George Armitage Miller: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
|||
| 14. rida: | 14. rida: | ||
}}</ref>, milles eksperimentide läbiviimise tulemusena avastati, et lühimälu maht on keskmiselt seitse ühikut. Seda tööd tsiteeritakse sagedasti nii [[Psühholoogia|psühholoogias]] kui ka kultuuriliselt laiemas kontekstis. |
}}</ref>, milles eksperimentide läbiviimise tulemusena avastati, et lühimälu maht on keskmiselt seitse ühikut. Seda tööd tsiteeritakse sagedasti nii [[Psühholoogia|psühholoogias]] kui ka kultuuriliselt laiemas kontekstis. |
||
==Lühiajaline mälu== |
|||
==Töömälu== |
|||
[[William James|William James'i]] aegadest peale on arvatud, et mälu koosneb lühiajalisest ja pikaajalisest mälust. Ehkki lühiajalise mälu mahtu peeti piiratuks, ei olnud täpselt teada, kui palju ühikuid/objekte lühiajalisse mällu korraga mahub. |
[[William James|William James'i]] aegadest peale on arvatud, et mälu koosneb lühiajalisest ja pikaajalisest mälust. Ehkki lühiajalise mälu mahtu peeti piiratuks, ei olnud täpselt teada, kui palju ühikuid/objekte lühiajalisse mällu korraga mahub. |
||
1956. aastal avaldati Miller'i töö ''The magical number seven, plus or minus two'', milles ta [[töömälu]] mahtu piiritles. Miller uuris inimeste mälu testidega, milles tuli vahetult vastata: näiteks paluti katseisikutel korrata esitatud numbreid-arve; stiimuli ja nime esitamisel tuli, näiteks, hiljem nime meenutada. Samuti uuris Miller tähelepanu ulatust, paludes katseisikutel kiiresti kokku lugeda objekte, mida esitati suuremas või väiksemas hulgas. Kõigis kolmes uurimisolukorras leidis Miller, et keskmine lühiajalise mälu maht oli seitse objekti.<ref> {{Cite journal |
1956. aastal avaldati Miller'i töö ''The magical number seven, plus or minus two'', milles ta [[töömälu]] mahtu piiritles. Miller uuris inimeste mälu testidega, milles tuli vahetult vastata: näiteks paluti katseisikutel korrata esitatud numbreid-arve; stiimuli ja nime esitamisel tuli, näiteks, hiljem nime meenutada. Samuti uuris Miller tähelepanu ulatust, paludes katseisikutel kiiresti kokku lugeda objekte, mida esitati suuremas või väiksemas hulgas. Kõigis kolmes uurimisolukorras leidis Miller, et keskmine lühiajalise mälu maht oli seitse objekti.<ref> {{Cite journal |
||
Redaktsioon: 2. aprill 2014, kell 19:28
George Armitage Miller (3. veebruar 1920 – 22. juuli 2012) oli üks kognitiivpsühholoogia rajajaid. Samuti panustas ta psühholingvistika ja üldisemalt kognitiivse teaduse sündi. Miller on kirjutanud mitmeid raamatuid ning juhtis WordNet-i, arvutiprogrammide poolt kasutatud online-andmebaasi, arendamist. Üks Milleri kuulsamaid töid on lühimälu mahu kohta: The Magical Number Seven, Plus or Minus Two[1], milles eksperimentide läbiviimise tulemusena avastati, et lühimälu maht on keskmiselt seitse ühikut. Seda tööd tsiteeritakse sagedasti nii psühholoogias kui ka kultuuriliselt laiemas kontekstis.
Lühiajaline mälu
William James'i aegadest peale on arvatud, et mälu koosneb lühiajalisest ja pikaajalisest mälust. Ehkki lühiajalise mälu mahtu peeti piiratuks, ei olnud täpselt teada, kui palju ühikuid/objekte lühiajalisse mällu korraga mahub. 1956. aastal avaldati Miller'i töö The magical number seven, plus or minus two, milles ta töömälu mahtu piiritles. Miller uuris inimeste mälu testidega, milles tuli vahetult vastata: näiteks paluti katseisikutel korrata esitatud numbreid-arve; stiimuli ja nime esitamisel tuli, näiteks, hiljem nime meenutada. Samuti uuris Miller tähelepanu ulatust, paludes katseisikutel kiiresti kokku lugeda objekte, mida esitati suuremas või väiksemas hulgas. Kõigis kolmes uurimisolukorras leidis Miller, et keskmine lühiajalise mälu maht oli seitse objekti.[2]
Miller ise suhtus seitsmesse kui lühiajalise mälu piirarvu ambivalentselt, ning tundis, et tööd on sagedasti valesti tõlgendatud. [3]
Ta leidis ühtlasi, et inimesed jätsid informatsiooni meelde känkidena mingisuguse skeemi alusel, ja ka siinkohal suutsid inimesed meelde jätta keskmiselt 7 känki.
Viited
- ↑ Miller, G. A. (1956). "The magical number seven, plus or minus two: Some limits on our capacity for processing information" (PDF). Psychological Review. 63 (2): 81–97. DOI:10.1037/h0043158. PMID 13310704.
- ↑ Miller, G. A. (1956). "The magical number seven, plus or minus two: Some limits on our capacity for processing information" (PDF). Psychological Review. 63 (2): 81–97. DOI:10.1037/h0043158. PMID 13310704.
- ↑ "Georage A. Miller: The Psychology of Communication: Seven Essays: Review". Journal of Business Communication. 5 (2): 54–55. 1968. DOI:10.1177/002194366800500208.