Leon Festinger: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
|||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
'''Leon Festinger''' ([[8. mai]] [[1919]] – [[11. veebruar]] [[1989]]) oli Ameerika sotsiaalpsühholoog, kes on kõige paremini tuntud [[kognitiivne dissonants|kognitiivse dissonantsi]] teooria arendajana. |
'''Leon Festinger''' ([[8. mai]] [[1919]] – [[11. veebruar]] [[1989]]) oli Ameerika sotsiaalpsühholoog, kes on kõige paremini tuntud [[kognitiivne dissonants|kognitiivse dissonantsi]] teooria arendajana. |
||
Festinger on loonud ka sotsiaalse võrdluse teooria |
Festinger on loonud ka [[Sotsiaalne võrdlus|sotsiaalse võrdluse teooria]], avastanud ajalise läheduse rolli sotsiaalsete sidemete loomisel ning panustanud olulisel määral [[Sotsiaalne võrgustik|sotsiaalsete võrgustike]] uurimustesse. |
||
==Karjäär ja elukäik== |
==Karjäär ja elukäik== |
||
| 13. rida: | 13. rida: | ||
Klassikaline näide kognitiivse dissonantsi ideest ja ühtlasi ka väljendist "hapud viinamarjad" tuleneb Aisopose (ca. 620–564 e. Kr.) valmist "Rebane ja viinamarjad". Selles loos näeb rebane kõrgel rippuvaid viinamarju ja soovib neid süüa. Kui rebane ei leia viisi, kuidas nendeni jõuda, siis kahtlustab ta, et viinamarjad ei ole söömist väärt, kuna nad on toored või hapud. See näide järgib käitumismustrit: keegi ihaldab midagi; leiab, et see miski on kättesaamatu ja vähendab oma dissonantsi seda miskit kritiseerides.<ref name="testw">Elster, Jon. Sour Grapes: Studies in the Subversion of Rationality. Cambridge 1983, p. 123.</ref> |
Klassikaline näide kognitiivse dissonantsi ideest ja ühtlasi ka väljendist "hapud viinamarjad" tuleneb Aisopose (ca. 620–564 e. Kr.) valmist "Rebane ja viinamarjad". Selles loos näeb rebane kõrgel rippuvaid viinamarju ja soovib neid süüa. Kui rebane ei leia viisi, kuidas nendeni jõuda, siis kahtlustab ta, et viinamarjad ei ole söömist väärt, kuna nad on toored või hapud. See näide järgib käitumismustrit: keegi ihaldab midagi; leiab, et see miski on kättesaamatu ja vähendab oma dissonantsi seda miskit kritiseerides.<ref name="testw">Elster, Jon. Sour Grapes: Studies in the Subversion of Rationality. Cambridge 1983, p. 123.</ref> |
||
==Sotsiaalse võrdluse teooria== |
|||
1954. aastal avaldati Festingeri sotsiaalse võrdluse teooria.<ref> Festinger, L. (1954). A theory of social comparison processes. Human relations, 7(2), 117-140.</ref> Teooria eelduseks on inimeste sisemine tung (ingl k ''drive'') hinnata täpselt oma arvamusi ja võimeid; Festinger postuleeris, et objektiivsete allikate puudumisel toimub võrdlus teiste inimeste ja nende arvamuste ning võimetega. Inimeste võrdlusobjektideks olevad isikud on võrdlejale pigem sarnased, sest hinnangute täpsust on raske saavutada, kui võrreldav isik on võrdlejast liialt erinev. Festingeri enda näide 1954. aasta publikatsioonist on järgmine: algaja maletaja ei võrdle oma mänguoskust suurmeistriga, samuti ei võrdle üliõpilane oma intellektuaalseid võimeid väikese lapsega. |
|||
==Viited== |
==Viited== |
||
Redaktsioon: 3. aprill 2014, kell 00:01
Leon Festinger (8. mai 1919 – 11. veebruar 1989) oli Ameerika sotsiaalpsühholoog, kes on kõige paremini tuntud kognitiivse dissonantsi teooria arendajana.
Festinger on loonud ka sotsiaalse võrdluse teooria, avastanud ajalise läheduse rolli sotsiaalsete sidemete loomisel ning panustanud olulisel määral sotsiaalsete võrgustike uurimustesse.
