas kõikidest päikesesüsteemis olevatest kuudest suuruselt kahekümnes ning ta on väikseim taevakeha päikesesüsteemis, mis on muutunud ümaraks iseenda gravitatsiooni toimel.
Mimase pindala on natuke väiksem kui Hispaania pindala. Mimase väike tihedus, 1.15 g/cm³, viitab sellele et ta koosneb peamiselt vee jääst ning vähesest osast kivimaterjalist. Loodete mõjul on ta kuju muutunud pisut kanamuna taoliselt piklikuks ning ta pooluste suunaline diameeter on umbes 10% suurem kui ekvatoriaalne diameeter. Mimase ellipsoidne kuju on selgemini märgatav kosmosesondi Cassini abil tehtud viimasematel piltidel.
Kõige eripärasemaks moodustiseks Mimasel on suur impaktkraater, läbimõõduga 130 kilomeetrit. Kraater on nimetatud Mimase avastaja, Herscheli järgi. Herscheli kraatri diameeter on peaaegu kolmandik Mimase enda diameetrist. Kraatri servad on umbes 5 km kõrged, mõnes kohas on kraater kuni 10 km sügav. Kraatri keskel asuva peale kokkupõrget tekkinud mäe kõrguseks on 6 km. Kui võrrelda Mimast Maaga ja jätta Herscheli kraatri diameetri ja Mimase diameetri vaheline suhe samaks ning teisendada see Maale, siis Maa peal oleks sellise kraatri läbimõõduks üle 4000 kilomeetri, ehk pindalalt suurem kui Austraalia manner. Kokkupõrge, mille tulemusel Herscheli kraater Mimasel tekkis, oli ilmselt nii tugev, et peaaegu purustas selle taevakeha. Kraatri suhtes vastaspoolsel küljel võib Mimasel näha murranguid, mis võisid tekkida siis kui kokkupõrkest tingitud lööklained liikusid läbi Mimase.
Mimase pind on tihedalt kaetud kraatritega, kuid ükski neist pole lähedaltki nii suur kui on Herscheli kraater. Kuigi Mimase pind on tihedalt täis kraatreid, ei ole need taevakehal ühtlaselt jaotunud. Enamik pinnast on kaetud kraatritega, mille diameetriks on umbes 40 km, kuid lõunapooluse ümber ei leidu üldiselt kraatreid diameetriga üle 20 km.
Mimasel leidub üldiselt kolme tüüpi pinnastruktuure: 1) kraatrid, 2) sügavad, piklikud ja järskude servadega alangud, 3) kraatrite ketid, ehk kraatrid, mis tekivad siis kui meteoor tabab taevakeha väga madalal nurgal, põrgates seal nagu lutsukivi.
Viited
- ↑ Herschel, W. (1790). "Account of the Discovery of a Sixth and Seventh Satellite of the Planet Saturn; With Remarks on the Construction of Its Ring, Its Atmosphere, Its Rotation on an Axis, and Its Spheroidical Figure". Philosophical Transactions of the Royal Society of London. 80 (0): 1–20. DOI:10.1098/rstl.1790.0001.