Karjäär ja elukäik
Festinger sai bakalaureusekraadi City College of New Yorkis 1939. aastal. Magistrikraadi sai ta 1942. aastal Iowa Ülikoolist, kus ta õppis koos Kurt Lewiniga. Samal aastal abiellus ta pianisiti, Mary Oliver Ballouga, kellega ta sai 3 last. Oma karjääri jooksul töötas ta Iowa Ülikoolis, Massachusettsi Tehnoloogia Instituudis, Minnesota Ülikoolis (professor), Michigani Ülikoolis (abiprofessor), Stanfordi Ülikoolis ja New School for Social Reasearch'is (professor).[1]
Kognitiivne dissonants
Kognitiivne dissonants on üks mõjukamaid ja laialdasemalt uuritumaid teooriaid sotsiaalpsühholoogias. Kognitiivne dissonants kujutab endast pinget, mis tekib, kui inimene on silmitsi (vähemalt) kahe teineteisele vastukäiva mõtte või arvamusega. Vastava teooria kohaselt on inimestel motivatsiooniline tung vähendada dissonantsi. Seda tehakse muutes oma suhtumist, uskumusi ja tegevust. [2]Jean Piaget formuleeris sarnase mõiste- kognitiivne disekviliibrium- mis viitas vastuolule uue info ja vanade uskumuste vahel. Kogemus võib olla vastuolus ootustega, näiteks ostja kahetsus pärast kallist ostu. Dissonantsi seisundis võivad inimesed tunda üllatust, hirmu, süütunnet, viha või häbi. Inimesed kalduvad mõtlema, et nende otsused on õiged vaatamata vastupidistele tõenditele. See kalduvus annab kognitiivse dissonantsi teooriale ennustava jõu valgustades irratsionaalset ja destruktiivset käitumist.[2]
Kõige kuulsam varajane kognitiivse dissonantsi uuringut on kirjeldatud raamatus When Prophecy Falls. Autorid sisenesid gruppi, kes ootas peatselt saabuvat maailma lõppu, mis pidi saabuma kindlal kuupäeval. Kui see ennustus ei läinud täide, siis grupp ei lagunenud, vaid hoopis kasvas. Liikmed kogesid kognitiivset dissonantsi. Enamus otsustas uskuda midagi vähem dissonantset: tulnukad andsid Maale teise võimaluse ja grupp pidi hakkama levitama sõnumit: Maa rikkumine peab lõppema.[3]
Klassikaline näide kognitiivse dissonantsi ideest ja ühtlasi ka väljendist "hapud viinamarjad" tuleneb Aisopose (ca. 620–564 e. Kr.) valmist "Rebane ja viinamarjad". Selles loos näeb rebane kõrgel rippuvaid viinamarju ja soovib neid süüa. Kui rebane ei leia viisi, kuidas nendeni jõuda, siis kahtlustab ta, et viinamarjad ei ole söömist väärt, kuna nad on toored või hapud. See näide järgib käitumismustrit: keegi ihaldab midagi; leiab, et see miski on kättesaamatu ja vähendab oma dissonantsi seda miskit kritiseerides.[4]
Sotsiaalse võrdluse teooria
1954. aastal avaldati Festingeri sotsiaalse võrdluse teooria.[5] Teooria eelduseks on inimeste sisemine tung (ingl k drive) hinnata täpselt oma arvamusi ja võimeid; Festinger postuleeris, et objektiivsete allikate puudumisel toimub võrdlus teiste inimeste ja nende arvamuste ning võimetega. Inimeste võrdlusobjektideks olevad isikud on võrdlejale pigem sarnased, sest hinnangute täpsust on raske saavutada, kui võrreldav isik on võrdlejast liialt erinev. Festingeri enda näide 1954. aasta publikatsioonist on järgmine: algaja maletaja ei võrdle oma mänguoskust suurmeistriga, samuti ei võrdle üliõpilane oma intellektuaalseid võimeid väikese lapsega.
Viited
- ↑ Franz Samelson, "Festinger, Leon", American National Biography Online, February 2000.
- ↑ 2,0 2,1 Festinger, L. (1957). A theory of cognitive dissonance. Stanford, CA: Stanford University Press.
- ↑ Festinger, L. (1956). When Prophecy Fails: A Social and Psychological Study of A Modern Group that Predicted the Destruction of *the World, by Leon Festinger, Henry Riecken, and Stanley Schachter. Harper-Torchbooks, Jan. 1956. ISBN 0061311324
- ↑ Elster, Jon. Sour Grapes: Studies in the Subversion of Rationality. Cambridge 1983, p. 123.
- ↑ Festinger, L. (1954). A theory of social comparison processes. Human relations, 7(2), 117-140.